A Travellerspoint blog

Arequipast Nazscasse

sunny 27 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: järgmisel hommikul asume varakult teele Nazca poole, ees on 506km sõitu. Linnast aitab meid välja politseinik sõites mootorrattaga ees, et näidata õiget pööramise kohta. 30-40 km sõitnud leiame end külakesest, kuhu me mitte kuidagi ei oleks pidanud sattuma. Viitasid kuskil ei ole, kuid õnneks on põhiline liikumissuund õiges ilmakaares ja paarikümne km pärast oleme kindlalt „Pan-American” kiirteel. Kiirtee on tavaline üherealine sõidutee, aga korralikult asfalteeritud ja märgistatud.
See teekond, just ümbritseva looduse mõttes on täiesti ebatavaline. Laskume 2300m pealt päris merepinnani. Pruuni-valgekirjud mäed ja liivakõrb kohtuvad siin Vaikse ookeaniga, sadade kilomeetrite viisi tegelikult kogu selle 500 km ulatuses, ainult jõeorgudes asuvates asulates on puid ja rohelisi põllulappe. Osa põldudest on isegi vee all, Mati arvab, et seal kasvatatakse riisi. Paljudel põldudel on kaktused – rahvasuus ämmakeeled. See kõrbe ja ookeani kooslus on nii kummaline, et ei jõua ära imetleda. Mäed on mõnikord pruunikad, pehmed, lainjad, kaetud valge peene liivaga nagu lumega. Teises kohas on teravad sakilised kaljurünkad, siis laiub kõikjal kõrbeplatoo – ei ainsatki rohelist liblet.

346_Ookean..a_v_ike.jpg347_K_rb_v_ike.jpg
Võrreldes muude paikadega Peruus jättis rannikukõrb ühe eredama muljelaigu. Seal oli liiva ja mägesid kõikvõimalikes toonides valgest mustani, sealjuures nii külmi kui sooje toone, nagu ka Puno-Arequipa teel, kuid kontrastid olid siin suuremad ning ka kogu maastik pakkus kõike hiiglaslikus mastaabis. Olid siledad silmapiirini ulatuvad heledad liivaväljad, kus tuul keerutas keeristena liiva ja prahti üles, olid suured järsud mäed, kuhu otsa tuli autoga veerand tundi ronida ja siis teiselt poolt jälle alla, olid väiksemad mäed ja kivirünkad vaheldumisi liivaväljadega jne., seda kõike ei suuda kirjeldada. Asulad olid kõik rajatud mägedest ranniku suunas laskuvate jõesängide deltadesse, need olid ainukesed maaviljeluseks võimalikud paigad nagu oaasid keset kõrbe. Osades jõgedes oli ka nüüd kevadel vesi, osa olid veel kuivanud. Tänu maastiku vaheldusrikkusele ja ilule ei olnudki nii tüütu sõitu, välja arvatud muidugi autojuhil, sest 500-st km-st oli 200 raudselt mägiteed, kus sai sõita 40-60 km tunnis.
IMG_4559_v_ike.jpg
Maie: umbes poolel teel olles kastame end vaiksesse ookeani. Vesi on jahe, 14-15 kraadi, aga lained suured ja elamus võimas. Krabid jooksevad meie eest mööda randa peitu ja kuum liiv peaaegu kõrvetab meie jalatallad.
Sööme kohalikus, pisut haisvas söögimajas koos külaelanikega kanasuppi, milles kana küll ei õnnestu tuvastada, aga selle eest maitsvaid krabikoivakesi. Päris ehtne elamus peruu külamehe toidulauast.
Teeäärsed asulad on armetud, nagu Cuzco-Puno ümbruseski, kas lagunevad või lõpuni ehitamata ühekordsed majakesed, tellistest või sõnniku-saviplonnidest. Nende hulgas on aeg-ajalt täiesti arvestatava arhitektuuriga krohvitud ja säravalt värvitud maju.

342_Ats_k_rbes_v_ike.jpg
Umbes poolel teel Arequipa ja Nazca vahel oli tõeliselt ilus pikk liivarand, umbes 15km laia erinevates toonides liivariba kohe tee ääres. Liivale palja jalaga astudes oli see kuum (peaaegu keskpäev oli), kuid mitte kõrvetavalt, saime rahulikult ookeanini jalutada. Liiva sees olid kõikjal veest mõne kuni kümne meetri kaugusel väikesed augukesed – krabide urud. Krabid ise panid meid nähes urgude suunas punuma, kuid üks suur isend oli nii ehmunud, et tardus paigale. Mati sai ta näppu võtta ja lähemaks uurimiseks meie juurde tuua.
IMG_4586_v_ike.jpgIMG_4588_v_ike.jpg
IMG_4592_v_ike.jpg
Tänane söögipaik on väga eriline. Sööme ühes teeäärses külas, kus maantee on ainsaks tänavaks. Külas on esmapilgul näha 3-4 söögikohta, kuid kõik paistavad üsna jubedad. Lepime mõttes kõhuhaiguse ja haisuga ning astume ühte neist sisse. Lähemal vaatlusel see nii jubedaks ei osutugi. Kuna tee pooles uksi ees ei ole siis hais häirib veidi, kuid ei takista veel söömist, kui teenindaja lükkab vakstuga kaetud laua kloorise lapiga üle muutub elamus veidi teravamaks. Tellime kanasupi, seda lubatakse ruttu ja vigases hispaaniakeelses menüüs tundub see kõige turvalisem. Supp tuuakse lauale suurtes taldrikutes, ettekandjal pöial sügavalt sees. Kana ei leidu, aga selles supis on minu elu värskeimad ja parimad krevetid ning krabijalad, kahetsen, et ei suuda menüüst mingisugust krevettidega rooga tuvastada ja aegki hakkab otsa saama, pool teest on veel läbida, kuid juba on pärastlõuna.
Õnneks on viimane 150km sirge, saame arendada kiirust 120km tunnis ja jõuame poole seitsmeks Nazcasse. Oleme endale hosteli juba broneerinud, alustame kahtlaseid otsinguid, sest olen aadressi maha unustanud, mäletan vaid, et kiriku taga, kaks tänavat edasi. Kui uurime kiriku taga ühe mehe käest soovitud hosteli kohta noogutab ta ja viib meid ühe maja juurde. Olles juba peaaegu sisse kolinud märkan ma nii värava juures kui sees hoopis teist nime. Arupärimise käigus tuleb välja, et see on selle mehe hostel, ta lihtsalt lootis meid enda poole meelitada. Pärast kindlat „ei-d” näitab ta meile nukralt kõrvaltänavas õiget kohta.
351__htune..a_v_ike.jpgIMG_4609_v_ike.jpg
Maie: siin on peremeheks valgetverd hispaania päritolu mees, kes juhatab meile ka paar head restorani. Saame hea õhtusöögi ja showprogrammi pealekauba. Kõigepealt laulis 3-meheline ansambel. Pärast tantsivad trummide saatel 2 õige noorukest tüdrukut ja 2 poissi. Tants tundub küll segu ladina-aafrika rütmidest, aga on väga meeleolukas.
Öö kujuneb õige piinarikkaks. Kirjutasin kuni 11-ni ja siis ei tulnud kuidagi und. Kella kahest hakkasid koerad haukuma, neljast kuked kirema, olime Matiga mõlemad peaaegu magamata.
Nasca hostelit teistele ei soovita, meie toa uks ei käinud korralikult lukku, maja oli vana ja räämas, logisev ja minimaalse hommikusöögiga, lubatud basseinis oli hommikuks vaid põlvini vesi.

IMG_4610_v_ike.jpgIMG_4625_v_ike.jpg356_Peruu_..a_v_ike.jpg
Ööbimispaik on meie senise reisi odavaim ja viletsaim, toad on üliväikesed, laest pudeneb krohvi, vannituba hallitab, basseinis pole vett, laiskusest siiski ei viitsi uut kohta otsida ja läheme linna õhtust sööma. Peremehe soovitatud restoranis on täitsa lahe esinemisprogramm, normaalne toit ja veedame seal mõnusa õhtu, jalutame veel linnas ning vajume siis kägisevasse voodisse. Noored aafrika päritolu tantsijad on tõesti hoogsad ja kaasakiskuvad, enne neid mänginud ansambel selline lääne versioon peruu muusikast, ilus, kuid igav.

Posted by Saale 04:52 Archived in Peru Tagged automotive Comments (0)

Punost Arequipasse

sunny 25 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: tõuseme varakult, sööme hommikust ja umbes kolmveerand üheksa hommikul asume teele Arequipa poole. Arequipa asub 2350m kõrgusel ja sinna on 300 km. Kaardi järgi peaks kohe Puno külje alt minema üks suur tee Arequipa suunas, kuid me ei leia seda. Neiu bensiinijaamast juhatab meid Juliaca kaudu, et siis on kogu aeg asfalttee. Ats on alguses roolis. Esialgu kahtleme, kas oleme ikka õigel teel, kuid teest paremale ilmub raudtee, nagu kaart ette näeb.
Sõit on imeilus, võrratud vaated mägedele vahelduvad pidevalt. Esialgu tõuseme veel, kõige kõrgema koha silt mida nägime oli 4528m. Mägede ilu on raske kirjeldada, kord kõrguvad nad otse auto külje äärest, kord kaugenevad taamale. Mägede vahel on kaunis Laguna Lagunilla. Teeme peatusi ja pildistame. Sõidame läbi vastasutatud vikunjade reservaadi, sinna alale on paigutatud maanteele nn. lamavad politseinikud. Näeme ka üht vikunjat.

