Macchu Picchu

Maie: Seekord on hommikusöök erinevalt senisest suhteliselt rikkalikust täielikult kontinentaalne - mahl, kohv, sai, moos, või. Kohtume Valteriga keskväljakul 6.00. Macchu Picchut külastab põhihooajal maist septembrini 2000 inimest päevas, väljaspool põhihooaega 1000 ringis. Seetõttu ka meie varane ekskursiooni algus.
Hommikuks on halb enesetunne enamasti taandunud, suudan isegi pisut hommikust süüa ja läheme ootusärevuses Valteriga kokku saama. Kahjuks oli juba hommikul rõdult ilma vaadates selge, et pilte ei saa, seenevihm ja udu valdasid maad ning tihenesid üha.

Maie: Väidetavalt on MP hetkel rahvale avatud inkade suurtest asulatest kõige paremini säilinud, giid Valteri sõnul on hetkel 75% originaalne, vaid veerand on parandatud ja restaureeritud.
Giidi sõnul oli inkade ideoloogias 3 taset, kelle heaks tuli töötada ja annetada, siis alles võis neljandana endale mõelda. 1. jumalale, 2. inkapealikule, 3. kogukonnale ja perekonnale. Ja jumalaid oli palju - Päike, Kuu, Emake Maa, Viljakusejumal jne. Seega oli inkade asulas ka palju templeid ja altareid, mis asusid eelistatult kõrgendikel. Madamal, terassidele lähemal olid elumajad , kus elasid lihtsad inkad, kes põllutöid tegid ja laod, kus varusid hoiti.
Asulate vahel liiguti mööda mäekülgedele ehitatud sillutatud radasid, koormaid veeti hobustega. Kuidas küll veeti ja paigutati müüridesse suuri, kuni 20 tonni kaaluvaid kiviplokke pole päris selge siiani, kuigi selle kohta on mitmeid teooriaid. Altarid ja astmed on sageli välja tahutud ühest suurest kaljumürakast.

Macchu Picchul oli üllatavalt vähe rahvast, nii 10 inimest lisaks meile, sõitsime üles peaaegu tühjas bussis. Enamik meie ekskursioonist möödub vaid giid Valteri hääle ja meie üksikute täpsustavate küsimuste taustal. Jagatav info on suhteliselt pinnapealne minu jaoks, kuna olin kodus eeltööna lugenud mitmeid inkade riiki ja ajalugu, ühiskonnakorraldust, usku jne. puudutavaid kirjutisi siis päris uusi asju oli vaid üksikuid. Eelnev teadmine ei sundinud kogu aeg pingsalt giidi jälgima, sain ühe kõrvaga teda kuulates ise ringi käia, uurida, pilte teha, oma mõtteid mõlgutada. Pisut segas kogu muidu toredat olemist (isegi seenevihm jäi järele) vaid aina tugevnev kõhuvalu koos ähvardava kõhulahtisusega.

Maie: Tseremooniad ja ohverdamised leidsid aset iga suurema ettevõtmise eel, näiteks enne jahikäiku, enne sõjakäiku, enne külvamist jne. Usuti järgmistesse eludesse. Seetõttu olid tugevalt esindatud nii esivanemate kultus kui suurejoonelised matused. Hauda pandi kaasa nii tarbeesemeid kui rituaalseid nukke ning kullast ja hõbedast esemeid. Sageli asetati surnukeha looteasendisse.
Kogu Macchu Picchu on ehitatud mäeküljele ja osaliselt mäe sisse. Meelde jäi Päikesetempel, mille aknad on ehitatud ida suunas nii, et sealt paistva valguse järgi sai paika panna päikesekalendri. 22. juuni hommikul langes päike kindlaksmääratud kohale, ülejäänud kalender lähtus sellest.

Giidiga olime kõik rahul, teised olid varem vähem lugenud ja Valter rääkis väga head ja rahuliku tempoga inglise keelt ning oskas peaaegu alati ka küsimustele vastata. Tundus, et talle meeldis turistide siiras huvi nende ajaloo ja arheoloogia vastu. Isegi Ats, kellel on alati eelarvamused igasugu paikade ja eriti giidide suhtes jäi selle ekskursiooniga rahule. Mina muidugi oleksin tahtnud veel rohkemat ja aeglasema tempoga, kuid kõhuvalu kõrvalt oli täitsa paras.

