A Travellerspoint blog

Cuzcost Punosse

Kahe ja poole tuhande pealt läbi peaaegu nelja ja poole umbes nelja tuhande meetri kõrgusele

sunny 18 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Ka järgmisel hommikul tõustes oli enesetunne veel päris kobe. Hommikusöögilaud oli normaalse valikuga (munaroog, singid, juustud, puuviljad, jogurt, helbed, kohv, tee, mahlad, leivad-saiad, mingi magus sai või keeks), puukisime kõhu täis, sest ees ootas peaaegu 400 km mägiteid Titicaca äärde Punosse. 10-minutilise hilinemisega saabus meie autot tooma rendifirma omanik isiklikult, tegemist oli tõeliselt turske ja rõugearmilise afroindiaanlasega. Veerand tunniga said asjad aetud, kuigi pabereid täita tuli Euroopa maadega võrreldes topelt. Ju me paistsime talle nii usaldusväärsed, et esialgselt väljakäidud 150 lisatasuta kilomeetrist päeva kohta sai 300. Peruus autot rentides kuulub rendihinna sisse vaid teatud hulk kilomeetreid päeva kohta, limiiti ületavate kilomeetrite eest tuleb lisa maksta. Miks meil üldse nii uhket autot vaja oli? Autosse pidime mahtuma neljakesi ja meie 4 kohvrit ning 4 väiksemat seljakotti. Meil oli vaja mägedes sõita ning teeoludest oli aimu ainult nii palju kui netist blogidest ja kommentaaridest lugesid. Seega oli valida suuremat sorti jeebi ja bussi vahel. Korralik buss, mis meid teele ei jäta ja jeep olid peaaegu samas hinnas, jeep tundus mugavam, ka parkimise ja ohutuse mõttes. Ühistranspordist loobusime suurema vabaduse ja soovimatuse pärast oma pagasit valvata ning ka lihtsalt mugavuse tõttu.
Ronisime oma värskeltpestud Jeepi ja asusime kaarti uurima, kuidas saab linnast välja. Lonely Planeti linnakaart lõppes koos kesklinnaga, meil oli vaid riigi kaart ja ühtegi teistele linnadele näitavat viita polnud. Üritasime sõita lihtsalt suunataju järgi, kuid pärast kolmandat tagasikeeramist loobusime ning küsisime kohalike käest juhatust. Kõigest kaks juhatust veel ja olimegi linnast väljas.
Maie: Punosse on 389km, linnake on 3827m kõrgusel 91900 elanikuga. Tee on üllatavalt hea, alfalteeritud, lõputud kurvid korralikult tähistatud. Tee ääres mõned maalilised järved, tõuseme pidevalt.
Tee äärde jäid väikesed asulad, raudtee ilmus kohati välja, põllud ja lage rohumaa, varsti jõudsime Huacarpay laguuni äärde, kena vaade oli, meieni kostsid suplevate poisikeste hõiked, mis tekitasid ka tahtmise ujuma minna. Kuid pidime edasi sõitma, sest ei olnud aimugi milliseks kõrgemal mägedes tee kujuneb ja kuidas meie tervis õhtuni vastu peab.
68_Huacarp..l_vahel.jpg
Kõrgemale jõudes muutusid asulad üha väiksemaks ja harvemaks, enne kõrgplatoole jõudmist tegime peatuse Viracocha templi juures, mille ehitas Inka Pachacutec inkade kultuuri kõrgajal. Tempel on ehitatud 15 saj. ja on ajaloolaste arvates üks autentseid inkade konstruktsioone. See on 100 meetrit pikk ja 20 meetrit lai, ehitatud adoobist kiviplokkidest vulkaanilisest kivist alusele. Kompleksi juurde kuulub ka inkade eliidi elamispiirkond ja seda ümbritsevad tosinad laod toidu hoidmiseks.