259_Punost..e_v_ike.jpg
Ma ei salli pikki auto- ja bussisõite ning sellest vaatevinklist on Arequipasse sõit eelmisest Cuzco-Puno vahemaast hulga parem. Tee on hea, kuigi viimane 50km enne linna on ainult allamäge spiraalid, mis panevad autojuhi tähelepanu proovile ning ajavad mul veidi südame pahaks. Aga just enne spiraale olid võrratud vaated vulkaanidele, arvan nende hulgas ära tundvat ka El Misti, mis kõrgub Arequipa kohal. Laguna Lagunillal elutsesid flamingod, kahjuks olid nad järve teises otsas, teest ja meist päris kaugel, aga ikka minu elus esimesed flamingod vabas looduses. Kohe peale flamingosid tuli müügiplats, kus mutid ja ätid kauplesid alpaka- ja laamanahkade ning nendest valmistatud toodetega. Seal jooksis ringi imearmas väike kutsikas, just selline, kes alles peopessa mahub. Ta ei tahtnud meist kuidagi lahkuda, pidime ta peremehe kätte tagasi viima, et saaksime edasi sõita.
262_Punost..e_v_ike.jpgIMG_4431_v_ike.jpg
Maastik oli tõesti vahelduv, mäestiku iseloom muutus pidevalt, kord oli mäestik terav, sakiline, nagu murtud, siis nagu lõigatud, vahepeal pehme ja murenenud. Kivide toonid varieerusid valgest, elevandiluust ja heleroosast, tumepruuni, tumepunaseni, vahepeal palju erinevaid beeže, pruune, halle, rohelisi ja siniseid toone, isegi oranže ja lillasid paiku oli. Kuna meie kaart ei olnud kuigi täpne, mägedes keerutades muutus sõidusuund pidevalt ja teeviitu praktiliselt polnud olime poole teest siiski ärevuses ja kahtlesime, ega me Arequipa asemel Tšiili suunas ei sõida.
269_Punost..e_v_ike.jpgIMG_4452_v_ike.jpg
Lõunaks oleme juba kohal ning leiame üllatavalt kiiresti hotelli, mis oli interneti järgi meie esimene valik. La Maison d’Elise jätab esmapilgul väga meeldiva mulje ning vabad toad kaheks päevaks on olemas.
Maie: Hotell on kena siseõuega ja majablokkidega mitmel kõrgusel. Avar tuba ja tohutu laiad voodid – hommikusöök buffet lauas päris maitsva kohviga.
Pealelõunal teeme jalutuskäigu kesklinnas, mis on kohati üsna must ja ropp ning kollastest taksodest ja bensiinihaisust üleküllastatud. Keskväljaku Plaza de Armase ääres külastame peakirikut (La Cathedral) ja Santo Domingo kirikut. Viimases kohtusime ka eestlaste grupiga, kes Albioni grupiga just Nazca suunast tulnud olid.

Lugesin enne reisi ülistavaid kirjeldusi Arequipast kui „valgest linnast”, kui imeilusast linnast. Kivim (sillar), millest Arequipa kesklinnas enamik ehitisi valmistatud on kunagi tõepoolest imeilus valge ja särav olnud. Seda võis näha üksikutest puhastatud ehitistest, enamik kesklinna majadest nägid välja määrdunud ja hallid. Peaväljaku äärne oli muidugi pestud ja kaunis. Plaza de Armast kaunistasid kahekorruselised ümarkaartega vahekäigud, kus alumistel korrustel olid poekesed ja reisibürood ning mööda kitsaid treppe üles minnes teisel korrusel restoranid, mõni isegi katusel. Katedraal oli suur ja võimas, kahe sihvaka valge torniga.
IMG_4491_v_ike.jpg279_Arequipa_v_ike.jpg
Jõlkusime niisama ringi, uudistasime rahvast, tänavaid ja kirikuid. Esimesi eestlasi kohtasime peaväljaku ääres, suurem osa grupist oli kirikus. Vestlesime veidi kiriku jaheduses, vahetades vastastikku kogemusi Titicaca ja kõrgusehaiguse ning Nazca ja lendamise kohta. Siis suundume oma hiigelvooditesse (igal isiklik 160 lai voodi) lõunauinakule.
287_El_Misti_v_ike.jpg
Maie: õhtul saab pisut nalja! Saale on internetist välja valinud lähedalasuva restorani „Sol de Mayo”, kus pidi olema ka elav muusika. Kahjuks kaart täpset asukohta ei näita, vaid minekusuunda. Marsime mööda pimedavõitu tänavaid hulga aega, lõpuks hakkame kohalike käest juhatust küsima. Üks neiu lubab meid kohale viia. Sammume koos temaga veel oma 15-20 minutit ja kohale jõudes ilmneb, et restoran on suletud! Marsime pettunult oma hotelli tagasi ja võtame seal kerge eine. Ats on õige karvases tujus. Esimest ööd magame peaaegu 7 tundi järjest, suu ei kuiva, Matil on lõpuks peavalu üle läinud.
Hotelli aias elas suur aara. Kuni keskhommikuni oli tema puur linaga kaetud, et kliente mitte häirida, pärastlõunal oli ta aga puurist väljas ja käis tähtsalt ringi. Söötsime teda tänavalt ostetud porgandipiruka jääkidega. Pärast pirukatäidise hävitamist oli ta koguni nii julge ja uudishimulik, et tuli meile tuppa ning hakkas lahtiolevate kohvrite sisu uurima. Aarad ronivad väga lahedalt toolikorjule – haaravad jalgadega toolijalast, siis kõrgemalt tugevalt nokaga ning nihutavad jalad kõrgemale, siis veel kõrgemalt nokaga ja jälle jalad kõrgemale. Meie oma ronis igatahes toolikorjuni välja. Kutsusime Maie ja Mati ka vaatama ning sokutasime eluka nende tuppa. Siis märkasid meelelahutust ka just meie kohale teisel korrusele kolinud taani perekonna lapsed ja meie lõunauni oli selleks korraks magatud.
Õhtune matk restorani leidmiseta ajas Atsil harja kohutavalt punaseks, tülitsesime veel tükk aega tagantjärgi. Hotelli toit oli üsna vilets ja suhteliselt kallis, vaid Maie oli õige roa valinud – salatiga täidetud avokaadot oskavad nad tõesti hästi valmistada. Minu waldorfi salatis puudusid näiteks mõlemad põhikomponendid – seller ja õunad.
Öö hiigelvoodis möödus suurepäraselt. Hommikusöök oli hea valikuga ja õnneks veidi teistsugune kui Titicaca ääres – rohkem puuvilju, teistsugused juustud, tunduvalt parem kohv ja minu lemmik – midagi magusat kohvi kõrvale. Päikesepaisteline ilm on ka Atsil tuju rõõmsaks teinud ning ta on nõus kohe peale hommikusööki linna tulema.
Maie: hommik Arequipas on särav. Hommikusöök ja siis Santa Catalina – tohutu suur ja paksude müüridega ümbritsetud nunnaklooster. Klooster rajati 16. saj. keskel ja avati alles 1970 turistidele. Praegu töötab kloostrina vaid väike osa, seal on umbes 30 nunna, ülejäänud on muuseum. Klooster on arhitektuuriliselt väga huvitav, köögid, eluruumid, palvelad moodustavad eraldi blokke, mille vahel on kitsad tänavad. Seinad on värvitud peamiselt roostekarva punase ja sinisega. Kõikjal on puid ja palju lilli, jätab väärika ning ilusa mulje.
Santa Catalina on minu lemmikpaik Arequipas. Milline vaikus seal valitses. Ainuke suurem grupp sisenes pisut enne meid ja liikus kiiresti giidi järel, meie lonkisime kahekaupa varjulistes tubades ning päikeselistes õuedes üle kahe tunni, viimaks ronisime ka ainukesele katusele, kuhu pääs oli vabaks jäetud (varem olid astmed viinud peaaegu kõikidele katustele kloostris). Nunnakongid olid meie praeguste mugavustega võrreldes küll lihtsad, kuid eelnevatel sajanditel pääses siis vaid nunnade koorekiht, igal nunnal oli üks või mitu teenijannat, oma tuba, teenijaruum, köök, osadel ka privaatne kemps. Pesemiseks oli suur ühine ruum, kus oli päris korralikku mõõtu bassein, pesu pesti hiiglaslikes pikuti poolitatud savianumates. Eksponeeritud oli ka päris hulgaliselt mööblit, rõivaid, ilusat käsitööd, nõusid, raamatuid. Aga kõige vaimustavam oli see ilu, rahu ja vaikus, üksindus keset suurlinna.
290_Vaikuse__u_v_ike.jpg303_Kloost..e_v_ike.jpg
309_Vaade_..t_v_ike.jpg
Maie: edasi läheme „Juanita” muuseumi (Museo Sanctuarios Andinos), kus hoitakse ja eksponeeritakse väljakaevamistel leidud ohvrihaudade aardeid. Nende hulgas ka 1995 aastal leitud eriti hästi säilinud 12-aastase neiu Ampato vulkaanilt leitud säilmed. Ampato on reeglina kaetud jää ja lumega, kuid see sulab kui kõrvalolev Sabancayo aktiivseks muutub. Nii juhtus ka 500 aastat tagasi, et inkadel oli võimalus seal ohvritalitust korraldada. 1994 oli samuti Ampato jäävaba ja sealt leiti 4 ohvrihauda. Veel on mujalt leitud 3 poisi ja 3 tüdruku hauda. Eksponeeritud olid haudadest leitud rituaalsed nõud, ohvritel seljas olnud rõivad, kullast ja hõbedast väikesed laamade ja alpakade kujud ning nukusarnased ohverdatud lastega sarnaselt riietatud kujukesed. Juanita on poolistuvas asendis üsna pimedas ruumis kolmekordsest klaasist kapis väga madalal temperatuuril – pea, juuksed ja käed on selgelt näha! Väga huvitav näitus!
See muumiate muuseum oli päris lahe, giid oli noor tüdruk, kes rääkis tempokalt, väga selge hääldusega ning oskas meie vähestele küsimustele kiirelt vastata – inkade ohverdamiskommetest ja nende uurimisest saime täiesti piisava ja põneva ülevaate.
Maie: lõuna sööme Plaza de Armase ääres kõige kõrgemal , ühel katusel asuvas restoranis. Meie Saalega tõmbame peruu värvides pontšod peale, sest on küll päikeseline, aga tuuline. Lambaribi minul ja Matil ning merisiga (Guinea pig) Saalel-Atsil on üsna eksootilised, aga toitvad.
IMG_4492_v_ike.jpgIMG_4522_v_ike.jpg
Kolmekesi (Ats jääb lugema) läheme pärastlõunal Yanahuara vaateplatvormi otsima. Tee viib päris kõrgele mäkke, ilusad ja uhked eramud tee ääres on sepisvõredega ja okastraatidega aedade taga. Õigesse kohta tükk maad allpool viib meid üks peruu neiu. Alla tulles näeme üht kohalikku söögikohta – picanterat, kuhu mõtleme õhtust sööma tulla. Õhtul on picantera suletud ja pärast teravat sõnelust Atsi ja Saale vahel võtame takso ja sõidame Santa Catalina kloostri juurde ja sööme õhtust kloostri restoranis. Erinevad risottod+magustoit+vein on jälle väga maitsvad ning toitvad. Uni samuti suurepärane.
Kloostri restoran oli küll meie jaoks pisut kallis, kuid tegi selle kuhjaga tasa. Sisekujundus rahvuslik, kloostriteemast inspireeritud, kuid samas väikeste viidetega vahemerele, laudadel värvilised ja valged linad, riidest salvrätid. Suurepärane sobitamisoskus, mul oli tõeliselt kahju, et sel õhtul fotoka maha unustasin. Tegemist oli itaalia köögiga, nii vein kui toit oli parim, mida seni Peruus söönud.

