A Travellerspoint blog

Cuzcos

all seasons in one day -17 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: juba lennukist vaadates on Andid muljetavaldavad. Cuzco võtab meid vastu ilusa ilmaga, võibolla 17-20 kraadi Celsiust, päeval on päikese käes päris palav.
Cuzco on 320 000 elanikuga linn linn orus, mille elamurajoonid tõusevad mägadesse - inkade iidne pealinn. Inkade suur impeerium mis kestis 1438-1532 ulatus tublisti üle praeguse Peruu piiride.

Cuzco lennujaam oli umbes sama suur kui Tallinna vana jaam, ainult lagunenum. Oli üksainumas pagasilint ning selle kõrval kohaliku rahvamuusika esindajad. Kõrvulukustav ühe fraasi kääksutamine ajas juba 10 minuti möödudes tagajalgadele, kuigi oli esimeste minutite jooksul olnud rõõmus üllatus. Rahvarõivastes seltskond pakkus muidugi huvitavat vaatepilti. Õnneks saime tavatult ruttu oma pagasiga jälle kokku ning välja taksot püüdma. Rohelised nagu me olime ründasid meid juba uksel kõiksugu takso- ja majutusteenuse pakkujad.
Võtsin korraldajana vastutuse enda peale ning püüdes pakkujatest üle röökida, karjusin, ärge neile vastake, otsime mõne suurema auto, kuhu sisse mahume. Silmasin pisut eemal lennujaama parkimisplatsil sellist keskmise suurusega universaalkerega taksot ning astusin ligi. Sain hinnapakkumise 30 dollarile. Pöörasin minekule teatades, et liiga palju. Kauplesime mõne hetke ning jäid nõusse 20 dollariga, mis nagu pärast selgus oli ikka veel pisut palju, selle veidi suurema takso eest oleks õiglane turistihind olnud 15 dollarit (kohalikele kehtisid nii poes taksos kui teenuste ostmisel kokkuleppehinnad, mida kuskil kirjas ei olnud, poes siltidel olevad hinnad olid turistidele).
7_Taksod__..d_v_ike.jpg
Maie: Cuzco keskväljak Plaza de Armas on samas kohas inkade pealinna rajamisest saadik. Meie hotell Casa Andina Cuzco Plaza (Casa Andina keti hoteelis olime ka Punos) asub kohe kõrvaltänavas. Meid võetakse vastu meeldivalt coca-lehtede teega. Toad ei ole suured, aga vajalikud mugavused on olemas.
Hotelli ette jõudes oli esimene mulje väga meeldiv. Asukoht peaväljaku kõrval, kogu elu keskmes. Ukse kõrval livrees uksehoidja, kenasti sisustatud fuajee, kuigi põhjamaalase silmale veidi tumedate värvidega sisustatud. Meil pakuti hetk oodata, istusime diivanitele kokateed maitsma.
3_Maie_Cuz..s_v_ike.jpg
Ootamatult kähku toodi meile toavõtmed (enne olime siiski täitnud ühe paberi ja andnud oma passid koopiate tegemiseks, meenutas kangesti nõukogude aega).
Maie: läheme linna jalutama. Põhiliselt on linn 2-3 korruseline, väikeste puupitsiga kaunistatud rõdudega, ühel niisugusel rõdul sööme hommikust - maitvalt ja mõnusalt, kes praetud mune, kes pannkooke banaanide ja meega.
Kohe Plaza de Armase kõrval oli calle Plateros mõlemalt poolt täis kohaliku menüüga söögikohti, mis asusid enamalt jaolt teisel korrusel ja kust avanesid tänavale ka pisikesed rõdud laudadega. Valisime päikesepoolses küljes ühe paiga. Sisustus oli lihtne, palju puitu ja mulle meenutas pisut meie pubisid, nõud oli pruunist keraamikast, väga peruupärased.
20_Meie_es..s_v_ike.jpg22_Muhelev_Ats_v_ike.jpg
Tellisime komplekthommikusöögi ning see osutus maitsvaks ning ülimalt toitvaks, võileivad peruu moodi, munaroog samuti peruupäraselt koos praekartulitega, pannkoogid, veel midagi magusat. Kohvi ja värskelt pressitud mahl muidugi ka. Mis puudutab esimest elamust Peruu köögist, siis see on toitev, kartul kuulub mingisugusel moel peaaegu iga toidu juurde, minu jaoks ebameeldivalt palju kasutatakse maisi. Kohv oli vilets, kuid koos rohke piimaga läks alla küll, värskelpressitud mahl oli karge ja maitsev.
Kuna enesetunne oli hoolimata kõrgusest hea läksime linna peale, jalutasime, vahtisime maju ja inimesi, otsisime üles Qoricancha varemed. Tegime varemetele ringi peale, siis seda puudutav muuseum, veel mõned kirikud, kaasa arvatud katedraal peaväljakul, pilk peale suveniirilettidele ja meile Atsiga selleks päevaks aitas.
Maie: külastasime suurimat kirikut keskväljaku ääres - La Cathedral, mis oli ehitatud 100 aasta jooksul alates 1559-ndast aastast. Kaks kõrvallöövi ja tohutu suur peasaal on väga rikkalikult kaunistatud kullatud altari ja pühakutega, maalide ja erakordselt peenekoeliste puunikerdustega. Kõrvalolev Jesus Maria kirik (1733) on hoopis tagasihoidlikuma kujundusega. Keskväljakult mööda kitsast Loreto tänavat minnes jäävad kahele poole nn. Inka müürid - suurtest kivitahukatest seinad ilmselt 11-12 sajandist - meie jaoks müüriladumise ime - suuremad ja väiksemad neljakandilised tahukad on laotud müüriks ilma mingi seguta ja nii püsinud sajandeid ning on pidanud vastu maavärinaid.
Käime hotellist läbi, võtame kergemad riided ja mütsid - päike võtab päris hästi. Läheme vaatama Qoricanchat koos Santo Domingo kirikuga. Qoricancha ehk Päikesetempel oli inkade riigi suurim ja tähtsaim tempel, millest on säilinud osaliselt vanu müüre. Ühele osale nendest müüridest ehitati koloniaalajastul Santo Domingo kirik. Qoricancha, mis ketšua keeles tähendab "kullatud siseõu" oli inkade ajal kaetud kuldlehtedega, umbes 700 lehte, igaüks kaaluga 2 kg. Seal olid kullast esemed - altarid, laama ja päikesekujutis. Esimesed vallutajad - hispaanlased röövisid kogu selle kulla ja sulatasid. Praegu on säilinud ja restaureeritud templi üldine struktuur, üksikud spetsiaalselt töödeldud kivid aukude ja kanalitega nii vee juhtimiseks kui templis toimunud rituaalide kuuldavaks tegemiseks välja olevale rahvale. Korduvad maavärinad (1950,1986) on lõhkunud enamiku koloniaalajastu ehitisi. Püsima on jäänud ainult kuni 6m kõrgused inkade templi varemed.

15_Meie_Cu..l_v_ike.jpgIMG_4152.jpg
30_Inka_m_..s_v_ike.jpg
Üks morjendav vahejuhtum oleks ka peaaegu aset leidnud: istusime keset linna ühel väikesele platsile asetatud suurel kivil, vaatasime möödujaid, nautisime keskpäevast laiska päikesesooja ilma ning lobisesime niisama. Fotokas lebas minu kõrval kivil. Järsku märkan, et üks naispolitseinik meie läheduses nihkub meile vaikselt ligemale ning jälgib midagi minu selja taga. Vaatsin üle õla ning tabasin ühe meile üsna ligidal seisva teismelise neiu pilgu, mille peale see kähku vehkat tegi. Minu pikkadesse juhtmetesse jõudis alles siis, et ju ta minu laokile jäetud fotokat himustas. Kuna edaspidi enam euroopalikult lohakas ei olnud siis jäid pahandused tulemata.
Teine omapärane juhtum leidis aset kohe kui hakkasime nälga tundes söögipaika otsima. Suundusime hommikusöögi ajast tuttava tänava suunas, kuid teel pildistasime rahvariietes kolme naisterahvast. Kuna oli tegemist tasulise teenusega ulatasin 6-se ühiku kohalikku raha (Nuevo Sol). Ühe pildi eest oli OK maksta 1-2 soli, kuna neid oli 3 ja mul hetkel peenemat raha ei olnud ning pildistanud olime kahekesi tundus see mõistlik summa. Aga alles siis läks jama lahti, olin andnud raha ühe neiu kätte, nüüd sirutasid ka teised käed välja. Proovisin inglise keeles seletada, et nad peavad seda omavahel jagama, kuid sain vastuseks vaid hispaaniakeelse sõnavalingu kahest suust korraga. Pärast mitut ebaõnnestunud katset asja selgitada ei jäänud muud üle kui lihtsalt minekule pöörduda, sajatused kannul kuni järgmise tänavanurgani. Järjekordne õppetund kohalikest kommetest, et igale osalisele oma münt. Sellise pildi saingi.
64_Cuzco_neiud_v_ike.jpg
Lõunat sõime samal tänaval ühes hubases kohakeses, kus oli poolkuukujuline ahi, kus küpsetati meile saiu ja liha. Üks sisekujunduse erinäide oli veel, külmkappa oli kaetud eri toonides vineeritükkidest mustriga, midagi intarsiataolist, kuid jämedakoelisem. Kohalikud supid viisid keele alla, olime tripist uza soovitusel võtnud komplektlõuna, mis maitses hästi, oli liigagi rammus ning hinnalt tõeliselt soodne. Mõned kannud sangriat peale ning hea pärastlõunauni oli tagatud.
65_Meie_hu..k_v_ike.jpg67_Lahe_k_..p_v_ike.jpg
Maie ja Mati käisid veel kunstimuuseumis.
Esimene mulje Cuzcost oli täielikuks kontrastiks muljele Limast, tänavad olid puhtad, kõikjal kesklinnas kaunis restaureeritud koloniaalarhitektuur, munakividega kaetud tänavad, iidsed võimsad inka müürid mitmetel tänavatel. Kohalikud olid täiesti indiaanlaste nägu, hispaania verd ei paistnud kuigivõrd välja, tundusid ka rahulikuma temperamendiga olevat, võrreldes hispaanlastega. Turiste oli muidugi meeletult, silma järgi oli kohalikke umbes pooled neist, kes tänavatel kolasid, see oli ka ainuke häiri asjaolu, minu jaoks jäigi see reisi lõpuni kaunimaks paigaks Peruus.
Õhtul hotellist väljudes sattusime halloweeni pidustuste keskpunkti .Plaza de Armasele liikus rongkäik kostümeeritud tegelasi, kes jäid seisma otse jesuiitide kiriku vastas.
44_K_igi_S..s_v_ike.jpg
[i]Maie: Maskidega rongkäik koos trummide ja paari hobusega liikus ümber keskväljaku ja jäi seisma ja meelt avaldama Jesus Maria kiriku ette. Osa rahvast oli roninud kõrgele kiriku katusele ja loopis sealt alla, vett, mune ja puuvilja. Massid polnud suured, aga tegevus oli päris värvikas.

Ei saanud alguses sotti mida nad seal teevad, kuid lähemale minnes märkasime teist seltskonda kiriku katusel, kes pildusid allolijaid munade, tomatite ja veepommidega. Allolijatel oli samuti vastav varustus kaasas ning loomulikult vastasid nad samaga. Kogu värk kestis hirmsa vastastikuse röökimise saatel kümmekond minutit ja siis jätkas rongkäik teed San Blas suunas. Üks näomaalingutega ratsutav tegelane võeti ratsapolitseiniku poolt rajalt maha, temast õnnestus möödudes päris lähedalt mõned pildid teha.
IMG_4162_v_ike.jpg48_Ratsanik_v_ike.jpg
Igal pool sibas ringi kostümeeritud lapsi, plastmassist kõrvitsakujulised anumad peos hüüdes, halloween, halloween ning sirutades meie poole kõrvitsat, et me sinna midagi pistaks. Mõned esimesed said, järgmise tosina puhul tundsime oma kitsiduse üle piinlikkust, järgmise paarikümne juures harjusime ära ja ignoreerisime edaspidi rahaküsimist edukalt.
Maie: õhtul 20.00 kui uuesti välja läksime oli väljas tõeline "halloween". Maskid-lõustad beebidest täiskasvanuteni, lapsed nuiavad raha karpidesse, kotikestesse. Võtame suuna San Blas kirikule, mille ümbrus on tuntud kui kunstnike-galeriide ja paljude väikeste kohvikute-pubide koht. Tänav viib mäkke ja on nii kitsas, et 50 cm kõnniteel seistes peab pöörama näoga tee poole, et möödasõitev takso mööda lasta.
Ülalt mäelt on väga ilus vaade valgustatud linnale - tulede read tõusevad kesklinnastmägede külgedele. Maandume väikesesse restorani ja maitseme kohaliku alkoholi baasil valmistatud kokteili "Pisco Sour" - väga maitsev laimiga maitsestatud jook. Hakkab soe ja õdus, väljas on õhtul üsna jahe.