Maie: Viracocha tempel asub umbes 117 km Cuzcost Puno suunas, Raqci linnakese lähedal. See on Inka Pachacuteci poolt loodud esimene suur tempel. Väga suurel alal, ligi 50ha on säilinud varemed templist, eluruumidest, hoidlatest-ladudest. Osa ehitistest on tihedalt üksteise kõrval olevad ümartornid 5-6m läbimõõduga ja kõrgusega 7-8m, väikese kitsa ukseavaga ja kahe aknaavaga ukse vastas. Palju oli lihtsalt kivihunnikuteks varisenud, kuid templimüüride alumised osad, mis olid laotud inkade viisi tahutud kiviplokkidest, olid kindlalt alles. Iidse templi varemetest jäi vägev ja suursugune mulje. Eesõues müüdi hulgaliselt peruu meeneid, mis olid erakordselt värvikad - puidust, kivist, savist. Ats ja Saale ostsid Väikese laama pisipojale Thorvaldile, mis lõpuks ikkagi rändas suure venna Caiuse lauale - talle meeldis see rohkem.
IMG_4191_v_ike.jpgIMG_4193_v_ike.jpg
IMG_4194_v_ike.jpgIMG_4195_v_ike.jpg
Seal läks kenasti aega ja alles lõuna paiku jätkasime teed.
Kõrgplatoo on midagi täiesti erilist. Kui enne oli tee tõusnud tasapisi mäkke siis nüüd oli pikki sirgeid lõike, mis olid teinekord lausa kümmekond kilomeetrit, mõlemal pool teed laiumas mõõtmatud rohuväljad ja taamal kauguses mäed. Mäed ei olnud sellised paljad ka kõrbenud nagu näeme suvel Lõuna-Euroopas, vaid kaugelt vaadates nagu oleksid kaetud maherohelise sametiga. Mõni üksik karjasehütike aeg-ajalt. Sellisel kõrgusel ei kasvatata enam midagi, siin on vaid alpakad ja laamad.
92_K_rgplatoo_v_ike.jpg
Maie: ilm ilus, sõidame edasi, ees on meie reisipäeva kõrgeim koht La Raya mäekuru 4319m kõrgusel merepinnast. Kuru lähistel peaks olema üks söögikoht, kuid kohtame seal ainult rahvariides mutikesi oma kampsuneid ja vaipu müümas, söögikoht jäi ilmselt pisut ettepoole, kuumaveeallikate juurde. Kõht on tühi ja otsustame lõunat süüa Ayaviri linnas, mis on Collao kõrgplatoo (3700-3800m kõrgust) suurim linn. Ayaviri jättis äärmiselt troostitu ja vaese mulje, nagu teisedki teeäärsed asulad. Mõned poed on näha ja pisike turg.
Ayaviri koosnes peamiselt ühest pikast tänavast. Kuna nälg hakkas näpistama sai ostetud kartulipirukaid tänavalt ühe perekonna käest, kes küpsetas ja müüs neid jalgratta taha pandud kärust. Pirukas ise oli nagu kartulipuder, kuhu oli sisse pandud sibulatükke ja porgandikuubikuid ja seejärel rasvas küpsetatud.
IMG_4197_v_ike.jpg
Sama ainukese tänava ääres olevalt turult võtsime veel imepisikesi banaane ja suure pudeli kohalikku limonaadi, vett ega mahla ei õnnestunud leida, õnneks olime Cuzcost pisut vett kaasa võtnud.
Selle pildi peal on Peruu tüüpiline liiklusvahend kohalike jaoks. Taksosid oli linnades palju, kuid mujal ja väiksemates kohtades raudselt selline collectivo nimeline buss. Ühistranspordist olid olemas suured linnadevahelised liinid, see sõitis enamasti lühemaid otsi ja ei olnud riiklik ega ka ametlik. Mingi vend ostis endale bussi, hakkas sõitma seal kus tahtjaid oli ja võttis sõidu eest raha. Buss näeb välja nagu meie vene aja marsa, kuid tagumine istmerida on välja võetud ning selle asemel on kaks pikka pinki. Seisjaid võetakse samuti peale. Peruus mahutab selline sõiduriist mitte 9 ega 11, vaid 20 inimest. Asjad pannakse redelist katusele pakiraamile. Seal veeti absoluutselt kõike, meie nägime näiteks taarat, köögivilju, kotte, kohvreid, elusaid ja surnud lambaid ning kanu, elusaid põrsaid, ehitusmaterjale jne.
90_Colleqt..s_v_ike.jpg
Külast välja ja leidsime maanteele ligidal ühe mahajäetud sõnnikust karjasehurtsiku, mille kõrvale seadsime end laagrisse. Üks koer märkas meid kaugelt eemalt üle rohumaa ja jooksis meie juurde lootuses meiega einet jagada. Viisakas peni oli, ootas maja nurga taga, aeg-ajalt pani pea ümber nurga ning vaatas kaugele me söömisega jõudnud oleme.
