A Travellerspoint blog

Arequipast Nazscasse

sunny 27 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: järgmisel hommikul asume varakult teele Nazca poole, ees on 506km sõitu. Linnast aitab meid välja politseinik sõites mootorrattaga ees, et näidata õiget pööramise kohta. 30-40 km sõitnud leiame end külakesest, kuhu me mitte kuidagi ei oleks pidanud sattuma. Viitasid kuskil ei ole, kuid õnneks on põhiline liikumissuund õiges ilmakaares ja paarikümne km pärast oleme kindlalt „Pan-American” kiirteel. Kiirtee on tavaline üherealine sõidutee, aga korralikult asfalteeritud ja märgistatud.
See teekond, just ümbritseva looduse mõttes on täiesti ebatavaline. Laskume 2300m pealt päris merepinnani. Pruuni-valgekirjud mäed ja liivakõrb kohtuvad siin Vaikse ookeaniga, sadade kilomeetrite viisi tegelikult kogu selle 500 km ulatuses, ainult jõeorgudes asuvates asulates on puid ja rohelisi põllulappe. Osa põldudest on isegi vee all, Mati arvab, et seal kasvatatakse riisi. Paljudel põldudel on kaktused – rahvasuus ämmakeeled. See kõrbe ja ookeani kooslus on nii kummaline, et ei jõua ära imetleda. Mäed on mõnikord pruunikad, pehmed, lainjad, kaetud valge peene liivaga nagu lumega. Teises kohas on teravad sakilised kaljurünkad, siis laiub kõikjal kõrbeplatoo – ei ainsatki rohelist liblet.

346_Ookean..a_v_ike.jpg347_K_rb_v_ike.jpg
Võrreldes muude paikadega Peruus jättis rannikukõrb ühe eredama muljelaigu. Seal oli liiva ja mägesid kõikvõimalikes toonides valgest mustani, sealjuures nii külmi kui sooje toone, nagu ka Puno-Arequipa teel, kuid kontrastid olid siin suuremad ning ka kogu maastik pakkus kõike hiiglaslikus mastaabis. Olid siledad silmapiirini ulatuvad heledad liivaväljad, kus tuul keerutas keeristena liiva ja prahti üles, olid suured järsud mäed, kuhu otsa tuli autoga veerand tundi ronida ja siis teiselt poolt jälle alla, olid väiksemad mäed ja kivirünkad vaheldumisi liivaväljadega jne., seda kõike ei suuda kirjeldada. Asulad olid kõik rajatud mägedest ranniku suunas laskuvate jõesängide deltadesse, need olid ainukesed maaviljeluseks võimalikud paigad nagu oaasid keset kõrbe. Osades jõgedes oli ka nüüd kevadel vesi, osa olid veel kuivanud. Tänu maastiku vaheldusrikkusele ja ilule ei olnudki nii tüütu sõitu, välja arvatud muidugi autojuhil, sest 500-st km-st oli 200 raudselt mägiteed, kus sai sõita 40-60 km tunnis.
IMG_4559_v_ike.jpg
Maie: umbes poolel teel olles kastame end vaiksesse ookeani. Vesi on jahe, 14-15 kraadi, aga lained suured ja elamus võimas. Krabid jooksevad meie eest mööda randa peitu ja kuum liiv peaaegu kõrvetab meie jalatallad.
Sööme kohalikus, pisut haisvas söögimajas koos külaelanikega kanasuppi, milles kana küll ei õnnestu tuvastada, aga selle eest maitsvaid krabikoivakesi. Päris ehtne elamus peruu külamehe toidulauast.
Teeäärsed asulad on armetud, nagu Cuzco-Puno ümbruseski, kas lagunevad või lõpuni ehitamata ühekordsed majakesed, tellistest või sõnniku-saviplonnidest. Nende hulgas on aeg-ajalt täiesti arvestatava arhitektuuriga krohvitud ja säravalt värvitud maju.

