A Travellerspoint blog

Cuzcost läbi Puerto Maldonado džunglisse ja tagasi

rain 26 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: viimane rikkalik hommikusöök ja lendasimegi džunglisse. Esialgu Puerto Maldonadosse, mis asub teispool Ande, u. 200m merepinnast. Lennujaamas anname ära rendiauto, oleme temaga sõitnud 2188km. Õnnestub kiire check inn läbi automaadi (meil on vaid käsipagas), seetõttu jõuame läbi käia lennujaama juveeli- ja alpakaärid.
Juveeliärides pakutav on ahvatlev ja ideede poolest põnev, aga kuidagi jämeda töötlusega ning masstoodang. Kivide värvikombinatsioonid on vapustavalt ilusad, eriti koos kullaga. Kuna tõelist kvaliteeti ei ole ja masstoodangut ei kanna siis jäävad ehted seekord ostmata.
Maie: ootame stardirajal õhku tõusmist pea pool tundi, kuid jõuame siiski õigel ajal kohale. Lennukist väljudes lööb vastu tõeline leitsak, u. 33 kraadi Celsiust ja üle 80% niiskust. Meiega ühinevad veel 2 rootslast (isa ja poeg) ning 2 „hilisteismelist” (Atsi väljend) põhja-ameeriklannat. Giid Marco jutu järgi on keskmine aastane temperatuur siinmail 23-25 kraadi, võib ulatuda ka 39-40-ni ja keskmine õhuniiskus 70-80%.
Tund aega collectivoga mööda auklikke kruusateid ja jõuamegi oma paadisadamasse Tambopata jõe kaldal. Sõiduriistaks on pikk varikatusega mootorpaat, millesse mahub 20-25 inimest. Lõunaks saame igaüks karbikese riisi, keedetud juurviljade, taignas praetud kala ja maniokiga ning pudeli vett.
448_Tambop..i_v_ike.jpg446_Mati_j..s_v_ike.jpg
Jõevesi on kollane ning jõgi küllaltki lai, 100-150m, kusjuures veetase pisut alla keskmise. Veetaseme muutus võib olla kuni 5m. Kalda ääres nägime kullaotsijate elamist ning kullapesemispaake. Nemad tegutsevat madala veeseisu ajal. Paat aeglustas vahepeal sõitu ja giid Marco näites meile kaldal kilpkonni, papagoisid ja kapibaarat (üht kõige suuremat närilist nagu Mati ütles).

444_Ats_paadis_v_ike.jpg
Collectivo jaoks on kohalikud teed juba Puerto Maldonados tõeline õudus. Asfalt oli vaid lennujaamas ja pisut selle ümber, edasi tulid punase tolmuga kaetud pinnaseteed. Sadamasse sõit teeb Atsi tõeliselt tigedaks, kestab tunni ja ei olnud muidugi tutvustuses kirjas. Mina hoian kümne küünega jälle oma objektiive süles paigal ning üritan rahustada Atsi, kes ähvardab iga hetk kas bussijuhi maha lüüa või tagasi koju minna. Samal ajal katsun aknast avanevatele vaadetele keskenduda, minu jaoks on džunglitunne juba täitsa olemas ning tund tõeliselt hüplevas bussilogus pole probleem. Möödume oma teel mitmetest värskelt põletatud tulevastest põllumaadest ja banaaniistandustest.
449_Kilpko..e_v_ike.jpg
Paat näeb lahe välja ja äratab usaldust. Lõuna on toitev ning see, et teel mitmeid loomi näeme, paljutõotav. Kolm tundi jõel möödusid väga ruttu.
Maie: jõudes check-pointi saime passi templi, see on ilu pärast, vaja seda pole. Öine retk taskulampide valgel jääb kesiseks – palvetajaritsikas oli kõige huvitavam eksponaat. Lisaks mõned ämblikud ja rohutirts. Džungel ei tundunud ohtlik ja ähvardav, kuigi Marco pidas meile eelnevalt pika loengu mürgistest ämblikest ja ussidest ning ei lubanud metsas midagi puudutada.
Esimene mulje jõest oli vägevam. mingis mõttes mets nagu mets ikka, ainult tihedam ja teistsuguste taimedega. Majakesed on lahedad ning leige dušš mõnus. Kibeleme juba metsa. Öine retk oli jah loomade mõttes mitte kuigi õnnestunud, aga väga lahe esimeseks tutvuseks džungli ja meie uute kaaslastega.
Meiega koos tulid kaks rootslast, isa ja poeg (poeg elas Limas ning tõi küllatulnud isa džunglisse) ning kaks hilisteismelist (hilistes kolmekümnendates) USA naisterahvast.
Maie: Explorers Inn, kus me ööbisime on tegutsenud 35 aastat. Esialgu rohkem uurijate baasina, nüüd aina rohkem turistide teenistuses. 8-9 nn. elumajas on igas 4 tuba võrkudega akende ees ja poolläbipaistvate seintega, naabrite norskamine ja jutt on hästi kuulda. Sööklas-baaris oli elekter, aga tubades on ainult küünlad. Siiski on tualettruum ja külma veega dušš igas toas. Õhtuses palavuses on jahe dušš väga hea. Õhtusöök on kolmekäiguline, kuid kvaliteedilt üsna tagasihoidlik.
453_Meie_o..t_v_ike.jpg
Magama heitsime õhukese tekiga või hoopis tekita. Hommikul kell 4 pidi hakkama retk Cococohca järve äärde.
Vaevalt uinunud, kärgatab äike ja hakkab sadama… ja nii hommikuni välja. Läheb jahedaks, poole öö ajal otsisin üles paksu teki.