Teised pugisid isuga pirukaid, kodust kaasavõetud musta leiba, juustu, banaane, loputades neid limonaadiga alla, aga mul hakkas sees keerama. Osutusin meie seltskonnast kõrgusehaigusele ehk sorochele kõige tundlikumaks. Ei suutnud midagi süüa, jõin vett ja isa soovitas konjakit. Teistel oli paganama lõbus, veidi parandas see enesetunnet. Panin lonksu konjakit hinge alla ja kannatasin edasi. Punoni oli jäänud veel üle 70 kilomeetri.
IMG_4201_v_ike.jpg
Maie: kõrgplatoo on tegelikult nähtus omaette, taamal mäed, mõnikord isegi lumised. Puid-põõsaid praktiliselt ei ole, kogu maa on kaetud hallikas-kollakate rohupuhmastega. siiski on igal pool näha lehma- ja lambakarju ning savi/sõnnikuplonnidest laotud majakesi/hurtsikuid. On kevad ja vihmaperioodi algus, ilmselt on kuu aja pärast siin palju rohelisem. Tohutul hulgal liigub üsna kõhna ja karvase moega koeri, sageli lamavad nad soojal asfaldil. Vaated on seejuures vapustavad - mõned mäed on kui korrastatud mänguasjad - nagu Ats märgib.
Kõrgplatool sai tegelikult päris kiiresti sõita, pikk sirge tee, nähtavus hea. Jama oli see, et nende linnad ja külad seal platool on enamasti koondunud ümber peatänava, mis ongi seesama maantee, sellist asja nagu ringtee ümber linna ei tunta, seega tuligi kõigist asulatest läbi põrutada. Tavaline oli see, et peale kahte tänavavahet muutus tee järsku ühesuunaliseks ja loomulikult oli meie sõidusuund see, mis ära lõppes. Siis tuli keerata kõrvaltänavatele ja hakata otsima väljapääsu teisest otsast. Juliaca nimelises linnas (asub 40 kilomeetrit enne Punot) sõitsime läbi linna tund aega, sest linna oli venitatud ülipikaks piki maanteed ja enamik tänavaid olid ühesuunalised. Samuti olid kohalikud kohutavad ettekeerajad, jalakäijad ja velotaksod ning mototaksod siblisid pidevalt jalus. Pääsesime sellest hirmsast räämas hiigelsuurest agulist vaid tänu politseinike rohkusele ja lahkusele. Asi käis nii, lasin autoaknal klaasi alla, hüüdsin politseinikule linna nime kuhu jõuda tahtsime ning ta näitas suuna kätte, siis paar tänavavahet edasi ning operatsioon läks kordamisele kuni lõpuks olime väljas. Kogu see kaks tundi kohutava iivelduse ja peavaluga kaarti lugeda oli hirmus.
Maie: Juliaca tekkis selleks, et sinna rajati lennuväli. Niisugust segadust tänavatest, autodest, lõputust turust ja tricycle-taxidest, mis autodele igal hetkel jalgu jäävad ei ole varem kohanud.
Kui olime Punos oma hotelli kolmandal katsel lõpuks avastanud vajusin fuajee tugitooli lääbakile täiesti kontaktivõimetuna. Teised õnneks regasid mind ka sisse ja vedisid minu kraami üles. Olin oma arust mõne hetke lösutanud, kui hakkas äkki kohutavalt kiire vetsu. Õnneks asus too ruum sealsamas kõrval ning jõudsin enne mao tühjendamist õigesse paika. Kahjuks minu jaoks see õhtu lõppes, lohistasin end voodisse, ibuprofeenid sisse ja kustusin, teised läksid linna peale.
Maie: sõime väikeses restoranis (koos kahe turistidest seltskonnaga) õhtusöögi ja võtame juurde kohaliku Peruu punase veini. Mehed arvavad, et veinil pole vigagi, minu jaoks pisut liiga äkiline.

Posted by Saale 04:48 Archived in Peru Tagged automotive

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint