Sillustanis ja seal ligidal surnuaias

Järgmine hommik hakkas juba paremini, iiveldust enam ei olnud, söögiisu oli tagasi tulnud, pea tuikas küll veel (Mati ütles, et nagu võru oleks ümber pea, just selline tunne oligi). Nüüd hakkas kõrgus ka teistel tunda andma, Atsil ja Matil oli mõlemal kerge peavalu, vaid Maiel oli hea enesetunne, ainult kolmandale korrusele ronimine paneb hingeldama.
Maie: hommikusöök on maitsev - munapuder, kuumad peekoniviilud, alpaka lõigud, jogurt, puuvili, ainult kohvi ei oska nad teha.
Ats teatas, et võtab endale muudest tegemistest vaba päeva ning jääb hotelli lugema, meie otsustasime peale hommikusööki Sillustani üles otsida ning samuti mõne kõrge koha, kust avaneks vaade Titicaca järvele. Sillustanis pidi asuma inkadeeelse sõjaka colla hõimu matmispaik.
Istusime siis autosse ja seekord pääsesime juba teisel katsel linnast välja. Nii Cuzcos kui Punos on kesklinn all orus ning linnast lahkumiseks tuleb mööda nõlva üles ronida. Jõudes Puno kohale avastasime linna kohal mäe otsas hiiglasliku puuma kujutisega vaateplatvormi, kuid kahjuks jäi see vastassuunda, lükkasime vaated edasi pärastlõunale.
Leidsime õige paiga Sillustanis üsna kähku. See koosnes kummalistest lihvitud kividest laotud ümara tipuga tornidest, millest suur osa oli kahjuks juba lagunenud, restaureerimistööd käisid ja ühele tornile olid lausa vitsad peale tõmmatud. Tornid asusid künka otsas ning orgudes järvesilmad ning põllud ja majad ümber nende.

Maie: kõrgel Umayo järve kaldal on kuni 12m kõrgused ringikujulised kivitornid, mis on laotud trapetsikujulistest tahutud kividest, mis paistavad üleval kumerduvat katuseks. Muidugi on järel peamiselt varemed, neid nimetatakse "chullpadeks". Neil on idapoolses küljes maapinnal väike ava, küllalt suur, et koolnud sisse panna. Chullpad jätavad võimsa mulje inimestest 1000-1200 aastat tagasi.
Olin lugenud ühe eestlase reisikirja, kus ta kirjeldas erilist tunnet, mis on Titicaca ääres, järvel ning eriti just Sillustanis. Ka minu jaoks jäi see meelde kui üks kõige erilisemaid paiku Peruus. Sattusime sinna piisavalt vara hommikul, et peale meie polnud tükk aega mäel kedagi, ka ligidal olevalt kauplemisalalt hääli ei kostnud, mäenukk varjas ära. Oli täielik tuulevaikus, ilm oli soe, kuid mitte kuum. Kui olime piisavalt torne uurinud ja kohalikku karja (lambad ja alpakad) uudistanud viskasime kivide peale pikali, vaatasime täiesti liikumatut sügavat tumesinist järvevett ning lihtsalt nautisime hetke. Sellel paigal on sügavust.

Kahjuks katkestas meie mõnusa olemise lõpuks ikkagi kahe lärmaka põhja-ameerika turisti ilmumine. Koos nendega tulid mäele ka kohalik poiss ja tüdruk. Tüdruk oli päris pisike, võis olla nii kuuene umbes, kuid hakkajam kui vend. Tema oli see kes ligi astus: ”Picture, baby alpaka; picture, baby alpaca!!!” Muidugi tegime mitu pilti koos nende ja tallega, sest nad kõik olid nii armsad.

Lapsed olid Peruus minu arvates ütlemata armsad, teismelised enam mitte nagu täiskasvanudki. Nende pea oli kehaga võrreldes minu meelest suurem kui valgel rassil, näod olid ümarad hoolimata kõhnast kehast, silmad suured, pruunid ja väljendusrikkad, näod ilmekad. Ei oskagi kohe öelda mis neis teismelisena muutus, et see mulje kadus.
Läksin neid lapsi pildistades nii paiga kui laste võlust mõjutatuna eriti lahkeks ja andsin neile 4 soli. Kuna tegemist oli Cuzcoga võrreldes tõelise kolkaga siis oli see summa neile pildistamise eest üüratu. Seda oli näha poisi näost, kelle pihku mündi olin poetanud, ta hüüdis kohe õde ja näitas talle uhkelt saaki, koos panid nad padavai mäest alla majade juurde. Nende jaoks ei paistnud raha jagamine probleem olevat.
See oli Peruus võrreldes mitmete teiste lõunamaadega eriline, et seal tegelesid aktiivselt kauplemisega nii mehed kui naised, kuigi naised rohkem. Käsitöömüüjad kudusid tihti üht kampsunit müües juba järgmist, aega ei raisatud. Üldse võis välja liikumas näha rohkem naisi kui mehi. Maal nägime ka perekondi põldudel, just nimelt perekondi, mehi üksi töötamas oli siiski ka. Mul õnnestus näha esimest korda elus härgadega kündmist oma silmaga.
Kui hakkasid saabuma turismigrupid korjasime end kokku ja läksime kaupa uudistama ning ostlema. Peamiselt pakuti müügiplatsil parkla kõrval kõiksugu nii käsitsi kui kangastelgedel kootud asju, nahast valmistatud rõivaid ja keraamikat. Olid ka mõned puust nikerdatud kujud, kuid neid oli vähem, sest Peruus on puit üsna hinnas.
Valisin lastele mõned asjad, ei tea kas need päriselt alpaka on, kuid ülipehmed ja soojad on igal juhul.
Tagasiteel silmasime veidi teest eemal, surnuaeda, mille umbes oli tohutult rahvast kogunenud, oma paar-kolmkümmend väikebussi ja sama palju autosid pargitud. Teadsime, et esimene november on riigipüha, surnute austamise päev ning sel ja nagu kohapeal selgus ka järgnevatel päevadel minnakse kadunud lähedaste juurde surnuaeda.
Isa ei nõustunud kohe, kuid rääkisime Maiega ta pehmeks ning läksime lähemale uudistama. Veidi kõhedaks võttis küll, mitte selles suhtes, et me kardaks, et meid rünnatakse, vaid kartsime, et ei oska käituda nii nagu peaks ja äkki see üldse ei sobi kui me sinna läheme. Uudishimu sai siiski võitu ning sammusime edasi.
Peruus on kalmistu müüriga piiratud ning pindalalt üsna väike, umbes 600 ruutmeetrit. Ümber surnuaia istusid inimesed perekondade kaupa rohul, täiskasvanud jõid õlut ja chicat (see peaks olema kohalik maisiõlu) ning sõid valjuhäälse vestluse saatel head-paremat. Lapsed jooksid ringi ja mürasid.

Üks asi mis veel sellel maal silma torkas oli vahetu olek, meile vaadati täiesti avalikult järele, keegi ei üritanud vaikselt piiluda, lapsed lausa hüüdsid teineteist ja tulid veidi lähemale, et oleks parem vaadata. Isegi vanad väärikad naised ei häbenenud sõna otseses mõttes järjest passida. See tegi olemise ebamugavaks, kuid uudishimu oli suurem. Oleks väga tahtnud neid seltskondi pildistada, kuid sel hetkel tundus, et neile see vist ei meeldiks.

Kui jõudsime kalmistu müüride vahele siis avastasime, et olimegi tõepoolest ainsad valged ja võõramaalased, lähima linnani oli ju paarkümmend kilomeetrit. Jalutasime pisut ringi ja tegime mõned pildid. Kauemaks kui veerandtunniks ei julgenud jääda, sest võib-olla on kohalikel meie sealoleku kohta oma mitte positiivne arvamus ning nad võivad seda ka õllest julgust saanuna avaldama tulla. Lärmakat lõbusust hakkas juba kuulda olema.

Mida nad õigupoolest seal tegid? Kõigepealt paigaldasid hauale uued erksavärvilised kunstlilledest pärjad ja kimbud, siis pidasid lühikese palvuse (üks meessoost pereliige luges ja laulis, naised põlvitasid või kükitasid ja kuulasid). Siis annetati surnutele ka head-paremat ning ampsati ka ise sealsamas haua kõrval.
Hauaplatsid olid tegelikult vähestel, enamikul oli üks lahter müüri sees, kuhu viidi lilled ja kus pandi küünal põlema ning seal ees peeti palvust. Õllejoomiseks ja suuremaks söömaks läks alles väljaspool surnuaia müüre.

Linna jõudes peatusime korraks vaateplatvormil, kuid mina veidi pettusin, oleks oodanud veel hunnitumat vaadet.
Maie: vaateplatvorm Puno kohal tipnes võimsa puumakujulise skulptuuriga. Sinna treppe mööda tõusta oli väga raske, kuid vaade tasus end ära. Puno Titicaca kaldal orus oli üleval ilus. Nagu õhtul Punos jalutades aru saame ongi Puno ilus peamiselt vaateplatvormilt.
Haarasime hotellist Atsi ka kaasa, et minna lõunale. Nii Cuzcos kui Punos oli meil öömaja broneeritud. Peatusime peruulastest omanikega hotelliketis Casa Andina, mõlemas linnas keskel asuvas ehk Plaza nimelises. Meile need hotellid meeldisid – vaiksed, keskmise suurusega, teenindamine kiire ja korralik, teenindajad sõbralikud, kuid mitte liiga jutukad ega pealetükkivad, hommikusöök normaalne.
See lõuna oli meie reisi kalleim ja jubedaim. Läksime lollist peast kohta kus olid valged linad, seda poleks tohtinud Peruus teha. Sõime kehva liha, mis üritas olla euroopapärane koos ülessoendatud külmutatud juurviljadega, aga selle juurde jõime kogu reisi kõige paremat veini. Pole head halvata ega halba heata. Eelroaks võetud peruupärane supp oli jälle vägagi maitsev.
Jalutasime veel veidi linnas ringi kuid mulle Puno ausalt öeldes kuigi erilist muljet ei jätnud. Sel õhtul läksime vara magama, sest hommikul pidi buss meile 6.45 järele tulema, et viia meid Boliiviasse.