A Travellerspoint blog

Macchu Picchu

all seasons in one day -17 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: Seekord on hommikusöök erinevalt senisest suhteliselt rikkalikust täielikult kontinentaalne - mahl, kohv, sai, moos, või. Kohtume Valteriga keskväljakul 6.00. Macchu Picchut külastab põhihooajal maist septembrini 2000 inimest päevas, väljaspool põhihooaega 1000 ringis. Seetõttu ka meie varane ekskursiooni algus.
Hommikuks on halb enesetunne enamasti taandunud, suudan isegi pisut hommikust süüa ja läheme ootusärevuses Valteriga kokku saama. Kahjuks oli juba hommikul rõdult ilma vaadates selge, et pilte ei saa, seenevihm ja udu valdasid maad ning tihenesid üha.
511_V_ga_u..u_v_ike.jpg512_udune_..u_v_ike.jpg
Maie: Väidetavalt on MP hetkel rahvale avatud inkade suurtest asulatest kõige paremini säilinud, giid Valteri sõnul on hetkel 75% originaalne, vaid veerand on parandatud ja restaureeritud.
Giidi sõnul oli inkade ideoloogias 3 taset, kelle heaks tuli töötada ja annetada, siis alles võis neljandana endale mõelda. 1. jumalale, 2. inkapealikule, 3. kogukonnale ja perekonnale. Ja jumalaid oli palju - Päike, Kuu, Emake Maa, Viljakusejumal jne. Seega oli inkade asulas ka palju templeid ja altareid, mis asusid eelistatult kõrgendikel. Madamal, terassidele lähemal olid elumajad , kus elasid lihtsad inkad, kes põllutöid tegid ja laod, kus varusid hoiti.
Asulate vahel liiguti mööda mäekülgedele ehitatud sillutatud radasid, koormaid veeti hobustega. Kuidas küll veeti ja paigutati müüridesse suuri, kuni 20 tonni kaaluvaid kiviplokke pole päris selge siiani, kuigi selle kohta on mitmeid teooriaid. Altarid ja astmed on sageli välja tahutud ühest suurest kaljumürakast.

517_V_ga_u..u_v_ike.jpg518_V_ga_u..u_v_ike.jpg
Macchu Picchul oli üllatavalt vähe rahvast, nii 10 inimest lisaks meile, sõitsime üles peaaegu tühjas bussis. Enamik meie ekskursioonist möödub vaid giid Valteri hääle ja meie üksikute täpsustavate küsimuste taustal. Jagatav info on suhteliselt pinnapealne minu jaoks, kuna olin kodus eeltööna lugenud mitmeid inkade riiki ja ajalugu, ühiskonnakorraldust, usku jne. puudutavaid kirjutisi siis päris uusi asju oli vaid üksikuid. Eelnev teadmine ei sundinud kogu aeg pingsalt giidi jälgima, sain ühe kõrvaga teda kuulates ise ringi käia, uurida, pilte teha, oma mõtteid mõlgutada. Pisut segas kogu muidu toredat olemist (isegi seenevihm jäi järele) vaid aina tugevnev kõhuvalu koos ähvardava kõhulahtisusega.
520_V_ga_u..u_v_ike.jpg522_V_ga_u..u_v_ike.jpg
Maie: Tseremooniad ja ohverdamised leidsid aset iga suurema ettevõtmise eel, näiteks enne jahikäiku, enne sõjakäiku, enne külvamist jne. Usuti järgmistesse eludesse. Seetõttu olid tugevalt esindatud nii esivanemate kultus kui suurejoonelised matused. Hauda pandi kaasa nii tarbeesemeid kui rituaalseid nukke ning kullast ja hõbedast esemeid. Sageli asetati surnukeha looteasendisse.
Kogu Macchu Picchu on ehitatud mäeküljele ja osaliselt mäe sisse. Meelde jäi Päikesetempel, mille aknad on ehitatud ida suunas nii, et sealt paistva valguse järgi sai paika panna päikesekalendri. 22. juuni hommikul langes päike kindlaksmääratud kohale, ülejäänud kalender lähtus sellest.

516_V_ga_u..u_v_ike.jpg523_Kondor..l_v_ike.jpg
Giidiga olime kõik rahul, teised olid varem vähem lugenud ja Valter rääkis väga head ja rahuliku tempoga inglise keelt ning oskas peaaegu alati ka küsimustele vastata. Tundus, et talle meeldis turistide siiras huvi nende ajaloo ja arheoloogia vastu. Isegi Ats, kellel on alati eelarvamused igasugu paikade ja eriti giidide suhtes jäi selle ekskursiooniga rahule. Mina muidugi oleksin tahtnud veel rohkemat ja aeglasema tempoga, kuid kõhuvalu kõrvalt oli täitsa paras.
IMG_4876_v_ike.jpgIMG_4861_v_ike.jpg
Maie: Kohe MP kohal kõrgub teine mäetipp iidsete terassidega Wayna Picchu, millelt avanevad selge ilmaga suurepärased vaated MP-le. Giidi sõnul võtab selle tippu tõusmine 45 min. Kuigi ilm oli udune ja pilves otsustame siiski sinna ronida. Läbi karmi kontrollpunkti lastakse sinna iga päev vaid 400 inimest, tavaliselt on u. 9.30 limiit täis. Seega lõpetab Valter 9.00 meie ekskursiooni ja suundume tippu võtma.
Olin juba kodus plaaninud MP naabruses kuhugi ronida, seoses valude ja halva ilmaga jäi ära ühe tripilase soovitatud Huayana Picchu, mis kõrgus kohe Aquas Calientese kohal. Ei ole ka kindel kuidas ma oleks saanud teised nõusse kohati mööda mäekülge nöörredelitel turnima. Lepin siis tema MP kohal kõrguva väiksema vennaga.
Maie: Rada on tõsine, kitsas, astmed aeg-ajalt 60-70 cm kõrged, kivinukid igal pool püsti. Päris tõsine ronimine, higi voolab ojadena, pluus on läbimärg, aga tipus on päris tore olla. Aga mida ei ole on vaated. Vaid aeg-ajalt näitab MP ennast läbi udus olevate aukude. Laskumine on tükati veel raskem kui tõusmine. Marsime uduvihmas bussile ja sõidame alla.
IMG_4874_v_ike.jpg525_V_ga_u..u_v_ike.jpg
Tõusmine on paras füüsiline koormus, teeme Atsiga head tempot ja võtab veidi hingeldama ning viib mõtted kõhuvalult ära. Muidu on nägu pidevalt naerul, aga teekonna jooksul tuli siiski kahel korral kiirelt ümber kivinukkide põõsaste taha ronida, õnneks oli rajal rahvast vähe, sest varuriided lähevad käiku, kõhulahtisus on totaalne ja hommikune söömine muidugi viga. Üles jõudes on enesetunne paranenud, ei tea küll tänu millele ja tekkinud isu veel mõni mägi õnneks võtta, kuid teiste jaoks aitab. Ats päris tippu ei tulnud, jäi paarkümmend meetrit allpool ühele terassile magama, mõned teised noormehed järgisid hejlem tema eeskuju.
Meie Maie ja Matiga läheme tippu, just enne lõppu tuleb ühest kitsast käigust läbi ronida, jaman oma seljakoti ja fotoka sealt läbi toppimisega tükk aega, maapind oli libe ja kaldus. Lõpuks pääsesin varustust lõhkumata üles. Pärast tipu vallutamist oli mõnda aega vägav tunne, aga kui ka peale 20-minutilist ootamist udu vahelt midagi näha ei olnud hakkasime laskuma jättes kannatlikumad jaapanlased mäe otsa valvesse.Laskumise järgselt enesetunne halveneb järsku ning tekib lausa nõrkus, püstiseismine muutub tõsiseks pingutuseks. Nõrkusega koos tuleb külmatunne. Komberdan bussini ja talun kuidagimoodi bussi 20-minutilist serpnttini mööda alla keerutamist.
Maie: Ats püüab vahetada rongipileteid varasemaks, meie rong läheb 15.00, esimene rong 15.30, kuid see ei õnnestu. Sööme lõuna restoranis sooja ahju kõrval. Peaaegu igas restoranis on suur lahtine küpsetusahi, kus põleb pidevalt nõrk tuli. Nägime kuidas sellise ahju põhjas pitsapõhja küpsetati ja pärast koos kattega lõpuni. Mina tellin reisi lõpetuseks kokteili "Macchu Picchu", mis vastu ootusi koosneb väga magusast liköörist ja laimimahlast. Saalele teeb kõht endiselt valu. Nad lähevad keskväljakule, kus Ats hakkab lugema ja Saale katsub magada. Meie Matiga vaatame müügiks pakutavat ja teeme mõned ostud, istume korraks kohvi jooma ja ongi ärasõit. Päev on pärastlõunaks muutunud päikseliseks.
Tänu vappekülmale, mis mind pidevalt piinab valime einestamiseks restorani, kus saama istuda kohe küdeva ahju ääres. Meile sobib aeglane teenindamine ülihästi, seega sööme ja tukume seal soojas paar tundi. Kuna vahepeal on päike välja tulnud ja pargipingid jälle kuivaks ja soojaks paistnud veedan ülejäänud päeva ilusaid unenägusid nähes. Pikk rongisõit õhtul on tüütu, kuid ikkagi kõige kiirem viis Cuzcosse tagasi jõudmiseks. Pool tundi enne lõppjaama istume ümber kohalikule bussile, sest see viib meid 10 minutiga hotelli ette, lisa 60 kroonist näo kohta selle eest küll kahju ei ole. Õhtul on veidi kurb tunne võrreldes eilse võrratu matkapäevaga, udu ja haigus lahjendasid kõvasti minu jaoks Macchu Picchu elamust.
IMG_4880_v_ike.jpg528_Aquas_..s_v_ike.jpg
Maie: Järgmisel hommikul sööme oma viimase maitsva, kuid ühetaolisusega juba tüütavaks muutuva hommikusöögi Peruus ja asume koduteele. 5.45 sõidame taksoga lennujaama, kuid meile ebameeldivaks üllatuseks on lend lükatud 12.15 peale. Meie plaan päev Limas veeta (edasilend läheb alles 19.20) luhtus, sest lennujaam asub päris palju linnast väljas. Kuna Limas ei õnnestu ennast kohe uuele lennule registreerida sööme restoranis viimase Peruu lõuna, küll itaalia toidu ja tšiili veiniga.
Kulutame oma viimase kohaliku raha ja jätame mõttes selle kauni ja vastuolulise maaga hüvasti. Edasine on kahjuks lõpmatu transport kuni koduni.

Posted by Saale 16.08.2008 12:44 Archived in Peru Tagged tourist_sites Comments (0)

Short Inka Trail

overcast 20 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Nagu ikka traditsiooniliselt lähenesime ka meie Macchu Picchule rongiga, on ka teisi alternatiive busside näol, kuid rong andis meie jaoks olulise ajavõidu. Olime võtnud kohalikust reisibüroost ühepäevase matka, seega pandi meid Cuzcos rongile ja manitseti vist 6km. enne lõppjaama väljuma, sealt siis pidi meie matk alguse saama.
IMG_4819_v_ike.jpgIMG_4821_v_ike.jpg
Maie: Cuzco oru serval tegi rong kolm traaversit, et mäeküljest üles tõusta. Aquas Calientesesse, mis on Macchu Picchu külje alla tekkinud turistiteeninduslinnakese nimi, on Cuzcost 110 km. Rong läbib selle u. 4 tunniga. Need, kes matkavad Picchule 4 päeva väljuvad 82. kilomeetril, meie matk algas 104-ndal, Chachabambas.
Oma matka jooksul kõndisime vaid 8km, alustasime 2650m kõrguselt, tõuseme vahepeal u. 500m ja siis laskume Macchu Picchuni (2400m).

479_Retke_algus_v_ike.jpg480_L_ks_l..__v_ike.jpg
Enne kõndimahakkamist pistame vähemalt meie Atsiga suurema osa kaasapakitud lõunast pintslisse, et oleks vähem tassida. Meie giid Valter tundub olevat rahulik ja lõbus. Peale meie oli matka alguspuntis veel paarkümmend inimest.
Maie: Ilm on kuum, paneme mütsid pähe ning seljakotid selga ja teele. Algus on päris mõnus. Ats ja Saale panevad hoogsalt ees. Tee kulgeb mööda mäekülge kohati üsna kitsa teerajana. Urubamba jõgi ja raudtee kaugenevad meist üha enam.Aeg-ajalt on päris olulised tõusud mööda astmeid, võtab hingeldama. Teel on paar varjualust, kus kohtame eesminevaid gruppe ja reeglina möödume neist.
Meie rajale jäävad kaunis kosk ja inkade asula Winay-Wayna oma tohutu hulga terassidega. Eriti võimsa mulje jättis see kaugelt vaadates. Valter teeb meist Matiga seal pilti. Mõne aja pärast jäävad põlved pisut valusaks ja selg läheb märjaks. Väike puhkus laagri juures, kus 4-päeva matkajad viimast korda ööbivad kulub ära.

