Cuzcos

Maie: juba lennukist vaadates on Andid muljetavaldavad. Cuzco võtab meid vastu ilusa ilmaga, võibolla 17-20 kraadi Celsiust, päeval on päikese käes päris palav.
Cuzco on 320 000 elanikuga linn linn orus, mille elamurajoonid tõusevad mägadesse - inkade iidne pealinn. Inkade suur impeerium mis kestis 1438-1532 ulatus tublisti üle praeguse Peruu piiride.
Cuzco lennujaam oli umbes sama suur kui Tallinna vana jaam, ainult lagunenum. Oli üksainumas pagasilint ning selle kõrval kohaliku rahvamuusika esindajad. Kõrvulukustav ühe fraasi kääksutamine ajas juba 10 minuti möödudes tagajalgadele, kuigi oli esimeste minutite jooksul olnud rõõmus üllatus. Rahvarõivastes seltskond pakkus muidugi huvitavat vaatepilti. Õnneks saime tavatult ruttu oma pagasiga jälle kokku ning välja taksot püüdma. Rohelised nagu me olime ründasid meid juba uksel kõiksugu takso- ja majutusteenuse pakkujad.
Võtsin korraldajana vastutuse enda peale ning püüdes pakkujatest üle röökida, karjusin, ärge neile vastake, otsime mõne suurema auto, kuhu sisse mahume. Silmasin pisut eemal lennujaama parkimisplatsil sellist keskmise suurusega universaalkerega taksot ning astusin ligi. Sain hinnapakkumise 30 dollarile. Pöörasin minekule teatades, et liiga palju. Kauplesime mõne hetke ning jäid nõusse 20 dollariga, mis nagu pärast selgus oli ikka veel pisut palju, selle veidi suurema takso eest oleks õiglane turistihind olnud 15 dollarit (kohalikele kehtisid nii poes taksos kui teenuste ostmisel kokkuleppehinnad, mida kuskil kirjas ei olnud, poes siltidel olevad hinnad olid turistidele).

Maie: Cuzco keskväljak Plaza de Armas on samas kohas inkade pealinna rajamisest saadik. Meie hotell Casa Andina Cuzco Plaza (Casa Andina keti hoteelis olime ka Punos) asub kohe kõrvaltänavas. Meid võetakse vastu meeldivalt coca-lehtede teega. Toad ei ole suured, aga vajalikud mugavused on olemas.
Hotelli ette jõudes oli esimene mulje väga meeldiv. Asukoht peaväljaku kõrval, kogu elu keskmes. Ukse kõrval livrees uksehoidja, kenasti sisustatud fuajee, kuigi põhjamaalase silmale veidi tumedate värvidega sisustatud. Meil pakuti hetk oodata, istusime diivanitele kokateed maitsma.

Ootamatult kähku toodi meile toavõtmed (enne olime siiski täitnud ühe paberi ja andnud oma passid koopiate tegemiseks, meenutas kangesti nõukogude aega).
Maie: läheme linna jalutama. Põhiliselt on linn 2-3 korruseline, väikeste puupitsiga kaunistatud rõdudega, ühel niisugusel rõdul sööme hommikust - maitvalt ja mõnusalt, kes praetud mune, kes pannkooke banaanide ja meega.
Kohe Plaza de Armase kõrval oli calle Plateros mõlemalt poolt täis kohaliku menüüga söögikohti, mis asusid enamalt jaolt teisel korrusel ja kust avanesid tänavale ka pisikesed rõdud laudadega. Valisime päikesepoolses küljes ühe paiga. Sisustus oli lihtne, palju puitu ja mulle meenutas pisut meie pubisid, nõud oli pruunist keraamikast, väga peruupärased.

Tellisime komplekthommikusöögi ning see osutus maitsvaks ning ülimalt toitvaks, võileivad peruu moodi, munaroog samuti peruupäraselt koos praekartulitega, pannkoogid, veel midagi magusat. Kohvi ja värskelt pressitud mahl muidugi ka. Mis puudutab esimest elamust Peruu köögist, siis see on toitev, kartul kuulub mingisugusel moel peaaegu iga toidu juurde, minu jaoks ebameeldivalt palju kasutatakse maisi. Kohv oli vilets, kuid koos rohke piimaga läks alla küll, värskelpressitud mahl oli karge ja maitsev.
Kuna enesetunne oli hoolimata kõrgusest hea läksime linna peale, jalutasime, vahtisime maju ja inimesi, otsisime üles Qoricancha varemed. Tegime varemetele ringi peale, siis seda puudutav muuseum, veel mõned kirikud, kaasa arvatud katedraal peaväljakul, pilk peale suveniirilettidele ja meile Atsiga selleks päevaks aitas.
Maie: külastasime suurimat kirikut keskväljaku ääres - La Cathedral, mis oli ehitatud 100 aasta jooksul alates 1559-ndast aastast. Kaks kõrvallöövi ja tohutu suur peasaal on väga rikkalikult kaunistatud kullatud altari ja pühakutega, maalide ja erakordselt peenekoeliste puunikerdustega. Kõrvalolev Jesus Maria kirik (1733) on hoopis tagasihoidlikuma kujundusega. Keskväljakult mööda kitsast Loreto tänavat minnes jäävad kahele poole nn. Inka müürid - suurtest kivitahukatest seinad ilmselt 11-12 sajandist - meie jaoks müüriladumise ime - suuremad ja väiksemad neljakandilised tahukad on laotud müüriks ilma mingi seguta ja nii püsinud sajandeid ning on pidanud vastu maavärinaid.
Käime hotellist läbi, võtame kergemad riided ja mütsid - päike võtab päris hästi. Läheme vaatama Qoricanchat koos Santo Domingo kirikuga. Qoricancha ehk Päikesetempel oli inkade riigi suurim ja tähtsaim tempel, millest on säilinud osaliselt vanu müüre. Ühele osale nendest müüridest ehitati koloniaalajastul Santo Domingo kirik. Qoricancha, mis ketšua keeles tähendab "kullatud siseõu" oli inkade ajal kaetud kuldlehtedega, umbes 700 lehte, igaüks kaaluga 2 kg. Seal olid kullast esemed - altarid, laama ja päikesekujutis. Esimesed vallutajad - hispaanlased röövisid kogu selle kulla ja sulatasid. Praegu on säilinud ja restaureeritud templi üldine struktuur, üksikud spetsiaalselt töödeldud kivid aukude ja kanalitega nii vee juhtimiseks kui templis toimunud rituaalide kuuldavaks tegemiseks välja olevale rahvale. Korduvad maavärinad (1950,1986) on lõhkunud enamiku koloniaalajastu ehitisi. Püsima on jäänud ainult kuni 6m kõrgused inkade templi varemed.


Üks morjendav vahejuhtum oleks ka peaaegu aset leidnud: istusime keset linna ühel väikesele platsile asetatud suurel kivil, vaatasime möödujaid, nautisime keskpäevast laiska päikesesooja ilma ning lobisesime niisama. Fotokas lebas minu kõrval kivil. Järsku märkan, et üks naispolitseinik meie läheduses nihkub meile vaikselt ligemale ning jälgib midagi minu selja taga. Vaatsin üle õla ning tabasin ühe meile üsna ligidal seisva teismelise neiu pilgu, mille peale see kähku vehkat tegi. Minu pikkadesse juhtmetesse jõudis alles siis, et ju ta minu laokile jäetud fotokat himustas. Kuna edaspidi enam euroopalikult lohakas ei olnud siis jäid pahandused tulemata.
Teine omapärane juhtum leidis aset kohe kui hakkasime nälga tundes söögipaika otsima. Suundusime hommikusöögi ajast tuttava tänava suunas, kuid teel pildistasime rahvariietes kolme naisterahvast. Kuna oli tegemist tasulise teenusega ulatasin 6-se ühiku kohalikku raha (Nuevo Sol). Ühe pildi eest oli OK maksta 1-2 soli, kuna neid oli 3 ja mul hetkel peenemat raha ei olnud ning pildistanud olime kahekesi tundus see mõistlik summa. Aga alles siis läks jama lahti, olin andnud raha ühe neiu kätte, nüüd sirutasid ka teised käed välja. Proovisin inglise keeles seletada, et nad peavad seda omavahel jagama, kuid sain vastuseks vaid hispaaniakeelse sõnavalingu kahest suust korraga. Pärast mitut ebaõnnestunud katset asja selgitada ei jäänud muud üle kui lihtsalt minekule pöörduda, sajatused kannul kuni järgmise tänavanurgani. Järjekordne õppetund kohalikest kommetest, et igale osalisele oma münt. Sellise pildi saingi.