342_Ats_k_rbes_v_ike.jpg
Umbes poolel teel Arequipa ja Nazca vahel oli tõeliselt ilus pikk liivarand, umbes 15km laia erinevates toonides liivariba kohe tee ääres. Liivale palja jalaga astudes oli see kuum (peaaegu keskpäev oli), kuid mitte kõrvetavalt, saime rahulikult ookeanini jalutada. Liiva sees olid kõikjal veest mõne kuni kümne meetri kaugusel väikesed augukesed – krabide urud. Krabid ise panid meid nähes urgude suunas punuma, kuid üks suur isend oli nii ehmunud, et tardus paigale. Mati sai ta näppu võtta ja lähemaks uurimiseks meie juurde tuua.
IMG_4586_v_ike.jpgIMG_4588_v_ike.jpg
IMG_4592_v_ike.jpg
Tänane söögipaik on väga eriline. Sööme ühes teeäärses külas, kus maantee on ainsaks tänavaks. Külas on esmapilgul näha 3-4 söögikohta, kuid kõik paistavad üsna jubedad. Lepime mõttes kõhuhaiguse ja haisuga ning astume ühte neist sisse. Lähemal vaatlusel see nii jubedaks ei osutugi. Kuna tee pooles uksi ees ei ole siis hais häirib veidi, kuid ei takista veel söömist, kui teenindaja lükkab vakstuga kaetud laua kloorise lapiga üle muutub elamus veidi teravamaks. Tellime kanasupi, seda lubatakse ruttu ja vigases hispaaniakeelses menüüs tundub see kõige turvalisem. Supp tuuakse lauale suurtes taldrikutes, ettekandjal pöial sügavalt sees. Kana ei leidu, aga selles supis on minu elu värskeimad ja parimad krevetid ning krabijalad, kahetsen, et ei suuda menüüst mingisugust krevettidega rooga tuvastada ja aegki hakkab otsa saama, pool teest on veel läbida, kuid juba on pärastlõuna.
Õnneks on viimane 150km sirge, saame arendada kiirust 120km tunnis ja jõuame poole seitsmeks Nazcasse. Oleme endale hosteli juba broneerinud, alustame kahtlaseid otsinguid, sest olen aadressi maha unustanud, mäletan vaid, et kiriku taga, kaks tänavat edasi. Kui uurime kiriku taga ühe mehe käest soovitud hosteli kohta noogutab ta ja viib meid ühe maja juurde. Olles juba peaaegu sisse kolinud märkan ma nii värava juures kui sees hoopis teist nime. Arupärimise käigus tuleb välja, et see on selle mehe hostel, ta lihtsalt lootis meid enda poole meelitada. Pärast kindlat „ei-d” näitab ta meile nukralt kõrvaltänavas õiget kohta.
351__htune..a_v_ike.jpgIMG_4609_v_ike.jpg
Maie: siin on peremeheks valgetverd hispaania päritolu mees, kes juhatab meile ka paar head restorani. Saame hea õhtusöögi ja showprogrammi pealekauba. Kõigepealt laulis 3-meheline ansambel. Pärast tantsivad trummide saatel 2 õige noorukest tüdrukut ja 2 poissi. Tants tundub küll segu ladina-aafrika rütmidest, aga on väga meeleolukas.
Öö kujuneb õige piinarikkaks. Kirjutasin kuni 11-ni ja siis ei tulnud kuidagi und. Kella kahest hakkasid koerad haukuma, neljast kuked kirema, olime Matiga mõlemad peaaegu magamata.
Nasca hostelit teistele ei soovita, meie toa uks ei käinud korralikult lukku, maja oli vana ja räämas, logisev ja minimaalse hommikusöögiga, lubatud basseinis oli hommikuks vaid põlvini vesi.

IMG_4610_v_ike.jpgIMG_4625_v_ike.jpg356_Peruu_..a_v_ike.jpg
Ööbimispaik on meie senise reisi odavaim ja viletsaim, toad on üliväikesed, laest pudeneb krohvi, vannituba hallitab, basseinis pole vett, laiskusest siiski ei viitsi uut kohta otsida ja läheme linna õhtust sööma. Peremehe soovitatud restoranis on täitsa lahe esinemisprogramm, normaalne toit ja veedame seal mõnusa õhtu, jalutame veel linnas ning vajume siis kägisevasse voodisse. Noored aafrika päritolu tantsijad on tõesti hoogsad ja kaasakiskuvad, enne neid mänginud ansambel selline lääne versioon peruu muusikast, ilus, kuid igav.

Posted by Saale 04:52 Archived in Peru Tagged automotive

Email this entryFacebookStumbleUpon

Table of contents

Be the first to comment on this entry.

This blog requires you to be a logged in member of Travellerspoint to place comments.

Enter your Travellerspoint login details below

( What's this? )

If you aren't a member of Travellerspoint yet, you can join for free.

Join Travellerspoint