IMG_4837_v_ike.jpg
Kuna alustasime matka oma söögipausi tõttu viimastena ja armastame mõõdukalt kiiret tempot peame kahjuks kogu seltskonnast rajal mööduma. Juba väga varsti peale matka algust näeme esimesei inkade varemeid, ei mäleta kahjuks selle koha nime, kuid kauselt meenutasid varemed ehtsat krokut.
482_J_rjek..d_v_ike.jpg
Ootame veidi matkajate laagri juures, nagu kokku lepitud. Kohutav hais, mis tuleb nii telkidest, duširuumist, wc-st kui prügikastide juurest sunnib meid siiski oma teekonda jätkama. Rada on enamasti kenasti kividega sillutatud, üsna sile, varjuline ja piisavalt lai, sellel on lust käia, füüsilist koormust pakuvad tõusudele raiutud trepid. Kui olime lõpuks kõigist möödunud oli tore sammuda peaaegu ihuüksi keset seda fantastilist loodust ja vaateid, mis mäekülgedest ootamatult avanesid, vaadata alla peenikese lindina looklevale jõele, kust paistsid kullapesemisbasseinid ja taamal hüdroelektrijaam. Mida edasi seda kitsamaks ja kinnikasvanumaks tee muutus, see oli tõeline džungel mäeküljel. Päike oli lagipähe paistnud vaid esimesel tunnil.
484_R_nnum..s_v_ike.jpg485_R_nnum..e_v_ike.jpg
488_M_ed_udus_v_ike.jpg490_Inka_v..d_v_ike.jpg
Suutsime ennast ilma giidita kontrollpunktist läbi rääkida, kuid neil tekkis siiski mingi kahtlus ja üks vaene noormees oli sunnitud meile järele jooksma (ikka õige mitu kilomeetrit üles-alla), et veenda meid naasma. Pärast kurnavat inglise-hispaania-käte- jalgade- näoilmete vestlust lubasime oodata oma kaaslasi sealsamas ning tegime väikese mõnusa peatuse. Väga suured, kaunid, mitmevärvilised liblikad külastesid meid ootamise ajal. Kuid kahjuks istusid nad minu mütsile alati siis kui fotokas minu käes oli, nii ei saanudki neid pildile. Poole tunni pärast saabusid Maie ja Mati koos giidiga ning edasi liikusime juba koos.
496_J_rjek..s_v_ike.jpg
Maie: Varsti jõudsime Inti Puncu ehk Päikesevärava juurde, kust avanes esimene vaade Macchu Pichhule. Oli jäänud vaid 45m laskumist, et jõuda bussini, mis meid alla Aquas Calientesesse viiks. Selleks ajaks olid põlved juba väga valused ja kõrgemaid astmeid oli raske võtta. Nüüd tegi Valter meist klassikalise turismigrupipildi Macchu Picchu taustal.
Terve päeva on olnud palav ilm, kuid Päikeseväravani jõudes hakkab sadama sooja vihma ning päike särab korraks endisest veel eredamalt. Saangi oma esimesed pildid kohale jõudes teha vikerkaarest. Kahjuks oli vikerkaar mitte Macchu Picchule taustaks vaid rohkem läänes. Tegin ka Macchu Picchus enne bussipeatusse laskumist posu pilte ja hea, et tegin, järgmisel päeval oli kogu paik udus ning pildistamisest ei tulnud midagi välja.
497_Vikerkaar_v_ike.jpgIMG_4847_v_ike.jpg
504_Macchu..u_v_ike.jpg507_Macchu..u_v_ike.jpg
Maie: Busside jaoks tehtud serpentiin oli ülevalt vaadates päris võimas. Aquas Calientes on üdini ja ainult turistide teenindamiseks, aina hotellid, hostelid, restoranid, turud ja poed, sekka vaid kuumaveeallikad ja raudteejaam. Plaza de Armas on minimõõdus ja pronksist inkaga. Meie majutuspaik Rupa Wasi on keskväljaku läheduses, kuid, kuid sinna viib 87 trepiastet. See on ökomajutus, lihtne puitehitis normaalse vannitoa, 2m laiuse voodi ja rõdukesega. Väsimus on päris paras, kuid peale dušši ja kuiva särki võib marssida linnakese teise otsa kuumaveeallikatesse.
Basseinis on päris mõnus vedeleda, valusad lihased annavad järele.

IMG_4850_v_ike.jpg
Basseine on kuumemaid ja kõlmemaid, proovime enamiku neist ka järele. Vesi ei haise just, aga on sogane ning ei jäta mitte just kõige puhtamat muljet. Juba päeval vaikselt alanud kõhuvalu hakkab tugevnema. Jõuame just restoranis toidu ära tellida, kui enesetunne läheb lõplikult jamaks. Jätame teised sööma ja läheme Atsiga koju, kus topin end valuvaigisteid ja söetablette täis ning jään paremat homset ootama.
Maie: Kuumaveeallikate juurest laskub keskväljaku suunas kiviparketiga tänav, kahel pool restoranid ning kelnerid ja ettekandjad teineteise võidu meelitamas sind enda poole. Uurime menüüsid, Mati jättis juba üles tulles meelde ühe restorani, kust sai kohalikku maisiõlut - chihat.
Mitte, et me sellest midagi kuigi maitsvat loodaks, vaid see on veel proovimata.
Maie: Chiha maitseb magusalt ja maisi järele - maisimõdu.