Lõunat sõime samal tänaval ühes hubases kohakeses, kus oli poolkuukujuline ahi, kus küpsetati meile saiu ja liha. Üks sisekujunduse erinäide oli veel, külmkappa oli kaetud eri toonides vineeritükkidest mustriga, midagi intarsiataolist, kuid jämedakoelisem. Kohalikud supid viisid keele alla, olime tripist uza soovitusel võtnud komplektlõuna, mis maitses hästi, oli liigagi rammus ning hinnalt tõeliselt soodne. Mõned kannud sangriat peale ning hea pärastlõunauni oli tagatud.

Maie ja Mati käisid veel kunstimuuseumis.
Esimene mulje Cuzcost oli täielikuks kontrastiks muljele Limast, tänavad olid puhtad, kõikjal kesklinnas kaunis restaureeritud koloniaalarhitektuur, munakividega kaetud tänavad, iidsed võimsad inka müürid mitmetel tänavatel. Kohalikud olid täiesti indiaanlaste nägu, hispaania verd ei paistnud kuigivõrd välja, tundusid ka rahulikuma temperamendiga olevat, võrreldes hispaanlastega. Turiste oli muidugi meeletult, silma järgi oli kohalikke umbes pooled neist, kes tänavatel kolasid, see oli ka ainuke häiri asjaolu, minu jaoks jäigi see reisi lõpuni kaunimaks paigaks Peruus.
Õhtul hotellist väljudes sattusime halloweeni pidustuste keskpunkti .Plaza de Armasele liikus rongkäik kostümeeritud tegelasi, kes jäid seisma otse jesuiitide kiriku vastas.

[i]Maie: Maskidega rongkäik koos trummide ja paari hobusega liikus ümber keskväljaku ja jäi seisma ja meelt avaldama Jesus Maria kiriku ette. Osa rahvast oli roninud kõrgele kiriku katusele ja loopis sealt alla, vett, mune ja puuvilja. Massid polnud suured, aga tegevus oli päris värvikas.
Ei saanud alguses sotti mida nad seal teevad, kuid lähemale minnes märkasime teist seltskonda kiriku katusel, kes pildusid allolijaid munade, tomatite ja veepommidega. Allolijatel oli samuti vastav varustus kaasas ning loomulikult vastasid nad samaga. Kogu värk kestis hirmsa vastastikuse röökimise saatel kümmekond minutit ja siis jätkas rongkäik teed San Blas suunas. Üks näomaalingutega ratsutav tegelane võeti ratsapolitseiniku poolt rajalt maha, temast õnnestus möödudes päris lähedalt mõned pildid teha.

Igal pool sibas ringi kostümeeritud lapsi, plastmassist kõrvitsakujulised anumad peos hüüdes, halloween, halloween ning sirutades meie poole kõrvitsat, et me sinna midagi pistaks. Mõned esimesed said, järgmise tosina puhul tundsime oma kitsiduse üle piinlikkust, järgmise paarikümne juures harjusime ära ja ignoreerisime edaspidi rahaküsimist edukalt.
Maie: õhtul 20.00 kui uuesti välja läksime oli väljas tõeline "halloween". Maskid-lõustad beebidest täiskasvanuteni, lapsed nuiavad raha karpidesse, kotikestesse. Võtame suuna San Blas kirikule, mille ümbrus on tuntud kui kunstnike-galeriide ja paljude väikeste kohvikute-pubide koht. Tänav viib mäkke ja on nii kitsas, et 50 cm kõnniteel seistes peab pöörama näoga tee poole, et möödasõitev takso mööda lasta.
Ülalt mäelt on väga ilus vaade valgustatud linnale - tulede read tõusevad kesklinnastmägede külgedele. Maandume väikesesse restorani ja maitseme kohaliku alkoholi baasil valmistatud kokteili "Pisco Sour" - väga maitsev laimiga maitsestatud jook. Hakkab soe ja õdus, väljas on õhtul üsna jahe.