Posted by Saale 08:11 Archived in Peru Tagged tourist_sites Comments (0)

Entusiastlik algus

Tallinna Lennujaamast läbi Amsterdami ja Lima Cuzcosse

overcast 20 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Ettevalmistused

Reisijad:
Ants Miller (üks pildistajatest)
Saale Kibin (reisikirja põhiautor ja üks pildistajatest)
Mati Kibin (pildistas veidi kaaslasi)
Maie Tarma-Kibin (reisikirja kaasautor, tekst kursiivis, üks pildistajatest)

Reisikirjas on vaid pisut fotosid, pildid üleval http://www.nagi.ee/photos/saale/sets/. Maie kirjutas oma reisikirja igal õhtul märkmikusse, mina mõned kuud pärast kojujõudmist panen kirja seda, mis meelde on jäänud ja järgmiste minejate jaoks olulisena tundub.

Ekstreemsuseotsijatel tuleb pettuda, meie seltskond oli juba suures osas soliidses vanuses, igaühel omad elu jooksul väljakujunenud huvid ja eelistused, ettearvamatuid asju sellesse reisi palju ei mahtunud. Eks oli enne ka kõvasti kodutööd tehtud, loetud raamatuid nii eesti kui inglise keeles, Lonely Planet ja Frommer’s Peru läbituhnitud (vähemalt naistel), pea lõhkemiseni täis topitud infokillukesi Nasca joonte, Macchu Picchu, Titicaca jne. kohta. Kuna soodsad lennupiletid (õige pisut alla 16 000 nägu Tallinnast Cuzcosse läbi Amsterdami ja Lima) ei lubanud kohal olla rohkem kui 16 päeva sai graafik üsna tihe.

Kõigepealt veidi reisi tagamaadest... Olime pidanud pikema reisi plaane juba mõnda aega, kuid Peruu-sähvatus tuli mul vaadates internetist fotosid ning pärast mõnd Discoveri saadet. Selgus, et see koht oli ka Maiel mõtetest läbi käinud, samuti leidis Mati, et seal peaks elu jooksul korra kindlasti käima. Ats ei vaielnud vastu ning oligi otsustatud. Koos lendamisega kestis reis 19 päeva, kuid16 päeva jooksul Peruu pinnal läbisime kokku maismaatranspordis üle 2000 km ning tegime vaid pisikese ringi lõunaosas, korraks vahelepõikega Boliiviasse.

Miks just need kohad kus käisime? Piiratud aja tõttu tuli valida mida võtta ja mida jätta, kindlasti tahtsime külastada Macchu Picchut, Titicaca järvel Päikesesaart (mille lähedal Kuusaaarel asus inkade ajal päikeseneitsite tempel) ja millel olid samuti mitmete templite jäänused ning püha allikas. Lugedes varem Peruus käinute kirjeldusi tundus erilise paigana ka Sillustani ning ookeani äär, samuti üksildased paigad mägedes. Kõiksugustel välismaistel saitidel kiideti Arequipat ja Santa Catalina kloostrit. Kui siia lisada veel Nasca lend ja džungel, mis meie kindlate prioriteetide hulka kuulusid sai reisiplaan kuhjaga täis. Oleks väga tahtnud käia kaugemal Boliivias ning Ballestase saarel merilõvisid vaatamas, kuid hääletasime need oma plaanist välja, et jääks aega ka niisama mölutamiseks.

Enne väljasõitu panime paika oletatava marsruudi, broneerisime auto (4-rattaveolise leidmiseks kulus mitu kuud), panime teiste soovitustest lähtuvalt kinni kohad mini Inca Trailile, džungliretkele, retkele Titicacal ning osa öid hotellis. Suure kõrge auto kiiks tekkis lugedes kõiksuguseid Peruu blogisid, kus enamuses väideti, et teed ei ole peaaegu sõidetavad. Sellele vaidleks siinkohal vastu – täiesti jube auklik tee oli vaid Juliaca ümbruses, umbes 50 kilomeetrit Cusco suunas ja Puno poole ka, mujal oli talutav, lausa hea sõita. Tõelistes kolgastes me kahjuks ei käinud. Aga head autot läks vaja küll, meie suksu vedas kõikidest mägedest üles, kohati küll hingeldades.

Nüüd läheb lahti...
Lend Amsterdami kulges viperusteta, kui mitte mainida minu kui isehakanud reisikorraldaja muret selle üle kas me ikka õigeaegselt Lima lennule jõuame, aega ümberistumiseks oli pisut üle kahe tunni. Saime enne Lima lennu väljumist veel piisavalt oodata ja siis minu elu pikim lend algas (seni olin kõige kaugemale sõitnud Jaapanisse, umbes 10 tundi), kokku 14,5 tundi. Aeg läks lennukis väga kähku, sest avastasime Matiga sudokusõpradena selle mängude hulgast ja panime nii, et näpud villis, pöörates ka uued tegijad Maie ja Atsi sellesse usku.
Kahjuks pidime Limasse oma pagasi välja võtma, sest edasine lend oli kohalik. See oli minu elu kõige pikem pagasi ootamine, viimase kohvri saime kätte tund ja 15 minutit peale lennuki maandumist ja me ei olnud kõige viimased, lihtsalt viimases kolmandikus.
Olime broneerinud neljase toa ühes odavas Miraflorese hotellis ja tellinud endale kindluse mõttes ka juhi koos autoga vastu. Transiitalalt väljudes ootas meid minu nimesildiga kohalik ülienergiline murumuna sarnane vanem härra, kes ahhetas valjult meie pagasit nähes (kokku 4 kohvrit ja 3 väikest seljakotti). Lohutasime teda, et ei trügi kogu träniga taksosse, vaid üritame pagasi kohe järgmisele lennule registreerida. Nii hõlpsalt muidugi ei läinud. Saime tunni aja jooksul joosta läbi viie erineva putka juurest ja lõpuks tõdeda, et pagasit tšekkida ei saa enne kui järgmisel hommikul enne lendu. Taksojuht sibas meil muidugi kõik aeg kaasas. Siis andsime kohvrid lõpuks hoiule ja sõitsime linna.
Taksojuht oli põhjamaade liiklusega harjunule täiesti hullumeelne, hetkekski ei jäänud kahtlust, et kas oleme ikka Lõuna-Ameerikas. Taksoks oli Daewoo Tico, olime kolmekesti tagaistmele surutud ja käisime kurvides kõmaki kordamööda näoli vastu akent. Olin rumalast peast pannud fototarvete koti pakiruumi ja hoidsin kogu tunniajase sõidu hinge kinni, et jõuaks tervelt kohale. Nagu kiuste oli just õhtune ummikute aeg ning tundus, et me ei jõua iial kohale. Äärelinnad, kust läbi sõitsime paistsid ehtsate slummidena, isegi Miraforeses oli ookeaniäär kõike muud kui kaunis, võimas küll, kuid tuuline, prahti täis, tühi ja kõle. Tee läks just kalda äärest ning avalikust rannast mööda. Sel hetkel too rand millest mööda sõitsime eriti päevitama ei ahvatlenud. Roomasime lõpuks kaldast üles (kohati mööda igivana munakiviteed!)ning juht peatus hiiglaslike inetute modernsete majade vahel, kuhu oli peidetud üks pisike valge tumedast puidust rõdudega koloniaalstiilis majake – see oligi meie.