Posted by Saale 13:17 Archived in Peru Tagged educational Comments (0)

Põige Boliiviasse - Copacabana, Kuusaar ja Päikesesaar

all seasons in one day
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Järgmisel hommikul ootas meid pärast varast hommikusööki üllatavalt viisakas minibuss, et viia meid ja üht kolmeliikmelist Peruu perekonda Boliiviasse. Tagaistmel oli ka meie Boliivia giid. Selline korraldus seal siis, et kuni piirini on meil Peruu giid ja sealt alates Boliivia oma ja tagasi tulles samamoodi. Loksusime unistena mööda Titicaca äärset teed, möödusid külad, rahvas oli juba mitmel pool põldudel. Imestasime, et giid rõhutab, et igal community’l (community’s võib olla üks suurem asula või mitu väiksemat) Peruus on oma kool ja velskripunkt, selgus tuli Boliivias, seal seda ei ole, väljaspool linnu tuleb kõigega ise hakkama saada, riigipoolseid sotsiaalteenuseid lihtsalt ei ole. Rahvas muidugi makse ka ei maksa, toimib naturaalmajandus.
Maie: teel räägib giid Titicacast - 190km pikk ja 80km lai kõige laiemast kohast, 8300ruutkm, keskmiselt 140-180m sügav. Vee temperatuur 11-14 kraadi Celsiuse järgi. Titicaca järvega on seotud legend, et siit tulid inkade eelkäijad Manco Capac ja Mama Ocllo, Päikese lapsed, et luua impeerium. Nad liikusid mööda maad ja kus kuldne sau maasse kinni jäi, sinna tuli luua impeeriumi keskus - praegune Cuzco.
Järve ääres sõites nägime suuri müüriga piiratud turuplatse, kus käis kauplemine, eriti ILaves ja Julis, giidi sõnul vahetatakse seal kaupa kauba vastu ja raha ei kasutata ka tänapäeval.

Võrreldes Peruuga on Boliivia veel palju vaesem ja korrumpeerunum. Elanikkonnast on üle 60% indiaanlased, segunenuid on vähem kui Peruus ja elatustase on väga madal. Ei ole väga paljusid meile enesestmõistetavaid asju nagu tasuta arstiabi, koolikohustus, sotsiaalabi, kindlustused, ühistransport jne.
Juli asulas oli väike vahepeatus, soovijad käisid kirikut uudistamas või vetsus. Kohalikel on vist arvamus, et turistid tuleb iga tunni aja tagant vetsu juurde viia, muidu hakkavad mässama. Sõit jätkus ja varsti olimegi piiril. Seal tuli täita paber Boliiviasse sissesõidu kohta, anda ära oma Peruu sissesõidu paber, näidata passi ja saimegi jalutada üle piiri. Piiriks oli lehmakett üle maantee, mis lasti lõdvalt maha, kui sõidukid üle läksid. Meie pidime üle piiri jalutama, sest meie mugavustega buss jäi Peruu poolele. Boliivia giidi sõnul võtab piiriületamine bussil mõttetult kaua aega, seega oli ta meile tellinud vastu kohaliku sõiduvahendi collectivo (ka Peruus olid sellised), mis oli üks tõeliselt logu toyota hiace. Kahjuks pidime teiselpool piiri veel pool tundi passima, sest peruulaste pojakesel ei olnud isikut tõendavat dokumenti. Kõik lahenes dollarite abil siiski poole tunni jooksul ja jätkasime teed Copacabanasse.
Copacabanas ootas meid bussist väljudes õige kummaline vaatepilt, kiriku ees väljakul olid järjest autod ja bussid, ehitus kirevate paberist vanikute ja lilledega, pidulikult riietatud perekonnad sees ja auto ümber. Esimene mõte oli, et tegemist pulmadega, aga pruutpaari ei olnud näha ning kellel ikka kastiga jeep või minibuss pulmaautoks on. Giid Rodrigo seletas, et Boliivias ei ole sellist asja nagu autokindlustus, kuid inimesed soovivad ikka mingisugust kindlust, et autoga midagi ei juhtuks. Siis kogunetaksegi laupäeva hommikupoolikutel kaunistatud vastostetud autodega, kogu pidulikult riietatud suguvõsa peal, kirikute juurde, et auto preestri poolt õnnistatud saaks. Maiel õnnestus ka preestrid pildile saada.
IMG_4268_v_ike.jpg148_Autoka..s_v_ike.jpg
Sealsamas lettide peal müüakse siis kõiki neid vidinaid ja kaunistusi, mis auto jaoks vaja. Lisaks autokaunistustele nägime seal ka muud huvitavat – automudelid, väikesed majad, rahakohvrid erinevate kupüüridega, nukud – milleks need? Unistuste müük – ostad selle asja pisikese jäljenduse mida soovid, viid selle kirikusse altari ette ja palvetad, boliivlased usuvad, et nii võid saada mida iganes – last, maja, oma äri, autot, naist, müügil on ka mees koos kõige vajaminevaga, maksa ainult vajalik summa ja palu jumalat. Kahtlustasime, et küllap see nänn käib ikka mitu ringi altari eest läbi enne kui maha kantakse.
150_Unistu..s_v_ike.jpg
Kirikus sees oli parajasti teenistus. Rodrigo kõneles, et teenistus tänapäeval on katoliku usu ja kohalike usundite segu, rahvale igatahes tundus peale minevat, kirik oli nagu ühistransport tipptunnil. Laulud olid väga ilusad, kõik laulsid kaasa.
Turistide teenindamise tipp oli see, et laevale minejad, keda oli toodud Copacabanasse mitme transpordiga saadeti kõik ühte suurde bussi, mis mahtus selles väikeses linnas vaevu liikuma ja veeti napilt poole kilomeetri kaugusele sadamasillale, kus ootas laev. Ju see tundus optimaalseim viis seltskond koos hoida.
Meie sõiduvahendiks oli hüdrofoil, minu meelest oli see väike tiibur. Seltskonnas olid prantsuse ja kanada linnuvaatlejad ning meie koos Peruu perekonnaga. Kuusaarel vaatasime üle Päikeseneitsite templi Iñak Uyu. Hoopis lummavam oli vaade üle Titicaca lumistele Kordiljeeridele Boliivia poolel. Kahjuks said pildid ülevalgustatud, püüdsin parandada, kuid osa pildist oli kõrbenud.
163_Kuusaarel_v_ike.jpg
Maie: Kuusaarel tõuseme väikesele platsile, kus on säilinud inkade poolt laotud müüri. Rodrigo räägib, et oleme kohas, kus on üheaegselt näha kolme tsivilisatsiooni, kogu mäekülge katvad terassid on inimeste poolt loodud umbes 2000 aastat enne kristust, pisut kõrgemal oleva templi jäänused on pärit inkadeeelsest ajast 600-800 aastat peale kristust ja inkade müür võib olla aastatest 1100-1400 peale kristust. Templit oli inkade ajal kasutatud neidude hoidmiseks (toodi sinna 8-10 aastastena), kes läksid kas inkade ülikutele naisteks (60%), ohverdamiseks (20%) ja ülejäänud töötasid mõnda aega saarel ning läksid siis oma koduküladesse tagasi.
Maie Päikesesaare esimestest muljetest: kuna inkad pidasid Päikesesaart oma päriskoduks oli ülikutel kombeks ial aastal vähemalt üks kord seda saart külastada. Sadamast mööda rada tõusma hakates jõudsime inkade templisse, kus peeti tseremoniaalseid rituaale. Tõus mööda terasse on päris raske, teejuhiks naine laamaga. Vaated muutuvad üha kaunimaks. Ilm on päikeseline, taevas helesinine, Titicaca tumesinine, väike saareke puude ja kõrgepingeliini postiga otse ees (puud on istutatud!), teised saared kaugemal, taamal Boliivia kõrgemate (u. 6800m) mägede lumised tipud. Kõige uskumatumad tunduvad terassid, 2-20m laiad. Väga paljud on muidugi kasutamata, sest saarel elab praegu ainult 5000 elanikku. Aga mitmetel põldudel on 10-15cm kõrguste oataimede read. Täiesti olematut rohtu närivad lambad ja suursugused laamad ning siit-sealt kostub eesli üürgamist. Pikakarvalised sead on tavaliselt köides.
Päikesesaarel ootas meid väike matk laama ja tema perenaise kannul ülesmäge. Tunda hakkas andma nii kõrgus kui jahe ilm ja samas väga tugev päikesevalgus, matk oli ootamatult väsitav, täitsa mõnus oli lõpuks hotelli jõuda.
IMG_4297_v_ike.jpg169_Puhkehetk_v_ike.jpg
Olime broneerinud ööbimise saare ainsas viietärnihotellis seetõttu, et olen väga külmakartlik ning ilma sooja veeta ööbimispaik rikub raudselt puhkusepäeva, eriti Titicaca jaheduses ja Ats on raudselt sama meelt. Meie hotell osutus väga hubase varjulise aiakesega sõnnikust majakeseks, kus ööjaheduse puhuks oli elektriline voodisoojendus.
Soovitan soojalt Boliivia turismifirmat, kellelt retke koos ööbimise ja toitlustamise ning personaalse giidiga tellisime. Firma nimi on Crillon Tours, koduleht www.titicaca.com.
Maie: viietärnihotell on eksootiline, toad on jahedad ja niisked, aga voodid on elektrisoojendusega! Elekter on saarel 3 aastat, internet 2 kuud. Lõuna on väikeses söögisaalis koos koos Kanada linnuvaatlajatega. Söögisaali seintel on piltvaibad aimaraa indiaanlaste piltidega ning rahvuslike mustritega. Valgel laudlinal on rahvariidekangast punasekirjud taldrikualused. Toit on väga maitsev, kõrvale joome Boliivia punast veini, mis ei ole küll midagi erilist. Kohv kahjuks ei kannatanud jälle kriitikat.
Pärast väikest puhkust viis Rodrigo meid saareelanike surnuaiale, kus pidi toimuma surnute austamise pidu.
Istusime platsi serva maha ja vaatasime ringi. Rahva reageeringuid meile oli peamiselt kolme sorti, enamik ei teinud meist kuigivõrd välja, lapsed vahtisid uudishimulikult, mõned tulid ligemale uudistama, mõned naised ja lapsed viipasid möödudes või laususid aimarakeelse tervituse, mõned hispaania- või isegi inglisekeelse „hello”. Osad naised pöörasid meie sisenedes pea ära, pöörasid oma istumisasendit nii, et jäid meie poole seljaga, läksid isegi kaugemale, õnneks oli neid kõige vähem.
IMG_4312_v_ike.jpg
Mis platsil toimus? Rahvas istus perekondade kaupa maas, toitud ja joogid olid kaasa võetud, hauad kaunistatud, kaasavõetul lasti hea maitsta, lapsed jooksid ringi. Värava taga kogunes punt mehi, kes ühel hetkel tulid pille mängides platsi keskele ja mängisid seal mõned lood – eriti musikaalsed nad küll ei olnud. Siis astus sisse konkureeriv punt ja nüüd mängisid nad korraga, kuid mitte sama lugu vaid erinevaid ja üritasid sealjuures teineteist üle mängida. Õnneks katkes muusika varsti sama järsku kui oli alanud.
IMG_4309_v_ike.jpg
Juba enne olime märganud, et mõned naised ja suuremad tüdrukud ja üksikud väiksemad lapsed läksid kuhugi kandes kandikuid toidu ja jookidega, nüüd muutus see tegevus massiliseks. Praktiliselt iga perekond viis mitmetele teistele peredele sööki ja jooki. Kui enne oli toit olnud enamasti lahti lõigatud ja jooki viidi klaasides siis nüüd tassiti ringi terveid saiapätse, kringleid, puuvilju, limonaadipudeleid jne. Saajad panid need kohe suurtesse kottidesse hoiule. Küsisime Rodrigolt, et milles asi. Ta ütles, et viiakse andameid surnute peredele, rohkem neile, kelle peres on hiljuti keegi surnud ja vähem sinna, kus viimasest surmast on juba kaua aega möödunud. Rohkem viiakse ka vaesematele peredele, see on nende viis oma kogukonnakaaslasi aidata. Rodrigo näitas üht peret, kus oli surnud isa mõned kuud tagasi, neile viisid andameid kõik teised, ikka kaks pätsi saia või korvitäis puuvilju või kott kartuleid, või mitu pudelit jooki korraga.
Maie: surnuaed on kivimüüriga piiratud. Inimesed on ennast perekonniti murule sättinud ja vaagnatega, millel on kakukesed, puuviljalõigud ja joogid viiakse üksteisele külakosti. Seda tehti tõsiselt ja korduvalt ning ilmselt mingi süsteemi järgi. Enamikul juhtudel valati toit vaagnalt suurde kotti, kohapeal söödi vähe.
Mängis kaks orkestrit, suur trumm ja taldrikud täiesti kaasaegsed, vilepillid - üks väljast kandiline kohaliku iseloomuga toru. Noored vallalised neiud (mitte kõik) kandsid seljal traditsioonilise rahvariidekanga sees suuri nukke, ka väikestel tüdrukutel olid sageli nukud kotiga seljas. Üldmulje oli omapärane, pisut pidulik ja vaoshoitud, lapsed hullasid, ei lauldud ega tantsitud.

