Short Inka Trail

Nagu ikka traditsiooniliselt lähenesime ka meie Macchu Picchule rongiga, on ka teisi alternatiive busside näol, kuid rong andis meie jaoks olulise ajavõidu. Olime võtnud kohalikust reisibüroost ühepäevase matka, seega pandi meid Cuzcos rongile ja manitseti vist 6km. enne lõppjaama väljuma, sealt siis pidi meie matk alguse saama.

Maie: Cuzco oru serval tegi rong kolm traaversit, et mäeküljest üles tõusta. Aquas Calientesesse, mis on Macchu Picchu külje alla tekkinud turistiteeninduslinnakese nimi, on Cuzcost 110 km. Rong läbib selle u. 4 tunniga. Need, kes matkavad Picchule 4 päeva väljuvad 82. kilomeetril, meie matk algas 104-ndal, Chachabambas.
Oma matka jooksul kõndisime vaid 8km, alustasime 2650m kõrguselt, tõuseme vahepeal u. 500m ja siis laskume Macchu Picchuni (2400m).

Enne kõndimahakkamist pistame vähemalt meie Atsiga suurema osa kaasapakitud lõunast pintslisse, et oleks vähem tassida. Meie giid Valter tundub olevat rahulik ja lõbus. Peale meie oli matka alguspuntis veel paarkümmend inimest.
Maie: Ilm on kuum, paneme mütsid pähe ning seljakotid selga ja teele. Algus on päris mõnus. Ats ja Saale panevad hoogsalt ees. Tee kulgeb mööda mäekülge kohati üsna kitsa teerajana. Urubamba jõgi ja raudtee kaugenevad meist üha enam.Aeg-ajalt on päris olulised tõusud mööda astmeid, võtab hingeldama. Teel on paar varjualust, kus kohtame eesminevaid gruppe ja reeglina möödume neist.
Meie rajale jäävad kaunis kosk ja inkade asula Winay-Wayna oma tohutu hulga terassidega. Eriti võimsa mulje jättis see kaugelt vaadates. Valter teeb meist Matiga seal pilti. Mõne aja pärast jäävad põlved pisut valusaks ja selg läheb märjaks. Väike puhkus laagri juures, kus 4-päeva matkajad viimast korda ööbivad kulub ära.

Kuna alustasime matka oma söögipausi tõttu viimastena ja armastame mõõdukalt kiiret tempot peame kahjuks kogu seltskonnast rajal mööduma. Juba väga varsti peale matka algust näeme esimesei inkade varemeid, ei mäleta kahjuks selle koha nime, kuid kauselt meenutasid varemed ehtsat krokut.

Ootame veidi matkajate laagri juures, nagu kokku lepitud. Kohutav hais, mis tuleb nii telkidest, duširuumist, wc-st kui prügikastide juurest sunnib meid siiski oma teekonda jätkama. Rada on enamasti kenasti kividega sillutatud, üsna sile, varjuline ja piisavalt lai, sellel on lust käia, füüsilist koormust pakuvad tõusudele raiutud trepid. Kui olime lõpuks kõigist möödunud oli tore sammuda peaaegu ihuüksi keset seda fantastilist loodust ja vaateid, mis mäekülgedest ootamatult avanesid, vaadata alla peenikese lindina looklevale jõele, kust paistsid kullapesemisbasseinid ja taamal hüdroelektrijaam. Mida edasi seda kitsamaks ja kinnikasvanumaks tee muutus, see oli tõeline džungel mäeküljel. Päike oli lagipähe paistnud vaid esimesel tunnil.


Suutsime ennast ilma giidita kontrollpunktist läbi rääkida, kuid neil tekkis siiski mingi kahtlus ja üks vaene noormees oli sunnitud meile järele jooksma (ikka õige mitu kilomeetrit üles-alla), et veenda meid naasma. Pärast kurnavat inglise-hispaania-käte- jalgade- näoilmete vestlust lubasime oodata oma kaaslasi sealsamas ning tegime väikese mõnusa peatuse. Väga suured, kaunid, mitmevärvilised liblikad külastesid meid ootamise ajal. Kuid kahjuks istusid nad minu mütsile alati siis kui fotokas minu käes oli, nii ei saanudki neid pildile. Poole tunni pärast saabusid Maie ja Mati koos giidiga ning edasi liikusime juba koos.

Maie: Varsti jõudsime Inti Puncu ehk Päikesevärava juurde, kust avanes esimene vaade Macchu Pichhule. Oli jäänud vaid 45m laskumist, et jõuda bussini, mis meid alla Aquas Calientesesse viiks. Selleks ajaks olid põlved juba väga valused ja kõrgemaid astmeid oli raske võtta. Nüüd tegi Valter meist klassikalise turismigrupipildi Macchu Picchu taustal.
Terve päeva on olnud palav ilm, kuid Päikeseväravani jõudes hakkab sadama sooja vihma ning päike särab korraks endisest veel eredamalt. Saangi oma esimesed pildid kohale jõudes teha vikerkaarest. Kahjuks oli vikerkaar mitte Macchu Picchule taustaks vaid rohkem läänes. Tegin ka Macchu Picchus enne bussipeatusse laskumist posu pilte ja hea, et tegin, järgmisel päeval oli kogu paik udus ning pildistamisest ei tulnud midagi välja.


Maie: Busside jaoks tehtud serpentiin oli ülevalt vaadates päris võimas. Aquas Calientes on üdini ja ainult turistide teenindamiseks, aina hotellid, hostelid, restoranid, turud ja poed, sekka vaid kuumaveeallikad ja raudteejaam. Plaza de Armas on minimõõdus ja pronksist inkaga. Meie majutuspaik Rupa Wasi on keskväljaku läheduses, kuid, kuid sinna viib 87 trepiastet. See on ökomajutus, lihtne puitehitis normaalse vannitoa, 2m laiuse voodi ja rõdukesega. Väsimus on päris paras, kuid peale dušši ja kuiva särki võib marssida linnakese teise otsa kuumaveeallikatesse.
Basseinis on päris mõnus vedeleda, valusad lihased annavad järele.

Basseine on kuumemaid ja kõlmemaid, proovime enamiku neist ka järele. Vesi ei haise just, aga on sogane ning ei jäta mitte just kõige puhtamat muljet. Juba päeval vaikselt alanud kõhuvalu hakkab tugevnema. Jõuame just restoranis toidu ära tellida, kui enesetunne läheb lõplikult jamaks. Jätame teised sööma ja läheme Atsiga koju, kus topin end valuvaigisteid ja söetablette täis ning jään paremat homset ootama.
Maie: Kuumaveeallikate juurest laskub keskväljaku suunas kiviparketiga tänav, kahel pool restoranid ning kelnerid ja ettekandjad teineteise võidu meelitamas sind enda poole. Uurime menüüsid, Mati jättis juba üles tulles meelde ühe restorani, kust sai kohalikku maisiõlut - chihat.
Mitte, et me sellest midagi kuigi maitsvat loodaks, vaid see on veel proovimata.
Maie: Chiha maitseb magusalt ja maisi järele - maisimõdu.