1_Mati_Lim..otellis.jpg
Leti taga läks uuesti paanikaks, sest selgus, et oli juba kadunud paber, kuhu minu andmed said riiki saabumisel kirja pandud ning mille pidin lahkumisel esitama. Nagu alati süüdistasime Atsiga vastastikku teineteist mõned minutid, kuna ta oli pannud minu passi koos paberitega enda kotti kui vetsus olin. Siis lõime käega ja läksime üles teisele korrusele, kus meie tuba oli. Muidu oli hotell talutav, kuid kõikides ruumides heljus mingi imelik lehk, selline imal, maguslääge, ühesõnaga vastik, nagu keegi oleks mõnd eemaletõukavat viirukit põletanud. Vannituba oli väga ilus ja äsja remonditud, rõdu avanes maja ette väikese terrassi kohale ja tänavale.
2_Limas_La..s_v_ike.jpg
Maie läks magama, meie ülejäänud linna peale, et hirmsat janu kustutada. Kuna kell oli juba üheksa üllatas meid rahvarohkus tänavatel, annab võrrelda tipptunniga Viru tänaval. Poed olid kõikjal avatud, rahvas šoppas täie hooga. Kõndisime 4-5 kvartalit läbi, kuid meil ei õnnestunud leida ühtegi toidupoodi, ühe suure plaza äärest, kus oli imeilus katedraal (õhtune teenistus oli pooleli, uksed olid lahti ning saime mõne minuti kuulata kõige imelisemat kirikukoori minu elus) ja park leidsime kolmekorruselise McDonaldsi, mis oli peaaegu sama suur kui Tallinna Kaubamaja vene ajal. Kuna olime kurguni lennukitoitu täis topitud (KLM toitis meid selle 14,5-tunnise reisi ajal 5 korda, 3 neist olid tõsisemad söömaajad), jäi see hoone seestpoolt üle vaatamata.
Igal tänavanurgal müütasid kohalikud vanamehed, sekka ka mõni tädike sigarette, maiustusi, krõpse ja kummalisi jooke pooleliitristes pudelites. Üritasime inglise keeles uurida mida ta müüb, kuid onkel vaid raputas pead. Näitasime näpuga asjanduse peale, millel oli silt „Inca cola” ja millelegi, mis nägi välja nagu mahl ning näitasime kahte sõrme.
Tundus, et äsjasaabunute silt oli meile otsaette kleebitud. Igal sammul püüdis keegi meile mingit mõttetut nänni kaela määrida. See ei tekitanud erilist ringikolamise tahtmist ning ka pika lennureisi väsimus andis tunda, pugesime ka põhku.
Hommikul kella 3 paiku suutis taksojuht meid 30 minutiga lennujaama kihutada, seega jäi veel 2,5 tundi passimiseks. Kui olime juba pool tundi lisaks veel lennuväljal seisvas lennukis passinud viskas ikka täiega ära, olin ägedalt hõivatud raevunud Atsi rahustamisega, kui lõpuks peale peaaegu tunniajast passimist lendu tõusime. Kui hakkasime 20 minuti pärast uuesti maanduma sai selgeks, miks lennuaega oli plaanis 1,5 tundi, kuigi tegelikult lendasime poole tunniga – meie vedaja ei olnud kohalikus hierarhias mitte esimese kolme hulgas. Näksimiseks jagati lennukis plasttopisitäis kohvi, mahla või vett, võileib ja kommi. Võileivad jagati laiali kohe kui lennuk oli tõusnud, jookidega läks aga nii kaua, et tagumised 5-6 rida jäid ilma, sest lennuk hakkas enne maanduma. Nii uimaseid stjuuardeid polnud elus näinud.

Posted by Saale 08:00 Archived in Peru Tagged air_travel Comments (0)

(Entries 11 - 12 of 12) « Page 1 2 [3]