IMG_4310_v_ike.jpgIMG_4314_v_ike.jpg
Nii Peruus kui Boliivias on pered suured, 6-10 last keskmiselt, Boliivias pisut rohkem, Peruus vähem, kuid üles kasvas neist Peruus pisut rohkem, Boliivias vaid 4-8. Paljud lapsed surevad meie mõistes lihtsatesse külmetushaigustesse, sest maal arste ei ole ja vanematel ei ole vara linna arsti juurde minekuks.
Rodrigo sõnul on Päikesesaare elanikud keskmisest boliivlasest oluliselt rikkamad ja seda just viimase 4-5 aasta jooksul, kui turistid on hakanud saart rohkem külastama. Rahvas müüb oma käsitööd ja saab tööd hotellis ja hostelites ning paaris restoranis ning sadamas. Saarel on kool ja oma velsker.
Kohalike suhtumistest veel üks näide, istusime lähestikku ning vestlesime aeg-ajalt omavahel või giidiga, peale meie oli seal veel 4-5 valgenahalist turisti, ülejäänud kohalikud. Enamik ilmutas positiivset uudishimu, meie lähedal mähkisid õde ja vend hoolega nukku, tegime kumbki Maiega neist pildi, lapsed naeratasid ja poiss lehvitas. Selle peale tõusis nende sõbrannadega lobisenud ema, ütles neile midagi kurja häälega, haaras tüdruku sülle ja asetas kaugemale maha ning sättis meie poole seljaga istuma. Tema jaoks oli see pildistamine liig, siis oli küll kahju, et kohalikku aimara keelt ei oska, vähemalt vabandaks, ehk leebub.
Giidi sõnul oskavad lapsed sellel saarel pisut inglise keelt, koolis õpetatakse küll hispaania keelt, kuid neil on saarel televiisor ja internet ja turistid ning lapsed õpivad kähku, soovijatel on võimalik ka kohalikus koolis inglise keelt õppida. Vanemad oskavad peamiselt vaid ketšua keelt, vähesed hispaania keelt.
Veidi ka sellest kuidas sellel saarel maad müüakse. Niisama igaüks seda osta ei saa, kogukond ehk community peab tegema inimesele, kes on oma tegudega tõestanud, et on selle vääriline, tegema ettepaneku maa ostmiseks ja muidugi määrab hinna. Inimene siis kasutab seda võimalust või mitte. Selliseid pakkumisi tehakse neile, kes teevad saare asukatega mingit laadi koostööd, annavad neile tööd, on sugulased jne. Ka meie giid Rodrigole olevat sel aastal maatükki pakutud, pärast seda kui ta on ligi kümmekond aastat siia giidina turiste toonud, kohalikele hotellis ja restoranis tööd andnud ning nende lastele inglise keelt õpetanud.
Nende kahe päeva jooksul einestasime alati koos Rodrigoga ja tal jätkus lõputult lugusid Boliiviast, Copacabanast ja sellest saarest. Rodrigo ise on Boliivias sündinud, osaliselt indiaani päritolu, kuid tema vanemad kolisid Saksamaale kui ta oli 5-aastane. Ta kasvas üles Saksamaal, õppis prantsusmaal lisaks saksa, inglise ja hispaania keelele veel mõningaid keeli ja tuli tagasi Boliiviasse, et töötada giidi ja reisijuhina ühes Boliivia esimestest turismifirmadest, samas Crillon Toursis, see firma tähistas just oma 50-ndat juubelit, Boliivia kontekstis tohutu vanus turismifirma jaoks.
Maie: Rodrigo räägib meile Boliiviast kui Lõuna-Ameerika kõige vaesemast maast, kus on palju maavarasid, 8,5milj. elanikku tohutul maaalal, aga praktiliselt puudub riiklik sotsiaalsüsteem, haridussüsteem ja meditsiin. 60% elanikest on aimaraad, kes ei valda hispaania keelt. Alles mõned aastad tagasi kehtestatihispaania keele kõrvale riigikeeleks aimaraa ja veel üks keel, mida räägib suur inimrühm Uruguai, Brasiilia ja Boliivia piiril. Hiljuti kehtestati koolikohustus, kuid oma 8-10 lapsest suudab perekond kooli saata 1-2 last ja tõsist vajadust paljud vanemad selleks ei tunneta. Rodrigo paneb suuri lootusi hiljuti valitud presidendile, kes on aimaraa päritolu.
Pea edenedes lahkusime, kuna rahvas oli juba üsna joogine, pidu kippus läbuks muutuma ning me ei tahtnud päikeseloojangut maha magada.
Ats ja Mati ronisid mäe tippu, kust olid võrratud vaated, Ats õnneks võttis fotoka kaasa. Meil Maiega oli kõige ebasobivamal hetkel põiekas ja pidime ühe hosteli vetsust läbi minema ning mäe otsa ei jõudnud. Loojang oli sellegipoolest võrratu. Titicaca ääres on hoolimata päikesepaistest taevas alati ka pilved, pilvedelt peegelduv päike tegigi taeva nii vaheldusrikkaks ja teistsuguseks.
Maie: sellist värvideküllust ja -mängu näeb ainult lõunapoolkeral - helekollasest kollaseni, oranžist roosani. Mäed ja pilved peegeldavad vastu erinevates värvides - samasugune lõõm ka nende piltides ja maalides.
210_Loojan..l_v_ike.jpg211_Loojan..l_v_ike.jpg
Pärast loojangut jalutasime hotelli ja järgnes rikkalik õhtusöök Rodrigo põnevate lugudega. Olime tihedast päevast üksjagu väsinud ning nii õues kui ruumides läks hirmus jahedaks (umbes 10 kraadi), pugesime ruttu oma elektrisoojendusega vooditesse.
Maie: magada on pisut naljakas, alumine külg on elektrisoojandusest päris kuum, pealolevad 2 tekki on rasked, aga jahedus pealmisel küljel on tuntav.
IMG_4364_v_ike.jpg
Järgmisel hommikul oli Ats esimesena kella 6 paiku üleval, päikesetõusu magasime kahjuks maha, nii külmas ei suutnud end voodist välja vedada. See nii külm oli nii 10-12 soojakraadi. Hommikusöök ja 10-ks juba päris kuumaks läinud päike parandas külmast tekkinud nukrat enesetunnet ning olime hakkamas, et minna matkale mööda saart. Mingisugust kiirest tempot me arendama ei hakanud, võtsime asja mõnuga ja hõre õhk ning alailma üles-alla liikumine võttis kohati ikkagi korraks hingeldama.
Maie: Hommikul teeme 2-tunnise jalutuskäigu saarel. Ilm on jälle säravalt päikeseline.Õhtul oli 2 tundi tugevat tuult, samuti varahommikul, kui Ats üksi jalutamas käis. Lauskmaa inimesele on mägedes elavate inimeste eluviis midagi müstilist. Enamikul tuleb kogu vesi tassida saarel asuvatest 3-4 allikast. Ainult kahel hotellil on pumpadega kaevud ja päikesepatareidega vee soojendamise süsteemid. Jõuame oma jalutuskäigul nn. kaevule, mäe sees olev allikate süsteem tuleb selles kohas maapinnale. Noor poiss joodab eesleid, seejärel täidab kanistrid ja seob need eesli selga meie Rodrigo abiga ja asub kitsast terassi mööda küla poole teele. Need terassid ongi saare ainukesed teed, saarel mootorsõidukeid ei ole, liigutakse kas jalgsi või paadiga.
Saarel on keskkool (5+5 klassi). Saare elu juhib viiest valitud mehest nõukogu. Iga täiskasvanud mees on elu jooksul vähemalt ühe korra nõukogus. Saarel on oma kommuun, kus kehtivad oma seadused. Makse ei maksta ja rahast puudust ei tunta. Turism annab sissetuleku ja põhiline toidukraam saadakse kohapealt.

173_Terass..l_v_ike.jpg
Kohalikud elasid oma mõnusat peajärgset elu, mõned olid juba perega põllulu jõudnud, mõned lapsed hulkusid küla peal, naistel oli suveniirimüük käsil, kuid enamik põõnas veel. Eilne peoplats ja selle ümbrus oli rämpsuga kaetud, ka terassidel, mida mööda kõndisime vedeles üht-teist.