Posted by Saale 16.08.2008 07:59 Archived in Peru Tagged backpacking Comments (0)

Cuzcost läbi Puerto Maldonado džunglisse ja tagasi

rain 26 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: viimane rikkalik hommikusöök ja lendasimegi džunglisse. Esialgu Puerto Maldonadosse, mis asub teispool Ande, u. 200m merepinnast. Lennujaamas anname ära rendiauto, oleme temaga sõitnud 2188km. Õnnestub kiire check inn läbi automaadi (meil on vaid käsipagas), seetõttu jõuame läbi käia lennujaama juveeli- ja alpakaärid.
Juveeliärides pakutav on ahvatlev ja ideede poolest põnev, aga kuidagi jämeda töötlusega ning masstoodang. Kivide värvikombinatsioonid on vapustavalt ilusad, eriti koos kullaga. Kuna tõelist kvaliteeti ei ole ja masstoodangut ei kanna siis jäävad ehted seekord ostmata.
Maie: ootame stardirajal õhku tõusmist pea pool tundi, kuid jõuame siiski õigel ajal kohale. Lennukist väljudes lööb vastu tõeline leitsak, u. 33 kraadi Celsiust ja üle 80% niiskust. Meiega ühinevad veel 2 rootslast (isa ja poeg) ning 2 „hilisteismelist” (Atsi väljend) põhja-ameeriklannat. Giid Marco jutu järgi on keskmine aastane temperatuur siinmail 23-25 kraadi, võib ulatuda ka 39-40-ni ja keskmine õhuniiskus 70-80%.
Tund aega collectivoga mööda auklikke kruusateid ja jõuamegi oma paadisadamasse Tambopata jõe kaldal. Sõiduriistaks on pikk varikatusega mootorpaat, millesse mahub 20-25 inimest. Lõunaks saame igaüks karbikese riisi, keedetud juurviljade, taignas praetud kala ja maniokiga ning pudeli vett.
448_Tambop..i_v_ike.jpg446_Mati_j..s_v_ike.jpg
Jõevesi on kollane ning jõgi küllaltki lai, 100-150m, kusjuures veetase pisut alla keskmise. Veetaseme muutus võib olla kuni 5m. Kalda ääres nägime kullaotsijate elamist ning kullapesemispaake. Nemad tegutsevat madala veeseisu ajal. Paat aeglustas vahepeal sõitu ja giid Marco näites meile kaldal kilpkonni, papagoisid ja kapibaarat (üht kõige suuremat närilist nagu Mati ütles).

444_Ats_paadis_v_ike.jpg
Collectivo jaoks on kohalikud teed juba Puerto Maldonados tõeline õudus. Asfalt oli vaid lennujaamas ja pisut selle ümber, edasi tulid punase tolmuga kaetud pinnaseteed. Sadamasse sõit teeb Atsi tõeliselt tigedaks, kestab tunni ja ei olnud muidugi tutvustuses kirjas. Mina hoian kümne küünega jälle oma objektiive süles paigal ning üritan rahustada Atsi, kes ähvardab iga hetk kas bussijuhi maha lüüa või tagasi koju minna. Samal ajal katsun aknast avanevatele vaadetele keskenduda, minu jaoks on džunglitunne juba täitsa olemas ning tund tõeliselt hüplevas bussilogus pole probleem. Möödume oma teel mitmetest värskelt põletatud tulevastest põllumaadest ja banaaniistandustest.
449_Kilpko..e_v_ike.jpg
Paat näeb lahe välja ja äratab usaldust. Lõuna on toitev ning see, et teel mitmeid loomi näeme, paljutõotav. Kolm tundi jõel möödusid väga ruttu.
Maie: jõudes check-pointi saime passi templi, see on ilu pärast, vaja seda pole. Öine retk taskulampide valgel jääb kesiseks – palvetajaritsikas oli kõige huvitavam eksponaat. Lisaks mõned ämblikud ja rohutirts. Džungel ei tundunud ohtlik ja ähvardav, kuigi Marco pidas meile eelnevalt pika loengu mürgistest ämblikest ja ussidest ning ei lubanud metsas midagi puudutada.
Esimene mulje jõest oli vägevam. mingis mõttes mets nagu mets ikka, ainult tihedam ja teistsuguste taimedega. Majakesed on lahedad ning leige dušš mõnus. Kibeleme juba metsa. Öine retk oli jah loomade mõttes mitte kuigi õnnestunud, aga väga lahe esimeseks tutvuseks džungli ja meie uute kaaslastega.
Meiega koos tulid kaks rootslast, isa ja poeg (poeg elas Limas ning tõi küllatulnud isa džunglisse) ning kaks hilisteismelist (hilistes kolmekümnendates) USA naisterahvast.
Maie: Explorers Inn, kus me ööbisime on tegutsenud 35 aastat. Esialgu rohkem uurijate baasina, nüüd aina rohkem turistide teenistuses. 8-9 nn. elumajas on igas 4 tuba võrkudega akende ees ja poolläbipaistvate seintega, naabrite norskamine ja jutt on hästi kuulda. Sööklas-baaris oli elekter, aga tubades on ainult küünlad. Siiski on tualettruum ja külma veega dušš igas toas. Õhtuses palavuses on jahe dušš väga hea. Õhtusöök on kolmekäiguline, kuid kvaliteedilt üsna tagasihoidlik.
453_Meie_o..t_v_ike.jpg
Magama heitsime õhukese tekiga või hoopis tekita. Hommikul kell 4 pidi hakkama retk Cococohca järve äärde.
Vaevalt uinunud, kärgatab äike ja hakkab sadama… ja nii hommikuni välja. Läheb jahedaks, poole öö ajal otsisin üles paksu teki.

Hilisteismelised on Atsi kild, nad olid lihtsalt nii naljakad, džunglis kolmeks päevaks kaasas kaks kohvritäit riideid meie pisikese seljakoti vastu, igas asjas hirmus abitud ning giidi käehoidmist vajavad, ülemeelikud, käitusid nagu kodust eemale saanud puberteetikud.
Maie: kell 4 hommikul oleme söögitoas valmis, joome teed, 4.30 tulevad rootslased, ameerikalannasid ja meie giidi ei ole. Sajab lakkamatut tugevat vihma. Hakkab valgenema, hommiku värvid on huvitavad, hallid kõigis varjundites. Kell 5 läheme uuesti magama. Hiljem hommikul seletab giid, et ta oleks meid ju üles ajanud, kui sobiv ilm oleks olnud. Läheme kell 10 siiski matkale, kuigi sadu ei ole lakanud. Paneme kõrge säärega säärikud jalga, vihmakeebid peale ja minek. Nüüdseks on sadanud 11 tundi järjest. Turistide jaoks džunglisse raiutud ja märgistatud 5km rada järve äärde on kahe kolmandiku ulatuses vee all, aga üle sääriku serva ei tule. Kohati on väga libe ja teisal on suured puujuurikad üle raja. Sumpame rõõmsalt vesi all ja vesi pealt…
IMG_4760_v_ike.jpgIMG_4772_v_ike.jpg
See, et giid mõnuga põõnab ning eeldas, et meie ka ilma äratamata tõusta ei suuda, kuigi kokku lepitud tegi hinge täis küll. Veidi leevandab seda tõik, et džunglis on vihmane päikesetõus omaette elamus, mis meil siiski kogemata ei jää. Pärast päikesetõusu uinume taas ning peale kogukat, kuid maitsetut hommikueinet asutame end siiski vihmast hoolimata retkele.
IMG_4778_v_ike.jpg
Maie: Marco näitab meile teerajal tsikaadide torne – ritsikalised, kes uuristavad endale maa sisse elamise ja ehitavad siis maapinnale väljumiseks 20-25cm kõrguse torni. Tee ääres on hulgaliselt mangroovipuid, mille tüvi meenutab maapinna lähedal pigem juurestikku.
Giid on tegelikult tasemel ning näitab ja räägib meile teekonna jooksul mitmeid huvitavaid asju, tempo on selline keskmine, pisut üle 10km ja olemegi jõudnud järve äärde, kus elavad hiiglaslikud saarmad, ühed olulisemad uurimisobjektid resideeruvatele uurijatele Explorers Innis.
Maie: järve ääres on väike paviljon, Marco näitab kus järve vastasküljel on saarmate pesa. Vihmase ilma tõttu loomi eriti ei liigu. Teeme paadiga tiiru järve peal, näeme papagoisid, kormorane ja mitmeid teisi linde ning ilmselt ka saarmate peanupukesi.
Mõnda aega vaatame järve varitsemismajakesest, Marco näitab kus linnud ja saarmad pesitsevad. Läheme oma seltskonnaga pisikesse katamaraani ja liugleme vaikselt järvel ringi. Näeme paljusid erinevaid linde ja mõnel korral hetkeks ka saarmaid.
Maie: retk tagasi läheb juba kiiremini, vees solistamine tundub täiesti normaalne. Sööme lõunat ja poeme voodisse, olemine on niiske ja jahe. Tõuseme Matiga teistest hiljem, vahepeal on ilm ilusaks läinud. Majade juures olid ahvid mängimad käinud ja samuti nähtud kapibaarasid.
Õhtul on plaanis „krokodillijaht”, Tambopata jões elavad kaimanid, üks neljas krokodilliliste liigist, mida Marco meile eelnevas loengus põhjalikult tutvustas. Reservaadi teaduslikud töötajad uurivad ja loendavad kaimaneid. Krokodillilisi on siis 4 sorti – „gharials”, krokodillid, alligaatorid ja kaimanid. Neist on suurimad krokodillid. Huvitav fakt – krokodillibeebide sugu sõltub ema üsa temperatuurist – üle 23kraadi sünnivad isased ja alla selle emased.

IMG_4795_v_ike.jpg467_Aara_v_ike.jpg
Lõunal, kui Mati ja Maie tudusid käisid laagris ahvid, aarad ja kapibaarad, osa neist saime ka pildile. Ahvid olid väga julged, üks sõi Atsil lausa peost, kapibaarad seevastu arad. Üks aara elas ka meie laagris ning lasi ennast kätte võtta. Kõrge puu otsas meie õuel oli kangurlindude pesa, linde oli üldse palju kuulda. Nägin kahel korral ka koolibrit, kahjuks ei jõudnud teda ei teistele näitada ega pildistada.
456_P_rdik..t_v_ike.jpg143143457_Kapibaara_v_ike.jpg
Maie: suundume pilkases pimeduses sarnasesse pikk paati millega tulime.Kõik on vaikselt, paadi ninas on Marco suure prožektoriga ja valgustab veepinda. Kaimani silmadest peegeldub valgus vastu ja nii Marco neid leiabki, eelkõige kalda servas, põõsaste varjus. Leiame 4 kaimanit, nad püsivad reeglina paigal, muidugi ainult peanupp veest väljas. Kõik püüavad pildistada. See on huvitav kogemus ka piltidetagi – pimedus, tähistaevas, paat libiseb vaikse mootoripodinaga ühest jõekaldast teise jälgides prožektori kiirt.
464_Kroku_v_ike.jpg
Krokude otsimine oli lahe, mina isegi pelgasin pisut, kuigi krokud olid väikesed ja kartsid mind ilmselt rohkem kui mina neid. Mõnusalt õudne oli pimeda jõe peal paadiga sõita ning krokusid passida, jahiga jäime igatahes rahule.
Maie: õhtust sööme kogu Explorers Inn’is hetkel oleva seltskonnaga – tudengid (u. 4), uurijad (3), šotlased (3) ja meie paatkond. Teeme dzunglireisi lõpetuseks 2xrummi ja tequila ja magama. Majadevahelisi laudteid valgustavad tõrvikulaadsed valgustid.
Õhtusöök kulges lõbusalt ning enne seda jäi aega ka kohaliku väikese muuseumiga tutvumiseks, kus oli väljas mitmeid põnevaid leide meie laagri ümbrusest. Peeti ka lindude ja loomade nägemise päevikut, kus oli huvitavaid leide, näiteks just mõni päev enne meie saabumist oli nähtud jaaguari.
Maie: pärast magusat hommikusööki hakkame tagasi sõitma. Jõgi on täiesti teistsugune – vesi on tõusnud 1-1,5m, ulatudes kõikjal puudeni, kallast ei paista. Vees ujub puid, põõsaid ja palke, isegi terveid oksarisusaarekesi. Puerto Maldonadosse tulevad ka kaks üliõpilast, kauni näoga ameeriklanna ja pruunide silmadega kräsupäine poiss. Tüdruku uurimuse teemaks on ühe konkreetse puu ja sipelgaliigi sümbioos. 18km savist ja libedat teed kolistame pisut alla tunni, lennuk Cuzcosse on kiire – 30min.
470_J_gi_p..u_v_ike.jpg472_Sadamas_v_ike.jpg
Täitsa kahju oli tagasi sõita, aeg džunglis tundus lühike ja oli seda ka tegelikult. Olin salamisi lootnud rohkem loomi nähe, eks tuleb siis järgmine kord minna veel sügavamale ja olla kauem aega, eks head õnne ole muidugi ka vaja.
Maie: sööme mõnusa lõuna ühel paljudest Platerose kitsastest rõdudest. Kohalik õlu Cusquena on võitnud populaarsust – Saale ja Mati eelistavad heledat, Maie ja Ats tumedat õlut. Hästi lähevad avokaado baasil salatid, kuigi minu oma on seekord eriti põnev – marineeritud kala rohke punase sibula ja terava laimikastmega. Pealelõunal, kes magab, kes shoppab. Ostame Matiga maska ja vaase ning külastame Kaasaegse Kunsti Muuseumi. Seal on kaks tagasihoidlikku näitust 6 kunstnikult ja mõned väljapanekud rahvakunstist – väga tagasihoidlik väljapanek. See ei saa aga öelda samas hoones asuva linnavalitsuse kohta, mille pehmetesse punastesse vaipadesse me vahepeal ära eksime.
Lõuna Cuzcos on mõnus, isegi kudagi tuttavlik tunne tekkib jälle sinna linna saabudes. Peale sööki tuli uni ja ülejäänud päeva veetsime lugedes ja magades, õhtul vaid tegime tiiru toidupoes, et maitsta jogurtit ja šokolaadi ning kokalehti kaasa osta. Jogurt oli superhea nagu ka varasematel kordadel. Minu kui šokolaadigurmaani meelest oli sealne kraam kõlbmatu, Ats pistis siiski soku nahka.

Posted by Saale 14.05.2008 09:12 Archived in Peru Tagged boating Comments (0)

Püha Org

sunny 23 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Hommikusöök on 3-tärnilisega võrreldes ainuke eelis. Nautisime Atsiga mõnusalt ligi tund oma hommikusööki – sealsamas valmistatud enda valitud täidistega omlett, erinevad jogurtid, singid, lihalõigud, juustud, magusad ja soolased küpsetised, puuviljad nii salatina koos erinevate kastmega kui naturaalsel kujul, suurepärased puuviljamahlad ja värskelt valmistatud limonaad. Mulle meeldib kaua ja põhjalikult hommikust süüa, seega nagu rusikas silmauku. Ainuke asi, mis mujal parem oli kohv,mis lihtsalt liiga lahja. Peruus valmistati kohvi ka restoranides väga ürgsel moel, lasti kohvipuru koos veega keeda ja siis kurnati läbi mingi filtri, et puru kätte saada. Seejuures pandi seda va puru enamasti vähevõitu (vähemasti meie jaoks, kes armastavad kohvi ohtra sooja vahustatud piimaga).
Maie: hommikusöök on rikkalikum kui odavamates hotellides - omlett erinevate täidistega (täidiseid on valida 10-12), on ülihea, kohv aga lahja. Ats jääb hotelli puhkama ja ülejäänud suunduvad Cuzco lähistele Pühasse Orgu.
Esimesega hooga tekitab linnast õiges suunas välja saamine probleeme, sest juba kolmas tänav, mis kaardil õigesse piirkonda suundub lõppeb treppidega. Neljandaga on rohkem õnne ja auto hakkab ähkides mööda mäekülge üles ronima. Veel paar tagasipööret, tunnike sõitu ja hakkavadki õiged paigad paistma. Kuna Püha Oru jaoks jäi meil vaid üks päev, olime sunnitud tegema mingisuguse valiku kõigi nende paikade, mälestiste ja varemete vahel, mida orul pakkuda on. Valisime Pisaqi ja Ollantaytambo ja kui jõuame siis veel Sacsayhuman, mis kõrgub kohe Cuzco linna kohal.
409_P_ha_Org_v_ike.jpg411_Vaade_..e_v_ike.jpg
Maie:lõpuks jõuame siiski Pisaq’sse. Läbi asula sõites tõuseme 3250m kõrgusele parklasse, kust pääseb jalgsi edasi inkade varemete juurde. Tõusime mööda treppe 3600-3700m kõrgusele. Kõige kaunimad olid terrassid, korrapärased, viimistletud, astmetega järgmisele terrassile pääsemiseks. Tõus on päris tõsine, võtab südame kloppima. Üsna tipus, peatemplist kõrgemal tuleb ronimiseks käsi ja kivinukke appi võtta. Siiski käime tipus ära – on päris uhke tunne. Allatulek on südamele kergem, aga põlvedele väsitavam. Siin on palju restaureeritud, vaid põhiplaan ja alusmüürid on ilmselt autentsed.
414_Terass..s_v_ike.jpg418_Pisaqi..d_v_ike.jpg
Enne asulasse jõudmist on mäekülgedele vaatega orule rajatud mitmeid parklaid, kust vaateid imetleda. Ka meie peatume ühel sellisel, loomulikult on ka kaubitsejad platsis. Mati ostab paar väikest savist vilepilli, mida saab nööriga kaela riputada.
Meie matk üles varemetele ja tagasi on lõõskavast päikesest hoolimata mõnus, võttes loomulikult planeeritust rohkem aega. Lisaks varemetele ronime edasi ka kõrgemale ühe kohaliku tipu otsa. Viimase paarikümne meetri juures tuleb pisut ka ronida, muidu käime lihtsalt mööda päris laia ja korraliku kattega rada. See pidev treppidest üles-alla astumine on meile võõras ja harjumatu, esialgu veel põlvedes tunda ei anna. Kogu aeg tuleb jalge ette vaadata, rada läheb tihtipeale üsna järsaku serva pealt, niisiis komistada ei tasu. Ülevalt avanevad suurepärased vaated alla orule, Pisaqi asulast näeb siiski vaid – mägi on vahel, kuid Urubamba paistab. Kogu ronimine koos vahepeatustega võtab oma 3 tundi, seega hakkab lõuna kätte jõudma.
417_Mati_I..s_v_ike.jpg419_J_udsi..u_v_ike.jpg
IMG_4715_v_ike.jpgIMG_4728_v_ike.jpg
Maie: edasi liigume Urubamba jõe orgu mööda teise inkade hästi säilinud kindlusesse-templisse Ollantaytambos. Urubamba jõe org on ilus. Jõgi on lai ja tugeva vooluga, külad järgnevad teineteisele ja näha on päris palju ilusaid-korralikke maju, mida ei saa võrrelda mägedes asuvate karjusehüttidega. Rohelust, puid ja põlde on palju.
Kui Pisaqisse viis käänuline mägitee, siis edasi lookleb teelint otse Urubamba kõrval piisavalt laia ja siledana, poole tunni pärast oleme vaid kümnekonna km kaugusel Ollantaytambost ning julgeme teha lõunapausi. Tee ääres näeme mitmeid söömaajale viitavaid sildikesi ning peatume ühe tagasihoidlikuma juures. Astume madalasse majakesse sisse. Seest sarnaneb see meie rehealusega, väikesed rohmakad puust lauad ja baarilett, tagaküljes osaliselt seina ei ole, paistab tagahoov koduloomade, juurviljapeenarde, mängivate räpaste laste ja igal pool vedeleva prahiga. Kuna mingisugune toit ja külm õlu on saabumas jääme ootele. Sööme sees, sest väljas valitseb keskpäevapalavus.
Maie: Ollantaytambos on alles 13. sajandi munakivitee ja tänavate ning majade põhiasetus on ka praeguses asulas inkadeaegne. Tõeline turistide meka, paljude pisikeste poekeste ja hotellidega ning imepäraste säravate värvidega vaipadega, mis on igal pool poekeste ees välja pandud. Asula kohal on hästi säilinud inkade kindluse varemed. Peamise templi ohverdamiskoha juures on sein hiiglaslikest kiviplokkidest (4x1,5m).
Teeme kindlusele täisringi peale, üles leidmata jääb vaid printsessi kivisse raiutud vann. Kuue paiku õhtul alustame tagasisõitu ja jõuame Cuzcosse pimedas.

426_l_putu..d_v_ike.jpg429_Mati_O..s_v_ike.jpg
Ollantaytambo jättis teistsuguse mulje kui Pisaq, palju rohkem turiste (Pisaqisse sattusime keskpäeval, seetõttu vist vähem külastajaid), varemed ja loodus on teistsugused, kuna Ollantaytambos oli kindlus, Pisaqis templid ja põllumajanduseks vajalikud terassid. Ollantaytambos asus kindlus üsna järsul mäenõlval kohe asula kohal, sinna saamiseks tuli kõigepealt paarikümnest paarimeetrisest terrassist üles ronida. Vaade asulale oli see-eest vägev, inkadeaegne planeering, millest enne lugenud olin paistis selgelt silma.
442_Ollant..s_v_ike.jpg
Maie: õhtusöök oli asja eest, kõvasti sai ronitud ja higistatud. Pisco Sour ja spagetid maitsevad hästi.
Minu jaoks oli üks päev selles orus vähe, oleksin tahtnud veel rohkem matkata kui need 5-6 tundi, jõekaldal istuda ja lamada. Paiga tunnetamiseks Ollantaytambos kahjuks pikalt aega ei olnud, sest hakkas juba kergelt hämarduma. Kuna pelgasime pimedas mägiteedel sõitmist kiirustasime tagasi, pimedus tuli loomulikult oodatust varem ja saime enamiku teest käsikaudu sõita. Mul oli küll mitmel korral hirm nahavahel.

Posted by Saale 16.04.2008 03:09 Archived in Peru Tagged tourist_sites Comments (0)

Nazcast Cuzcosse peatusega Abancays

sunny 19 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Meie Atsiga magasime hästi, tänu õhtusele veinile meid koduloomad ega laest langev krohv ei seganud. Varahommik algas pettumusega, basseinis oli vaid põlvejagu vett. Üritasin siis kergelt räpases vannitoas dušši alla minna, kuid vett ei tulnud. Ats läks asja uurima ning selgus, et vesi tuleb vaid ühest kohast, hetkel oli voolikuots basseinis. Selleks korraks basseini täitmine lõpetati ja sain siiski dušši kasutada.
Hommikusöögilaud nägi pehmelt öeldes kasin välja, kuid lohutasime end sellega, et peremees oli lubanud teise hommikusöögi peale lendu.
Maie: hommikusöögilaual on pisut viilustatud puuvilja ja 4 lõiku juustu. Kui küsime „pan’i” (leiba) jookseb teenindajaneiu poodi ja toob meile kakukesi. Sööme vaid ühe võileiva, sest enne lendu palju süüa ei soovitata.
Collectivo korjab huvilised hotellidest kokku ja sõidame lennuväljale. Nagu Mati ütleb on lennukid 4- ja 6-kohalised tšehhi Cessnad. Meile antakse kaardid, kuhu on märgitud lennutrajektoor ja kujutised kõrbes. Tõuseme õhku ja võtame suuna kiltmaale. Iga kujutise juures kallutab piloot lennukit, et alguses paistab kujutis parempoolsetest akendest, siis pöörab ümber ja nüüd on vasakpoolsete kord vaadata. Kujutised on väga hästi nähtavad. Nende kujundite loomise kohta on hulk teooriaid, kuid ükski neist ei ole ammendav. Lend on mõnus, ei mingit iiveldamist ega oksendamist. Lõpuks saame veel piloodi allkirja oma kaardile-sertifikaadile.

IMG_4631_v_ike.jpg
371_Kondor_v_ike.jpg376_Koolibri_v_ike.jpg
Õnneks oli hotelli peremees, kellelt lennu tellisime pidanud meeles, et soovisime võimalikult vara lennata, sest meil on veel pikk sõit ees. Kõigest tund peale hotellist lahkumist olime juba õhus. Lend oli üliturvaline, ei tekkinud kahtlustki, et süda võiks pahaks minna, piloot lendas ülisujuvalt, nägime kõiki kujundeid selgelt, korduvalt ja ka pildistamiseks oli piisavalt aega.
Õnneks pidas peremees ka hommikusöögi suhtes sõna ja pärast lendu me tänu vahepeal poes käinud neiukestele nälga ei jäänud, kuigi maitsvuse ja hügieeni koha pealt oleks saanud sõna võtta. Kuna me ei teadnud kas ja kuidas meil päeva jooksul üldse söömisvõimalusi tekib otsustasime leiba, juustu, puuvilja ja jooki kaasa võtta.
Maie: peale täiendavat hommikusööki asume kiirelt teele Cuzco suunas, kuhu on 660km. Juba peaaegu linnast väljas meenub, et pidime ostma saia kõrvale juustu kaasa ja ka bensiini. Mõnusa soolaka kitsejuustu saame turult, aga bensiini jaoks raha vahetada õnnestub Matil vaid asula ainukeses pangakontoris. Tänase tee pikkuseks oleme planeerinud 465km, siis jõuame ööbima Abancay linnakesse mägedes.
Ats oli andnud enamiku kaasasolnud rahast hosteli seifi hoiule nagu eelmisteski ööbimiskohtades. Kuna seni oli kõik hästi olnud ei vaevunud ta seekord raha kätte saades üle lugema. Nüüd hakates bensiini jaoks raha vahetama oli 85 eurot puudu. Võtsime seda kui õppetundi, et odavates kohtades ei tohi kedagi usaldada, kõige vähem veel Euroopast pärit sisserändajaid ning võtsime vastu otsuse, et edaspidi ööbime oma rahakoti ja turvalisuse huvides vaid hotellides.
Maie: pöörame autonina sisemaale ja hakkame mägedesse tõusma. Siin on mägedes pisut rohelust. Tee ääres on päris palju karjuste asulaid ja suuri lamba- ning alpakakarju. Samuti on näha päris palju lehmi ning isegi hobuseid. Ja see kõik toimib 3000-3800m kõrgusel, mäekülgedel on hoolikalt kiviaedadega piiratud põllulapid – siin on näha kuidas kulgeb tavalise peruulase-maamehe elu. Meie mõistes peaaegu lagunevates sarades elatakse.
Nazcast ei ole kahju lahkuda, mulle jättis selles paigas hea mulje vaid lend ja õhtune noorte esinemine, muidu on see paik üks turistiurgas ja inetu ja räpane veel sealjuures.

385_M_gite..l_v_ike.jpgIMG_4686_v_ike.jpg
Naudin autosõitu ja möödalibisevaid vaateid täiel rinnal, muidugi on mul mõnus, sest ei pea roolis olema. Atsil ja Matil, kes kordamööda juhivad nii tore ei ole. Peatume korraks mitmetes loodukaunites paikades, pildistan vikunjasid, kuid Ats kiirustab meid edasi. Arusaadav ka, tema tahab oma pika sõidupäevaga ühele poole saada.
393__ks_j_..l_v_ike.jpg
Maie: teel Nazcast Abancaysse on umbes 90-ndal kilomeetril vikunjade reservaat – nägime neid kauneid punakaspruune alpakade metsikuid sugulasi päris suurte karjadena. Mäekülgedele on istutatud suuri metsasalusid (osalt toestamiseks), ühes kohas 3400m kõrgusel ka mände. Külades on aeg-ajalt pika ridva otsas punane rätt või riidetükk, see pidi tähendama, et seal majas on hetkel valmis koduõlu – chicha.
Tee on hea, ainult lõputud serpentiinid ja 180-kraadised tagasipöörded võtavad kiiruse alla ja ajavad isegi iiveldama. Kella kuueks õhtul oleme juba Abancays ja leiame üsna lihtsalt linna parima hotelli „Hotel Turistas”. Sõitsime seda ilusat, aga üsna rasket mägiteed 7t ja 15min. Hotell on endises mõisahoones ja vajaks küll pisut restaureerimist, kuid on puhas ja ruumikas (kaheses toas on jälle kaks laia voodit). Sööme õhtust hotelli restoranis ja vajume kiirelt unne.

Hotell on suur ja väärikas kolmekorruseline hoone suures kaunis müüriga ümbritsetud aias, kuigi selle paremad päevad on juba möödas. Juba fuajee on ruumikas, marmorsammastega ning restaureeritud vanaaegse mööbliga. Personal veab meie rasked kohvrid kõrgeimale korrusele ning olen meeldivalt üllatunud, et tuba on ruumikas, üsna maitsekalt sisustatud ning vannituba lausa kuninglik oma umbes 12 ruutmeetri, ehtsast portselanist garnituuri ning aknaga. Kõik on lausa piinlikult puhas.
Lubame endale väikese uinaku ning laiskvorstidena veedame ülejäänud õhtu hotelli restoranis, mis on täitsa korralik keskmine nii toidu, veini kui hinna poolest.
Maie: järgmisel hommikul on tüüpsöök – praetud muna, kakuke, mahl, kohv, moos. Teeme väikese jalutuskäigu Abancays. 112 tuhande elanikuga linn on selle piirkonna suurim. On palju kauplusi ja teeninduspunkte, kauplused põllumeestele ja karjakasvatajatele. Müügil on pasta ja riis 30-kilostes kottides, samuti muud kuivained, köögiviljad. Kõik see teeb linnast ühe suure, inetu ja lärmaka turu.
396_Abanca..v_v_ike.jpg
Hommikusöögiks on restorani siseõuele avanevad klaasuksed avatud, ning saame oma kohvi nautida hommikupäikese paistel. Naudime Atsiga kahekesi aia privaatsust, sest Mati ja Maie söövad alles restoranis oma hommikusööki ja millegi pärast pole teised külastajad selle aia võlusid veel avastanud.
Kolame linnakeses, mis on näeb välja nagu meie väikesed alevid laadapäevadel, kui lisada sinna igapäevane toidukaup hiiglaslikes pakendites. Nii palju veterinaaride vastuvõtte, väetiste ja muu põllutööks vajalike asjade poekesi pole a seni oma elu jooksul näinud. Vast iga kümnes pood oli mingi muu kauba jaoks. Olin oma kammi Arequipasse unustanud ning nüüd sain ühe tänavakaubitseja käest uue. Tänavatel käisid lillemüüjad – naised, kellel oli suur kuhi lõikelilli selga seotud, sealt siis müüsid soovijatele. Lilled olid imeilusad ja lõhnasid hästi, kuid pika tee peale polnud neid kahjuks mõtet kaasa osta.
401_Vaade_..t_v_ike.jpg
Maie: sõidame ära Cuzcosse, on jäänud 220km, millele kulub 3,5t., sest tee on käänuline ja tõusime 2500m pealt ligi 4000m-le ja siis laskusime uuesti 2000m peale, et Cuzcos tõusta jälle 3400m juurde. Cuzcos selgub, et meie hotell on ülebroneeritud ning meid saadetakse sama keti kvartali kaugusel asuvasse neljatärnihotelli.
Uus hotell on ilus, kuid kõik käib kohutavalt aeglaselt. Peame kaminaga puhketoas üle poole tunni teed juues ootama kuni meile toad valmis pannakse ja meie pagas kohale toimetatakse. Tuba on ilus, vaikne, ainult tekk on mingist elektrit täis sünteetilisest materjalist. Naudime lihtsalt puhkust ja jälle selles ilusas linnas olemist.
Maie: sööme linnas maitsva ja mõõduka turisti einekomplekti, kolistame mööda poode ning ostame kodustele meeneid.

IMG_4708_v_ike.jpg406_V_ljak..s_v_ike.jpg
Õhtul välja minna ei viitsi, ostame Atsiga toidupoest eineks jogurtit, mahla ja šokolaadi ning koju kaasa kokalehti.

Posted by Saale 13.04.2008 05:51 Archived in Peru Tagged automotive Comments (0)

(Entries 1 - 5 of 12) Page [1] 2 3 »