Maie: Kohe MP kohal kõrgub teine mäetipp iidsete terassidega Wayna Picchu, millelt avanevad selge ilmaga suurepärased vaated MP-le. Giidi sõnul võtab selle tippu tõusmine 45 min. Kuigi ilm oli udune ja pilves otsustame siiski sinna ronida. Läbi karmi kontrollpunkti lastakse sinna iga päev vaid 400 inimest, tavaliselt on u. 9.30 limiit täis. Seega lõpetab Valter 9.00 meie ekskursiooni ja suundume tippu võtma.
Olin juba kodus plaaninud MP naabruses kuhugi ronida, seoses valude ja halva ilmaga jäi ära ühe tripilase soovitatud Huayana Picchu, mis kõrgus kohe Aquas Calientese kohal. Ei ole ka kindel kuidas ma oleks saanud teised nõusse kohati mööda mäekülge nöörredelitel turnima. Lepin siis tema MP kohal kõrguva väiksema vennaga.
Maie: Rada on tõsine, kitsas, astmed aeg-ajalt 60-70 cm kõrged, kivinukid igal pool püsti. Päris tõsine ronimine, higi voolab ojadena, pluus on läbimärg, aga tipus on päris tore olla. Aga mida ei ole on vaated. Vaid aeg-ajalt näitab MP ennast läbi udus olevate aukude. Laskumine on tükati veel raskem kui tõusmine. Marsime uduvihmas bussile ja sõidame alla.

Tõusmine on paras füüsiline koormus, teeme Atsiga head tempot ja võtab veidi hingeldama ning viib mõtted kõhuvalult ära. Muidu on nägu pidevalt naerul, aga teekonna jooksul tuli siiski kahel korral kiirelt ümber kivinukkide põõsaste taha ronida, õnneks oli rajal rahvast vähe, sest varuriided lähevad käiku, kõhulahtisus on totaalne ja hommikune söömine muidugi viga. Üles jõudes on enesetunne paranenud, ei tea küll tänu millele ja tekkinud isu veel mõni mägi õnneks võtta, kuid teiste jaoks aitab. Ats päris tippu ei tulnud, jäi paarkümmend meetrit allpool ühele terassile magama, mõned teised noormehed järgisid hejlem tema eeskuju.
Meie Maie ja Matiga läheme tippu, just enne lõppu tuleb ühest kitsast käigust läbi ronida, jaman oma seljakoti ja fotoka sealt läbi toppimisega tükk aega, maapind oli libe ja kaldus. Lõpuks pääsesin varustust lõhkumata üles. Pärast tipu vallutamist oli mõnda aega vägav tunne, aga kui ka peale 20-minutilist ootamist udu vahelt midagi näha ei olnud hakkasime laskuma jättes kannatlikumad jaapanlased mäe otsa valvesse.Laskumise järgselt enesetunne halveneb järsku ning tekib lausa nõrkus, püstiseismine muutub tõsiseks pingutuseks. Nõrkusega koos tuleb külmatunne. Komberdan bussini ja talun kuidagimoodi bussi 20-minutilist serpnttini mööda alla keerutamist.
Maie: Ats püüab vahetada rongipileteid varasemaks, meie rong läheb 15.00, esimene rong 15.30, kuid see ei õnnestu. Sööme lõuna restoranis sooja ahju kõrval. Peaaegu igas restoranis on suur lahtine küpsetusahi, kus põleb pidevalt nõrk tuli. Nägime kuidas sellise ahju põhjas pitsapõhja küpsetati ja pärast koos kattega lõpuni. Mina tellin reisi lõpetuseks kokteili "Macchu Picchu", mis vastu ootusi koosneb väga magusast liköörist ja laimimahlast. Saalele teeb kõht endiselt valu. Nad lähevad keskväljakule, kus Ats hakkab lugema ja Saale katsub magada. Meie Matiga vaatame müügiks pakutavat ja teeme mõned ostud, istume korraks kohvi jooma ja ongi ärasõit. Päev on pärastlõunaks muutunud päikseliseks.
Tänu vappekülmale, mis mind pidevalt piinab valime einestamiseks restorani, kus saama istuda kohe küdeva ahju ääres. Meile sobib aeglane teenindamine ülihästi, seega sööme ja tukume seal soojas paar tundi. Kuna vahepeal on päike välja tulnud ja pargipingid jälle kuivaks ja soojaks paistnud veedan ülejäänud päeva ilusaid unenägusid nähes. Pikk rongisõit õhtul on tüütu, kuid ikkagi kõige kiirem viis Cuzcosse tagasi jõudmiseks. Pool tundi enne lõppjaama istume ümber kohalikule bussile, sest see viib meid 10 minutiga hotelli ette, lisa 60 kroonist näo kohta selle eest küll kahju ei ole. Õhtul on veidi kurb tunne võrreldes eilse võrratu matkapäevaga, udu ja haigus lahjendasid kõvasti minu jaoks Macchu Picchu elamust.

Maie: Järgmisel hommikul sööme oma viimase maitsva, kuid ühetaolisusega juba tüütavaks muutuva hommikusöögi Peruus ja asume koduteele. 5.45 sõidame taksoga lennujaama, kuid meile ebameeldivaks üllatuseks on lend lükatud 12.15 peale. Meie plaan päev Limas veeta (edasilend läheb alles 19.20) luhtus, sest lennujaam asub päris palju linnast väljas. Kuna Limas ei õnnestu ennast kohe uuele lennule registreerida sööme restoranis viimase Peruu lõuna, küll itaalia toidu ja tšiili veiniga.
Kulutame oma viimase kohaliku raha ja jätame mõttes selle kauni ja vastuolulise maaga hüvasti. Edasine on kahjuks lõpmatu transport kuni koduni.