Prahi kohta rääkis Rodrigo sellise loo, et paar aastat tagasi pakkus nende firma saare naistele välja, et nad võiksid hakata ülekasutatavaid teid/terasse prahist puhastama. Neile maksti korralik N-summa ette ja naised tegid esimese ringi ära, veel umbes kuu aja jooksul püsis saar enam-vähem samas korras, siis hakkas praht jälle kogunema. Kui uurima hakati, et mis toimub, ütlesid naised, et võivad raha tagasi anda, kuid koristama ei hakka, sest nad ei näe sellel tegevusel mingisugust mõtet, see praht ei sega ju elamist. Ja nii see vedeleb ja koguneb seal…
Ärge võtke seda minu poolt nende hukka mõistmisena, see lihtsalt paistab neile nende kultuuritaustast ja elukogemusest lähtuvalt nii, meile veidi teisiti. Järgmine põlvkond on mõlemal pool juba veidi teistsugune ning loodetavasti mõistavad teineteist paremini. Selliste saarte elanikud on tegelikult päris pikalt isolatsioonis elanud, vaid oma hõimukaaslaste ja kommete keskel. Nende lapsed suhtlevad juba praegu turistidega, õpivad koolis palju sellist, millest nende vanemad kuulnudki ei ole ja on täiskasvanuna hoopis teistsugused. Mingis mõttes on sellest ka kahju, sest nende kultuuri omapära kindlasti väheneb, põhjaameerikalik valgete mõistes tsiviliseeritus tungib peale.
Aga aitab heietustest, tagasi saarele. Enamik majapidamistest olid sõnnikust ja põhust tellistest, nagu meie hotellgi. Kuna viimastel aastatel oli tänu turismile saabunud saarele jõukus, siis oli näha ka väikeplokkidest ja fibo-taolisest materjalist pooleliolevaid ehitisi. Eraldi teid saarel ei ole, käiakse mööda mäekülgedele kunagi indiaanlaste poolt rajatud terasse. Kõndimiseks jäetud terasse eraldavad majapidamistest müürid (samast materjalist nagu majadki), teistel terassidel toimub põllumajandus. Sellisel kõrgusel (üle 3500 meetri merepinnast) kasvavad peamiselt mais, quinoa (kiinua, kuidagi nii nad seda hääldasid), mingid oad ja üks teravili oli veel. Sead, lambad, kitsed ja kanad kasvavad ka, kahte liiki kala saab järvest ka. Sinna on viidud forell ja kingfish (see on inglisekeelne nimetus, eetikeelset ei tea), mis on kohalikud väiksemad kalad välja suretanud. Muu toiduks vajalik tuleb kõik sisse vedada, kasvuhooneid neil millegi pärast pole, seal saaks ju veel hulka külmakartlikumat kraami kasvatada. Võib ju öelda, et võrreldes meie talvega neil korralikku külma ei ole, paar miinust on väga harva, kuid neil ei ole suvel sooja ka, see +17-18 keskpäeval on maksimum ja kogu aeg lõõtsub metsik tuul.
Jalutasime allikani, kus Rodrigo aitas vett tooma tulnud tuttaval noormehel koormat eesli selga siduda. Teel pildistasime jälle lapsi ja koduloomi, nautisime rahulikku unist külavaadet. Saare kaugemas osas paistis kaunis laguun, seal pidi olema madalam ja soojem vesi, saavat mõnikord suvel isegi ujuda, muidu on järve temperatuur nii 4-10 kraadi, mitte just kutsuv.
229_P_ikes..a_v_ike.jpg
Matk-jalutuskäik lõppes lõunaga turismifirmale kuuluvas restoranis, loomulikult vabas õhus. Aiast avanes vaade all laiuvale sadamale ja hiigelpikale trepile (jälle inkade rajatud), mis sinna viis. Õnneks liikusid meie seljakotid koos kandjatega hotellist laevale, tuli vaid ise kohale saada. Veidi enne päris alla jõudmist sai juua allikast püha vett, mis legendi järgi peaks andma igavese nooruse ja õnne. Tegelikult oli seal 3 niret, juua tuli kõigist kordamööda ja anda aimaraa keeles 3 lubadust. Nende täpse sõnastus lisandub koos kaaslaste kommentaaridega, kahjuks ei märkinud üles.
Meile juba tuttavasse kiirlaeva astudes tabas meid seekord üllatus, olime ainsad reisijad. Rodrigo andis meile pidulikult tunnistused saarte külastamise kohta, pakkus kohaliku retsepti järgi tehtud jooki ja kinkis igale mälestuseks väikese kõrkjatest punutud paadi. Andsime omakorda üle peaaegu uhiuue Eesti 100-kroonise koos jootrahaga dollarites, vahetasime vastastikku viimased viisakused ja olimegi jälle Copacabanas. Muide Brasiilia kuulus Copacabana on oma nime saanud selle väikese linna järgi, mitte vastupidi.
Maie: Allika juures õpetab Rodrigo meile 3 iidset aimaraakeelset vannet - ama suna (ära varasta), ama quella (ära valeta), ama ilulla (ära laiskle). Laevas õnnistab Rodrigo meid Boliivia rahvuslille trompetlillega ja jagab meile sertifikaadid, et oleme Titicacal käinud ja iidse vande lausunud.
Seekord linnas ei peatunud, mugavustega väikebuss ootas meid sadamas ning põrutasime kohe piiri suunas. Peale piiril paberite kordaajamist jätsime Rodrigoga hüvasti ning jätkasime koos peruupoolse giidiga teed Puno suunas.
Hea ärimehena uuris ta kohe kus käinud oleme ja kus veel ei ole. Ta pakkus sadamahinnast pisut odavamalt Urose kõrkjasaarte külastust ja kuna oli alles varane pärastlõuna otsustasime ka seal ära käia.
Võrreldes Boliivia saartega oli muidugi jama. Selles suhtes ka, et ehtsat pole enam üldse säilinud. Viimane Urose rahva liige suri 70-ndatel. Need, kes kõrkjasaartel nüüd elavad, elasid enne Titicaca kaldal ning olid väga vaesed, nendele on selline eluviis, kus turistid neid vaatamas käivad, töö, mis on mingiks ajaks saanud elustiiliks. Muide, ka õiged „uroslased” ei elanud kõrkjasaartel, vaid järvekaldal olevas soos. Seega on kogu see kõrkjasaarte värk läbini võlts, kuid meelelahutuseks täitsa hea vaadata, sõitsime ka kõrkjatest punutud kahekorruselise taksopaadiga naabersaarele. Kaks kohalikku meest sõudsid, meie mehed said ka pärast proovida. Lapsed tulid ka paati, kõigepealt püüdsid teineteist atraktsiooni pakkumiseks üle ääre riputada, siis hakkasid laulma. Laulsid hästi, kuigi kahjuks mitte oma laule, vaid turistide jaoks õpitud põhja-ameerika päritolu laule. Jäime oma pärastlõunaga rahule. Jõudsime hämaras sadamasse ning meid viidi bussiga hotelli tagasi.
Maie: uskumatu vaatepilt, mitte kaugel Punost roostikku tekkinud lahes elavad rooparvedel u. 2000 inimest. Roojuurikatest lõigatakse 1 kuupmeetrised plokid, mille sisse lüüakse vaiad ja seotakse siis suurteks parvedeks, peale laotakse risti olevate kihtidena roog paksusega 1m. Parvele astudes vajusime kergelt kuivanud pilliroogu. Meile näidati läbi spetsiaalse augu kiviga nööri otsas, et sügavus lahes on 10m. Sellestsamast pilliroost olid ehitatud majakesed parvedele ja piroogid, millega nad sõidavad. Meiegi tegime sõidu katamaraan-tüüpi piroogiga. Ats ja Mati lasti isegi sõudma. Paljasjalgsed ja üsna tatised lapsed tulid koos meiega, laulsid päris ilusa häälega ja küsisid muidugi selle eest raha.
Parvede kommuunil on oma kool, laupäeviti sõidetakse piroogidega lähima poolsaareni, kus asub uus suur lumivalge lukshotell ja sealt velotaksodega Punosse turule. Põhiliseks elatusallikaks on turistid, ka meie tegime mõned ostud.

235_Uros_v_ike.jpg252_Uros_v_ike.jpg
254_Uros_v_ike.jpg
Maie: õhtust sööme giidi soovitatud restoranis "Utamaru Jutma" ainsa laudkonnana ja koos kahe pudeli tšiili veiniga tuleb päris lõbus tuju.
Toit oli hoolimata klientide puudumisest väga maitsev ja interjöör väga peruupärane, hubane ja kena. Hind oli peruu kohta vist keskmisest pisut kõrgem, eks see vist põhjustaski rahva vähesuse. Oligi meie esimene lõuna-ameerika seiklus läbi ning järgmisel päeval Arequipa meid ootamas.

Posted by Saale 05:11 Archived in Bolivia Tagged ecotourism Comments (0)

Sillustanis ja seal ligidal surnuaias

sunny 20 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Järgmine hommik hakkas juba paremini, iiveldust enam ei olnud, söögiisu oli tagasi tulnud, pea tuikas küll veel (Mati ütles, et nagu võru oleks ümber pea, just selline tunne oligi). Nüüd hakkas kõrgus ka teistel tunda andma, Atsil ja Matil oli mõlemal kerge peavalu, vaid Maiel oli hea enesetunne, ainult kolmandale korrusele ronimine paneb hingeldama.
Maie: hommikusöök on maitsev - munapuder, kuumad peekoniviilud, alpaka lõigud, jogurt, puuvili, ainult kohvi ei oska nad teha.
Ats teatas, et võtab endale muudest tegemistest vaba päeva ning jääb hotelli lugema, meie otsustasime peale hommikusööki Sillustani üles otsida ning samuti mõne kõrge koha, kust avaneks vaade Titicaca järvele. Sillustanis pidi asuma inkadeeelse sõjaka colla hõimu matmispaik.
Istusime siis autosse ja seekord pääsesime juba teisel katsel linnast välja. Nii Cuzcos kui Punos on kesklinn all orus ning linnast lahkumiseks tuleb mööda nõlva üles ronida. Jõudes Puno kohale avastasime linna kohal mäe otsas hiiglasliku puuma kujutisega vaateplatvormi, kuid kahjuks jäi see vastassuunda, lükkasime vaated edasi pärastlõunale.
Leidsime õige paiga Sillustanis üsna kähku. See koosnes kummalistest lihvitud kividest laotud ümara tipuga tornidest, millest suur osa oli kahjuks juba lagunenud, restaureerimistööd käisid ja ühele tornile olid lausa vitsad peale tõmmatud. Tornid asusid künka otsas ning orgudes järvesilmad ning põllud ja majad ümber nende.
105_Sillus..d_v_ike.jpg
Maie: kõrgel Umayo järve kaldal on kuni 12m kõrgused ringikujulised kivitornid, mis on laotud trapetsikujulistest tahutud kividest, mis paistavad üleval kumerduvat katuseks. Muidugi on järel peamiselt varemed, neid nimetatakse "chullpadeks". Neil on idapoolses küljes maapinnal väike ava, küllalt suur, et koolnud sisse panna. Chullpad jätavad võimsa mulje inimestest 1000-1200 aastat tagasi.
Olin lugenud ühe eestlase reisikirja, kus ta kirjeldas erilist tunnet, mis on Titicaca ääres, järvel ning eriti just Sillustanis. Ka minu jaoks jäi see meelde kui üks kõige erilisemaid paiku Peruus. Sattusime sinna piisavalt vara hommikul, et peale meie polnud tükk aega mäel kedagi, ka ligidal olevalt kauplemisalalt hääli ei kostnud, mäenukk varjas ära. Oli täielik tuulevaikus, ilm oli soe, kuid mitte kuum. Kui olime piisavalt torne uurinud ja kohalikku karja (lambad ja alpakad) uudistanud viskasime kivide peale pikali, vaatasime täiesti liikumatut sügavat tumesinist järvevett ning lihtsalt nautisime hetke. Sellel paigal on sügavust.
108_Sillustani_v_ike.jpg
Kahjuks katkestas meie mõnusa olemise lõpuks ikkagi kahe lärmaka põhja-ameerika turisti ilmumine. Koos nendega tulid mäele ka kohalik poiss ja tüdruk. Tüdruk oli päris pisike, võis olla nii kuuene umbes, kuid hakkajam kui vend. Tema oli see kes ligi astus: ”Picture, baby alpaka; picture, baby alpaca!!!” Muidugi tegime mitu pilti koos nende ja tallega, sest nad kõik olid nii armsad.
IMG_4225_v_ike.jpg
Lapsed olid Peruus minu arvates ütlemata armsad, teismelised enam mitte nagu täiskasvanudki. Nende pea oli kehaga võrreldes minu meelest suurem kui valgel rassil, näod olid ümarad hoolimata kõhnast kehast, silmad suured, pruunid ja väljendusrikkad, näod ilmekad. Ei oskagi kohe öelda mis neis teismelisena muutus, et see mulje kadus.
Läksin neid lapsi pildistades nii paiga kui laste võlust mõjutatuna eriti lahkeks ja andsin neile 4 soli. Kuna tegemist oli Cuzcoga võrreldes tõelise kolkaga siis oli see summa neile pildistamise eest üüratu. Seda oli näha poisi näost, kelle pihku mündi olin poetanud, ta hüüdis kohe õde ja näitas talle uhkelt saaki, koos panid nad padavai mäest alla majade juurde. Nende jaoks ei paistnud raha jagamine probleem olevat.
See oli Peruus võrreldes mitmete teiste lõunamaadega eriline, et seal tegelesid aktiivselt kauplemisega nii mehed kui naised, kuigi naised rohkem. Käsitöömüüjad kudusid tihti üht kampsunit müües juba järgmist, aega ei raisatud. Üldse võis välja liikumas näha rohkem naisi kui mehi. Maal nägime ka perekondi põldudel, just nimelt perekondi, mehi üksi töötamas oli siiski ka. Mul õnnestus näha esimest korda elus härgadega kündmist oma silmaga.
Kui hakkasid saabuma turismigrupid korjasime end kokku ja läksime kaupa uudistama ning ostlema. Peamiselt pakuti müügiplatsil parkla kõrval kõiksugu nii käsitsi kui kangastelgedel kootud asju, nahast valmistatud rõivaid ja keraamikat. Olid ka mõned puust nikerdatud kujud, kuid neid oli vähem, sest Peruus on puit üsna hinnas.
Valisin lastele mõned asjad, ei tea kas need päriselt alpaka on, kuid ülipehmed ja soojad on igal juhul.
Tagasiteel silmasime veidi teest eemal, surnuaeda, mille umbes oli tohutult rahvast kogunenud, oma paar-kolmkümmend väikebussi ja sama palju autosid pargitud. Teadsime, et esimene november on riigipüha, surnute austamise päev ning sel ja nagu kohapeal selgus ka järgnevatel päevadel minnakse kadunud lähedaste juurde surnuaeda.
Isa ei nõustunud kohe, kuid rääkisime Maiega ta pehmeks ning läksime lähemale uudistama. Veidi kõhedaks võttis küll, mitte selles suhtes, et me kardaks, et meid rünnatakse, vaid kartsime, et ei oska käituda nii nagu peaks ja äkki see üldse ei sobi kui me sinna läheme. Uudishimu sai siiski võitu ning sammusime edasi.
Peruus on kalmistu müüriga piiratud ning pindalalt üsna väike, umbes 600 ruutmeetrit. Ümber surnuaia istusid inimesed perekondade kaupa rohul, täiskasvanud jõid õlut ja chicat (see peaks olema kohalik maisiõlu) ning sõid valjuhäälse vestluse saatel head-paremat. Lapsed jooksid ringi ja mürasid.
IMG_4252_v_ike.jpg
Üks asi mis veel sellel maal silma torkas oli vahetu olek, meile vaadati täiesti avalikult järele, keegi ei üritanud vaikselt piiluda, lapsed lausa hüüdsid teineteist ja tulid veidi lähemale, et oleks parem vaadata. Isegi vanad väärikad naised ei häbenenud sõna otseses mõttes järjest passida. See tegi olemise ebamugavaks, kuid uudishimu oli suurem. Oleks väga tahtnud neid seltskondi pildistada, kuid sel hetkel tundus, et neile see vist ei meeldiks.
131_K_igi_..l_v_ike.jpg
Kui jõudsime kalmistu müüride vahele siis avastasime, et olimegi tõepoolest ainsad valged ja võõramaalased, lähima linnani oli ju paarkümmend kilomeetrit. Jalutasime pisut ringi ja tegime mõned pildid. Kauemaks kui veerandtunniks ei julgenud jääda, sest võib-olla on kohalikel meie sealoleku kohta oma mitte positiivne arvamus ning nad võivad seda ka õllest julgust saanuna avaldama tulla. Lärmakat lõbusust hakkas juba kuulda olema.
IMG_4248_v_ike.jpg
Mida nad õigupoolest seal tegid? Kõigepealt paigaldasid hauale uued erksavärvilised kunstlilledest pärjad ja kimbud, siis pidasid lühikese palvuse (üks meessoost pereliige luges ja laulis, naised põlvitasid või kükitasid ja kuulasid). Siis annetati surnutele ka head-paremat ning ampsati ka ise sealsamas haua kõrval.
Hauaplatsid olid tegelikult vähestel, enamikul oli üks lahter müüri sees, kuhu viidi lilled ja kus pandi küünal põlema ning seal ees peeti palvust. Õllejoomiseks ja suuremaks söömaks läks alles väljaspool surnuaia müüre.
128_K_igi_..l_v_ike.jpg
Linna jõudes peatusime korraks vaateplatvormil, kuid mina veidi pettusin, oleks oodanud veel hunnitumat vaadet.
Maie: vaateplatvorm Puno kohal tipnes võimsa puumakujulise skulptuuriga. Sinna treppe mööda tõusta oli väga raske, kuid vaade tasus end ära. Puno Titicaca kaldal orus oli üleval ilus. Nagu õhtul Punos jalutades aru saame ongi Puno ilus peamiselt vaateplatvormilt.
Haarasime hotellist Atsi ka kaasa, et minna lõunale. Nii Cuzcos kui Punos oli meil öömaja broneeritud. Peatusime peruulastest omanikega hotelliketis Casa Andina, mõlemas linnas keskel asuvas ehk Plaza nimelises. Meile need hotellid meeldisid – vaiksed, keskmise suurusega, teenindamine kiire ja korralik, teenindajad sõbralikud, kuid mitte liiga jutukad ega pealetükkivad, hommikusöök normaalne.
See lõuna oli meie reisi kalleim ja jubedaim. Läksime lollist peast kohta kus olid valged linad, seda poleks tohtinud Peruus teha. Sõime kehva liha, mis üritas olla euroopapärane koos ülessoendatud külmutatud juurviljadega, aga selle juurde jõime kogu reisi kõige paremat veini. Pole head halvata ega halba heata. Eelroaks võetud peruupärane supp oli jälle vägagi maitsev.
Jalutasime veel veidi linnas ringi kuid mulle Puno ausalt öeldes kuigi erilist muljet ei jätnud. Sel õhtul läksime vara magama, sest hommikul pidi buss meile 6.45 järele tulema, et viia meid Boliiviasse.

Posted by Saale 04:45 Archived in Peru Tagged events Comments (0)

Cuzcost Punosse

Kahe ja poole tuhande pealt läbi peaaegu nelja ja poole umbes nelja tuhande meetri kõrgusele

sunny 18 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Ka järgmisel hommikul tõustes oli enesetunne veel päris kobe. Hommikusöögilaud oli normaalse valikuga (munaroog, singid, juustud, puuviljad, jogurt, helbed, kohv, tee, mahlad, leivad-saiad, mingi magus sai või keeks), puukisime kõhu täis, sest ees ootas peaaegu 400 km mägiteid Titicaca äärde Punosse. 10-minutilise hilinemisega saabus meie autot tooma rendifirma omanik isiklikult, tegemist oli tõeliselt turske ja rõugearmilise afroindiaanlasega. Veerand tunniga said asjad aetud, kuigi pabereid täita tuli Euroopa maadega võrreldes topelt. Ju me paistsime talle nii usaldusväärsed, et esialgselt väljakäidud 150 lisatasuta kilomeetrist päeva kohta sai 300. Peruus autot rentides kuulub rendihinna sisse vaid teatud hulk kilomeetreid päeva kohta, limiiti ületavate kilomeetrite eest tuleb lisa maksta. Miks meil üldse nii uhket autot vaja oli? Autosse pidime mahtuma neljakesi ja meie 4 kohvrit ning 4 väiksemat seljakotti. Meil oli vaja mägedes sõita ning teeoludest oli aimu ainult nii palju kui netist blogidest ja kommentaaridest lugesid. Seega oli valida suuremat sorti jeebi ja bussi vahel. Korralik buss, mis meid teele ei jäta ja jeep olid peaaegu samas hinnas, jeep tundus mugavam, ka parkimise ja ohutuse mõttes. Ühistranspordist loobusime suurema vabaduse ja soovimatuse pärast oma pagasit valvata ning ka lihtsalt mugavuse tõttu.
Ronisime oma värskeltpestud Jeepi ja asusime kaarti uurima, kuidas saab linnast välja. Lonely Planeti linnakaart lõppes koos kesklinnaga, meil oli vaid riigi kaart ja ühtegi teistele linnadele näitavat viita polnud. Üritasime sõita lihtsalt suunataju järgi, kuid pärast kolmandat tagasikeeramist loobusime ning küsisime kohalike käest juhatust. Kõigest kaks juhatust veel ja olimegi linnast väljas.
Maie: Punosse on 389km, linnake on 3827m kõrgusel 91900 elanikuga. Tee on üllatavalt hea, alfalteeritud, lõputud kurvid korralikult tähistatud. Tee ääres mõned maalilised järved, tõuseme pidevalt.
Tee äärde jäid väikesed asulad, raudtee ilmus kohati välja, põllud ja lage rohumaa, varsti jõudsime Huacarpay laguuni äärde, kena vaade oli, meieni kostsid suplevate poisikeste hõiked, mis tekitasid ka tahtmise ujuma minna. Kuid pidime edasi sõitma, sest ei olnud aimugi milliseks kõrgemal mägedes tee kujuneb ja kuidas meie tervis õhtuni vastu peab.
68_Huacarp..l_vahel.jpg
Kõrgemale jõudes muutusid asulad üha väiksemaks ja harvemaks, enne kõrgplatoole jõudmist tegime peatuse Viracocha templi juures, mille ehitas Inka Pachacutec inkade kultuuri kõrgajal. Tempel on ehitatud 15 saj. ja on ajaloolaste arvates üks autentseid inkade konstruktsioone. See on 100 meetrit pikk ja 20 meetrit lai, ehitatud adoobist kiviplokkidest vulkaanilisest kivist alusele. Kompleksi juurde kuulub ka inkade eliidi elamispiirkond ja seda ümbritsevad tosinad laod toidu hoidmiseks.
Maie: Viracocha tempel asub umbes 117 km Cuzcost Puno suunas, Raqci linnakese lähedal. See on Inka Pachacuteci poolt loodud esimene suur tempel. Väga suurel alal, ligi 50ha on säilinud varemed templist, eluruumidest, hoidlatest-ladudest. Osa ehitistest on tihedalt üksteise kõrval olevad ümartornid 5-6m läbimõõduga ja kõrgusega 7-8m, väikese kitsa ukseavaga ja kahe aknaavaga ukse vastas. Palju oli lihtsalt kivihunnikuteks varisenud, kuid templimüüride alumised osad, mis olid laotud inkade viisi tahutud kiviplokkidest, olid kindlalt alles. Iidse templi varemetest jäi vägev ja suursugune mulje. Eesõues müüdi hulgaliselt peruu meeneid, mis olid erakordselt värvikad - puidust, kivist, savist. Ats ja Saale ostsid Väikese laama pisipojale Thorvaldile, mis lõpuks ikkagi rändas suure venna Caiuse lauale - talle meeldis see rohkem.
IMG_4191_v_ike.jpgIMG_4193_v_ike.jpg
IMG_4194_v_ike.jpgIMG_4195_v_ike.jpg
Seal läks kenasti aega ja alles lõuna paiku jätkasime teed.
Kõrgplatoo on midagi täiesti erilist. Kui enne oli tee tõusnud tasapisi mäkke siis nüüd oli pikki sirgeid lõike, mis olid teinekord lausa kümmekond kilomeetrit, mõlemal pool teed laiumas mõõtmatud rohuväljad ja taamal kauguses mäed. Mäed ei olnud sellised paljad ka kõrbenud nagu näeme suvel Lõuna-Euroopas, vaid kaugelt vaadates nagu oleksid kaetud maherohelise sametiga. Mõni üksik karjasehütike aeg-ajalt. Sellisel kõrgusel ei kasvatata enam midagi, siin on vaid alpakad ja laamad.
92_K_rgplatoo_v_ike.jpg
Maie: ilm ilus, sõidame edasi, ees on meie reisipäeva kõrgeim koht La Raya mäekuru 4319m kõrgusel merepinnast. Kuru lähistel peaks olema üks söögikoht, kuid kohtame seal ainult rahvariides mutikesi oma kampsuneid ja vaipu müümas, söögikoht jäi ilmselt pisut ettepoole, kuumaveeallikate juurde. Kõht on tühi ja otsustame lõunat süüa Ayaviri linnas, mis on Collao kõrgplatoo (3700-3800m kõrgust) suurim linn. Ayaviri jättis äärmiselt troostitu ja vaese mulje, nagu teisedki teeäärsed asulad. Mõned poed on näha ja pisike turg.
Ayaviri koosnes peamiselt ühest pikast tänavast. Kuna nälg hakkas näpistama sai ostetud kartulipirukaid tänavalt ühe perekonna käest, kes küpsetas ja müüs neid jalgratta taha pandud kärust. Pirukas ise oli nagu kartulipuder, kuhu oli sisse pandud sibulatükke ja porgandikuubikuid ja seejärel rasvas küpsetatud.
IMG_4197_v_ike.jpg
Sama ainukese tänava ääres olevalt turult võtsime veel imepisikesi banaane ja suure pudeli kohalikku limonaadi, vett ega mahla ei õnnestunud leida, õnneks olime Cuzcost pisut vett kaasa võtnud.
Selle pildi peal on Peruu tüüpiline liiklusvahend kohalike jaoks. Taksosid oli linnades palju, kuid mujal ja väiksemates kohtades raudselt selline collectivo nimeline buss. Ühistranspordist olid olemas suured linnadevahelised liinid, see sõitis enamasti lühemaid otsi ja ei olnud riiklik ega ka ametlik. Mingi vend ostis endale bussi, hakkas sõitma seal kus tahtjaid oli ja võttis sõidu eest raha. Buss näeb välja nagu meie vene aja marsa, kuid tagumine istmerida on välja võetud ning selle asemel on kaks pikka pinki. Seisjaid võetakse samuti peale. Peruus mahutab selline sõiduriist mitte 9 ega 11, vaid 20 inimest. Asjad pannakse redelist katusele pakiraamile. Seal veeti absoluutselt kõike, meie nägime näiteks taarat, köögivilju, kotte, kohvreid, elusaid ja surnud lambaid ning kanu, elusaid põrsaid, ehitusmaterjale jne.
90_Colleqt..s_v_ike.jpg
Külast välja ja leidsime maanteele ligidal ühe mahajäetud sõnnikust karjasehurtsiku, mille kõrvale seadsime end laagrisse. Üks koer märkas meid kaugelt eemalt üle rohumaa ja jooksis meie juurde lootuses meiega einet jagada. Viisakas peni oli, ootas maja nurga taga, aeg-ajalt pani pea ümber nurga ning vaatas kaugele me söömisega jõudnud oleme.
Teised pugisid isuga pirukaid, kodust kaasavõetud musta leiba, juustu, banaane, loputades neid limonaadiga alla, aga mul hakkas sees keerama. Osutusin meie seltskonnast kõrgusehaigusele ehk sorochele kõige tundlikumaks. Ei suutnud midagi süüa, jõin vett ja isa soovitas konjakit. Teistel oli paganama lõbus, veidi parandas see enesetunnet. Panin lonksu konjakit hinge alla ja kannatasin edasi. Punoni oli jäänud veel üle 70 kilomeetri.
IMG_4201_v_ike.jpg
Maie: kõrgplatoo on tegelikult nähtus omaette, taamal mäed, mõnikord isegi lumised. Puid-põõsaid praktiliselt ei ole, kogu maa on kaetud hallikas-kollakate rohupuhmastega. siiski on igal pool näha lehma- ja lambakarju ning savi/sõnnikuplonnidest laotud majakesi/hurtsikuid. On kevad ja vihmaperioodi algus, ilmselt on kuu aja pärast siin palju rohelisem. Tohutul hulgal liigub üsna kõhna ja karvase moega koeri, sageli lamavad nad soojal asfaldil. Vaated on seejuures vapustavad - mõned mäed on kui korrastatud mänguasjad - nagu Ats märgib.
Kõrgplatool sai tegelikult päris kiiresti sõita, pikk sirge tee, nähtavus hea. Jama oli see, et nende linnad ja külad seal platool on enamasti koondunud ümber peatänava, mis ongi seesama maantee, sellist asja nagu ringtee ümber linna ei tunta, seega tuligi kõigist asulatest läbi põrutada. Tavaline oli see, et peale kahte tänavavahet muutus tee järsku ühesuunaliseks ja loomulikult oli meie sõidusuund see, mis ära lõppes. Siis tuli keerata kõrvaltänavatele ja hakata otsima väljapääsu teisest otsast. Juliaca nimelises linnas (asub 40 kilomeetrit enne Punot) sõitsime läbi linna tund aega, sest linna oli venitatud ülipikaks piki maanteed ja enamik tänavaid olid ühesuunalised. Samuti olid kohalikud kohutavad ettekeerajad, jalakäijad ja velotaksod ning mototaksod siblisid pidevalt jalus. Pääsesime sellest hirmsast räämas hiigelsuurest agulist vaid tänu politseinike rohkusele ja lahkusele. Asi käis nii, lasin autoaknal klaasi alla, hüüdsin politseinikule linna nime kuhu jõuda tahtsime ning ta näitas suuna kätte, siis paar tänavavahet edasi ning operatsioon läks kordamisele kuni lõpuks olime väljas. Kogu see kaks tundi kohutava iivelduse ja peavaluga kaarti lugeda oli hirmus.
Maie: Juliaca tekkis selleks, et sinna rajati lennuväli. Niisugust segadust tänavatest, autodest, lõputust turust ja tricycle-taxidest, mis autodele igal hetkel jalgu jäävad ei ole varem kohanud.
Kui olime Punos oma hotelli kolmandal katsel lõpuks avastanud vajusin fuajee tugitooli lääbakile täiesti kontaktivõimetuna. Teised õnneks regasid mind ka sisse ja vedisid minu kraami üles. Olin oma arust mõne hetke lösutanud, kui hakkas äkki kohutavalt kiire vetsu. Õnneks asus too ruum sealsamas kõrval ning jõudsin enne mao tühjendamist õigesse paika. Kahjuks minu jaoks see õhtu lõppes, lohistasin end voodisse, ibuprofeenid sisse ja kustusin, teised läksid linna peale.
Maie: sõime väikeses restoranis (koos kahe turistidest seltskonnaga) õhtusöögi ja võtame juurde kohaliku Peruu punase veini. Mehed arvavad, et veinil pole vigagi, minu jaoks pisut liiga äkiline.

Posted by Saale 04:48 Archived in Peru Tagged automotive Comments (0)

(Entries 6 - 10 of 12) « Page 1 [2] 3 »