Hilisteismelised on Atsi kild, nad olid lihtsalt nii naljakad, džunglis kolmeks päevaks kaasas kaks kohvritäit riideid meie pisikese seljakoti vastu, igas asjas hirmus abitud ning giidi käehoidmist vajavad, ülemeelikud, käitusid nagu kodust eemale saanud puberteetikud.
Maie: kell 4 hommikul oleme söögitoas valmis, joome teed, 4.30 tulevad rootslased, ameerikalannasid ja meie giidi ei ole. Sajab lakkamatut tugevat vihma. Hakkab valgenema, hommiku värvid on huvitavad, hallid kõigis varjundites. Kell 5 läheme uuesti magama. Hiljem hommikul seletab giid, et ta oleks meid ju üles ajanud, kui sobiv ilm oleks olnud. Läheme kell 10 siiski matkale, kuigi sadu ei ole lakanud. Paneme kõrge säärega säärikud jalga, vihmakeebid peale ja minek. Nüüdseks on sadanud 11 tundi järjest. Turistide jaoks džunglisse raiutud ja märgistatud 5km rada järve äärde on kahe kolmandiku ulatuses vee all, aga üle sääriku serva ei tule. Kohati on väga libe ja teisal on suured puujuurikad üle raja. Sumpame rõõmsalt vesi all ja vesi pealt…
IMG_4760_v_ike.jpgIMG_4772_v_ike.jpg
See, et giid mõnuga põõnab ning eeldas, et meie ka ilma äratamata tõusta ei suuda, kuigi kokku lepitud tegi hinge täis küll. Veidi leevandab seda tõik, et džunglis on vihmane päikesetõus omaette elamus, mis meil siiski kogemata ei jää. Pärast päikesetõusu uinume taas ning peale kogukat, kuid maitsetut hommikueinet asutame end siiski vihmast hoolimata retkele.
IMG_4778_v_ike.jpg
Maie: Marco näitab meile teerajal tsikaadide torne – ritsikalised, kes uuristavad endale maa sisse elamise ja ehitavad siis maapinnale väljumiseks 20-25cm kõrguse torni. Tee ääres on hulgaliselt mangroovipuid, mille tüvi meenutab maapinna lähedal pigem juurestikku.
Giid on tegelikult tasemel ning näitab ja räägib meile teekonna jooksul mitmeid huvitavaid asju, tempo on selline keskmine, pisut üle 10km ja olemegi jõudnud järve äärde, kus elavad hiiglaslikud saarmad, ühed olulisemad uurimisobjektid resideeruvatele uurijatele Explorers Innis.
Maie: järve ääres on väike paviljon, Marco näitab kus järve vastasküljel on saarmate pesa. Vihmase ilma tõttu loomi eriti ei liigu. Teeme paadiga tiiru järve peal, näeme papagoisid, kormorane ja mitmeid teisi linde ning ilmselt ka saarmate peanupukesi.
Mõnda aega vaatame järve varitsemismajakesest, Marco näitab kus linnud ja saarmad pesitsevad. Läheme oma seltskonnaga pisikesse katamaraani ja liugleme vaikselt järvel ringi. Näeme paljusid erinevaid linde ja mõnel korral hetkeks ka saarmaid.
Maie: retk tagasi läheb juba kiiremini, vees solistamine tundub täiesti normaalne. Sööme lõunat ja poeme voodisse, olemine on niiske ja jahe. Tõuseme Matiga teistest hiljem, vahepeal on ilm ilusaks läinud. Majade juures olid ahvid mängimad käinud ja samuti nähtud kapibaarasid.
Õhtul on plaanis „krokodillijaht”, Tambopata jões elavad kaimanid, üks neljas krokodilliliste liigist, mida Marco meile eelnevas loengus põhjalikult tutvustas. Reservaadi teaduslikud töötajad uurivad ja loendavad kaimaneid. Krokodillilisi on siis 4 sorti – „gharials”, krokodillid, alligaatorid ja kaimanid. Neist on suurimad krokodillid. Huvitav fakt – krokodillibeebide sugu sõltub ema üsa temperatuurist – üle 23kraadi sünnivad isased ja alla selle emased.

IMG_4795_v_ike.jpg467_Aara_v_ike.jpg
Lõunal, kui Mati ja Maie tudusid käisid laagris ahvid, aarad ja kapibaarad, osa neist saime ka pildile. Ahvid olid väga julged, üks sõi Atsil lausa peost, kapibaarad seevastu arad. Üks aara elas ka meie laagris ning lasi ennast kätte võtta. Kõrge puu otsas meie õuel oli kangurlindude pesa, linde oli üldse palju kuulda. Nägin kahel korral ka koolibrit, kahjuks ei jõudnud teda ei teistele näitada ega pildistada.
456_P_rdik..t_v_ike.jpg143143457_Kapibaara_v_ike.jpg
Maie: suundume pilkases pimeduses sarnasesse pikk paati millega tulime.Kõik on vaikselt, paadi ninas on Marco suure prožektoriga ja valgustab veepinda. Kaimani silmadest peegeldub valgus vastu ja nii Marco neid leiabki, eelkõige kalda servas, põõsaste varjus. Leiame 4 kaimanit, nad püsivad reeglina paigal, muidugi ainult peanupp veest väljas. Kõik püüavad pildistada. See on huvitav kogemus ka piltidetagi – pimedus, tähistaevas, paat libiseb vaikse mootoripodinaga ühest jõekaldast teise jälgides prožektori kiirt.
464_Kroku_v_ike.jpg
Krokude otsimine oli lahe, mina isegi pelgasin pisut, kuigi krokud olid väikesed ja kartsid mind ilmselt rohkem kui mina neid. Mõnusalt õudne oli pimeda jõe peal paadiga sõita ning krokusid passida, jahiga jäime igatahes rahule.
Maie: õhtust sööme kogu Explorers Inn’is hetkel oleva seltskonnaga – tudengid (u. 4), uurijad (3), šotlased (3) ja meie paatkond. Teeme dzunglireisi lõpetuseks 2xrummi ja tequila ja magama. Majadevahelisi laudteid valgustavad tõrvikulaadsed valgustid.
Õhtusöök kulges lõbusalt ning enne seda jäi aega ka kohaliku väikese muuseumiga tutvumiseks, kus oli väljas mitmeid põnevaid leide meie laagri ümbrusest. Peeti ka lindude ja loomade nägemise päevikut, kus oli huvitavaid leide, näiteks just mõni päev enne meie saabumist oli nähtud jaaguari.
Maie: pärast magusat hommikusööki hakkame tagasi sõitma. Jõgi on täiesti teistsugune – vesi on tõusnud 1-1,5m, ulatudes kõikjal puudeni, kallast ei paista. Vees ujub puid, põõsaid ja palke, isegi terveid oksarisusaarekesi. Puerto Maldonadosse tulevad ka kaks üliõpilast, kauni näoga ameeriklanna ja pruunide silmadega kräsupäine poiss. Tüdruku uurimuse teemaks on ühe konkreetse puu ja sipelgaliigi sümbioos. 18km savist ja libedat teed kolistame pisut alla tunni, lennuk Cuzcosse on kiire – 30min.
470_J_gi_p..u_v_ike.jpg472_Sadamas_v_ike.jpg
Täitsa kahju oli tagasi sõita, aeg džunglis tundus lühike ja oli seda ka tegelikult. Olin salamisi lootnud rohkem loomi nähe, eks tuleb siis järgmine kord minna veel sügavamale ja olla kauem aega, eks head õnne ole muidugi ka vaja.
Maie: sööme mõnusa lõuna ühel paljudest Platerose kitsastest rõdudest. Kohalik õlu Cusquena on võitnud populaarsust – Saale ja Mati eelistavad heledat, Maie ja Ats tumedat õlut. Hästi lähevad avokaado baasil salatid, kuigi minu oma on seekord eriti põnev – marineeritud kala rohke punase sibula ja terava laimikastmega. Pealelõunal, kes magab, kes shoppab. Ostame Matiga maska ja vaase ning külastame Kaasaegse Kunsti Muuseumi. Seal on kaks tagasihoidlikku näitust 6 kunstnikult ja mõned väljapanekud rahvakunstist – väga tagasihoidlik väljapanek. See ei saa aga öelda samas hoones asuva linnavalitsuse kohta, mille pehmetesse punastesse vaipadesse me vahepeal ära eksime.
Lõuna Cuzcos on mõnus, isegi kudagi tuttavlik tunne tekkib jälle sinna linna saabudes. Peale sööki tuli uni ja ülejäänud päeva veetsime lugedes ja magades, õhtul vaid tegime tiiru toidupoes, et maitsta jogurtit ja šokolaadi ning kokalehti kaasa osta. Jogurt oli superhea nagu ka varasematel kordadel. Minu kui šokolaadigurmaani meelest oli sealne kraam kõlbmatu, Ats pistis siiski soku nahka.

Posted by Saale 09:12 Archived in Peru Tagged boating

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint