A Travellerspoint blog

Entusiastlik algus

Tallinna Lennujaamast läbi Amsterdami ja Lima Cuzcosse

overcast 20 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Ettevalmistused

Reisijad:
Ants Miller (üks pildistajatest)
Saale Kibin (reisikirja põhiautor ja üks pildistajatest)
Mati Kibin (pildistas veidi kaaslasi)
Maie Tarma-Kibin (reisikirja kaasautor, tekst kursiivis, üks pildistajatest)

Reisikirjas on vaid pisut fotosid, pildid üleval http://www.nagi.ee/photos/saale/sets/. Maie kirjutas oma reisikirja igal õhtul märkmikusse, mina mõned kuud pärast kojujõudmist panen kirja seda, mis meelde on jäänud ja järgmiste minejate jaoks olulisena tundub.

Ekstreemsuseotsijatel tuleb pettuda, meie seltskond oli juba suures osas soliidses vanuses, igaühel omad elu jooksul väljakujunenud huvid ja eelistused, ettearvamatuid asju sellesse reisi palju ei mahtunud. Eks oli enne ka kõvasti kodutööd tehtud, loetud raamatuid nii eesti kui inglise keeles, Lonely Planet ja Frommer’s Peru läbituhnitud (vähemalt naistel), pea lõhkemiseni täis topitud infokillukesi Nasca joonte, Macchu Picchu, Titicaca jne. kohta. Kuna soodsad lennupiletid (õige pisut alla 16 000 nägu Tallinnast Cuzcosse läbi Amsterdami ja Lima) ei lubanud kohal olla rohkem kui 16 päeva sai graafik üsna tihe.

Kõigepealt veidi reisi tagamaadest... Olime pidanud pikema reisi plaane juba mõnda aega, kuid Peruu-sähvatus tuli mul vaadates internetist fotosid ning pärast mõnd Discoveri saadet. Selgus, et see koht oli ka Maiel mõtetest läbi käinud, samuti leidis Mati, et seal peaks elu jooksul korra kindlasti käima. Ats ei vaielnud vastu ning oligi otsustatud. Koos lendamisega kestis reis 19 päeva, kuid16 päeva jooksul Peruu pinnal läbisime kokku maismaatranspordis üle 2000 km ning tegime vaid pisikese ringi lõunaosas, korraks vahelepõikega Boliiviasse.

Miks just need kohad kus käisime? Piiratud aja tõttu tuli valida mida võtta ja mida jätta, kindlasti tahtsime külastada Macchu Picchut, Titicaca järvel Päikesesaart (mille lähedal Kuusaaarel asus inkade ajal päikeseneitsite tempel) ja millel olid samuti mitmete templite jäänused ning püha allikas. Lugedes varem Peruus käinute kirjeldusi tundus erilise paigana ka Sillustani ning ookeani äär, samuti üksildased paigad mägedes. Kõiksugustel välismaistel saitidel kiideti Arequipat ja Santa Catalina kloostrit. Kui siia lisada veel Nasca lend ja džungel, mis meie kindlate prioriteetide hulka kuulusid sai reisiplaan kuhjaga täis. Oleks väga tahtnud käia kaugemal Boliivias ning Ballestase saarel merilõvisid vaatamas, kuid hääletasime need oma plaanist välja, et jääks aega ka niisama mölutamiseks.

Enne väljasõitu panime paika oletatava marsruudi, broneerisime auto (4-rattaveolise leidmiseks kulus mitu kuud), panime teiste soovitustest lähtuvalt kinni kohad mini Inca Trailile, džungliretkele, retkele Titicacal ning osa öid hotellis. Suure kõrge auto kiiks tekkis lugedes kõiksuguseid Peruu blogisid, kus enamuses väideti, et teed ei ole peaaegu sõidetavad. Sellele vaidleks siinkohal vastu – täiesti jube auklik tee oli vaid Juliaca ümbruses, umbes 50 kilomeetrit Cusco suunas ja Puno poole ka, mujal oli talutav, lausa hea sõita. Tõelistes kolgastes me kahjuks ei käinud. Aga head autot läks vaja küll, meie suksu vedas kõikidest mägedest üles, kohati küll hingeldades.

Nüüd läheb lahti...
Lend Amsterdami kulges viperusteta, kui mitte mainida minu kui isehakanud reisikorraldaja muret selle üle kas me ikka õigeaegselt Lima lennule jõuame, aega ümberistumiseks oli pisut üle kahe tunni. Saime enne Lima lennu väljumist veel piisavalt oodata ja siis minu elu pikim lend algas (seni olin kõige kaugemale sõitnud Jaapanisse, umbes 10 tundi), kokku 14,5 tundi. Aeg läks lennukis väga kähku, sest avastasime Matiga sudokusõpradena selle mängude hulgast ja panime nii, et näpud villis, pöörates ka uued tegijad Maie ja Atsi sellesse usku.
Kahjuks pidime Limasse oma pagasi välja võtma, sest edasine lend oli kohalik. See oli minu elu kõige pikem pagasi ootamine, viimase kohvri saime kätte tund ja 15 minutit peale lennuki maandumist ja me ei olnud kõige viimased, lihtsalt viimases kolmandikus.
Olime broneerinud neljase toa ühes odavas Miraflorese hotellis ja tellinud endale kindluse mõttes ka juhi koos autoga vastu. Transiitalalt väljudes ootas meid minu nimesildiga kohalik ülienergiline murumuna sarnane vanem härra, kes ahhetas valjult meie pagasit nähes (kokku 4 kohvrit ja 3 väikest seljakotti). Lohutasime teda, et ei trügi kogu träniga taksosse, vaid üritame pagasi kohe järgmisele lennule registreerida. Nii hõlpsalt muidugi ei läinud. Saime tunni aja jooksul joosta läbi viie erineva putka juurest ja lõpuks tõdeda, et pagasit tšekkida ei saa enne kui järgmisel hommikul enne lendu. Taksojuht sibas meil muidugi kõik aeg kaasas. Siis andsime kohvrid lõpuks hoiule ja sõitsime linna.
Taksojuht oli põhjamaade liiklusega harjunule täiesti hullumeelne, hetkekski ei jäänud kahtlust, et kas oleme ikka Lõuna-Ameerikas. Taksoks oli Daewoo Tico, olime kolmekesti tagaistmele surutud ja käisime kurvides kõmaki kordamööda näoli vastu akent. Olin rumalast peast pannud fototarvete koti pakiruumi ja hoidsin kogu tunniajase sõidu hinge kinni, et jõuaks tervelt kohale. Nagu kiuste oli just õhtune ummikute aeg ning tundus, et me ei jõua iial kohale. Äärelinnad, kust läbi sõitsime paistsid ehtsate slummidena, isegi Miraforeses oli ookeaniäär kõike muud kui kaunis, võimas küll, kuid tuuline, prahti täis, tühi ja kõle. Tee läks just kalda äärest ning avalikust rannast mööda. Sel hetkel too rand millest mööda sõitsime eriti päevitama ei ahvatlenud. Roomasime lõpuks kaldast üles (kohati mööda igivana munakiviteed!)ning juht peatus hiiglaslike inetute modernsete majade vahel, kuhu oli peidetud üks pisike valge tumedast puidust rõdudega koloniaalstiilis majake – see oligi meie.
1_Mati_Lim..otellis.jpg
Leti taga läks uuesti paanikaks, sest selgus, et oli juba kadunud paber, kuhu minu andmed said riiki saabumisel kirja pandud ning mille pidin lahkumisel esitama. Nagu alati süüdistasime Atsiga vastastikku teineteist mõned minutid, kuna ta oli pannud minu passi koos paberitega enda kotti kui vetsus olin. Siis lõime käega ja läksime üles teisele korrusele, kus meie tuba oli. Muidu oli hotell talutav, kuid kõikides ruumides heljus mingi imelik lehk, selline imal, maguslääge, ühesõnaga vastik, nagu keegi oleks mõnd eemaletõukavat viirukit põletanud. Vannituba oli väga ilus ja äsja remonditud, rõdu avanes maja ette väikese terrassi kohale ja tänavale.
2_Limas_La..s_v_ike.jpg
Maie läks magama, meie ülejäänud linna peale, et hirmsat janu kustutada. Kuna kell oli juba üheksa üllatas meid rahvarohkus tänavatel, annab võrrelda tipptunniga Viru tänaval. Poed olid kõikjal avatud, rahvas šoppas täie hooga. Kõndisime 4-5 kvartalit läbi, kuid meil ei õnnestunud leida ühtegi toidupoodi, ühe suure plaza äärest, kus oli imeilus katedraal (õhtune teenistus oli pooleli, uksed olid lahti ning saime mõne minuti kuulata kõige imelisemat kirikukoori minu elus) ja park leidsime kolmekorruselise McDonaldsi, mis oli peaaegu sama suur kui Tallinna Kaubamaja vene ajal. Kuna olime kurguni lennukitoitu täis topitud (KLM toitis meid selle 14,5-tunnise reisi ajal 5 korda, 3 neist olid tõsisemad söömaajad), jäi see hoone seestpoolt üle vaatamata.
Igal tänavanurgal müütasid kohalikud vanamehed, sekka ka mõni tädike sigarette, maiustusi, krõpse ja kummalisi jooke pooleliitristes pudelites. Üritasime inglise keeles uurida mida ta müüb, kuid onkel vaid raputas pead. Näitasime näpuga asjanduse peale, millel oli silt „Inca cola” ja millelegi, mis nägi välja nagu mahl ning näitasime kahte sõrme.
Tundus, et äsjasaabunute silt oli meile otsaette kleebitud. Igal sammul püüdis keegi meile mingit mõttetut nänni kaela määrida. See ei tekitanud erilist ringikolamise tahtmist ning ka pika lennureisi väsimus andis tunda, pugesime ka põhku.
Hommikul kella 3 paiku suutis taksojuht meid 30 minutiga lennujaama kihutada, seega jäi veel 2,5 tundi passimiseks. Kui olime juba pool tundi lisaks veel lennuväljal seisvas lennukis passinud viskas ikka täiega ära, olin ägedalt hõivatud raevunud Atsi rahustamisega, kui lõpuks peale peaaegu tunniajast passimist lendu tõusime. Kui hakkasime 20 minuti pärast uuesti maanduma sai selgeks, miks lennuaega oli plaanis 1,5 tundi, kuigi tegelikult lendasime poole tunniga – meie vedaja ei olnud kohalikus hierarhias mitte esimese kolme hulgas. Näksimiseks jagati lennukis plasttopisitäis kohvi, mahla või vett, võileib ja kommi. Võileivad jagati laiali kohe kui lennuk oli tõusnud, jookidega läks aga nii kaua, et tagumised 5-6 rida jäid ilma, sest lennuk hakkas enne maanduma. Nii uimaseid stjuuardeid polnud elus näinud.

Posted by Saale 08:00 Archived in Peru Tagged air_travel

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint