Põige Boliiviasse - Copacabana, Kuusaar ja Päikesesaar

Järgmisel hommikul ootas meid pärast varast hommikusööki üllatavalt viisakas minibuss, et viia meid ja üht kolmeliikmelist Peruu perekonda Boliiviasse. Tagaistmel oli ka meie Boliivia giid. Selline korraldus seal siis, et kuni piirini on meil Peruu giid ja sealt alates Boliivia oma ja tagasi tulles samamoodi. Loksusime unistena mööda Titicaca äärset teed, möödusid külad, rahvas oli juba mitmel pool põldudel. Imestasime, et giid rõhutab, et igal community’l (community’s võib olla üks suurem asula või mitu väiksemat) Peruus on oma kool ja velskripunkt, selgus tuli Boliivias, seal seda ei ole, väljaspool linnu tuleb kõigega ise hakkama saada, riigipoolseid sotsiaalteenuseid lihtsalt ei ole. Rahvas muidugi makse ka ei maksa, toimib naturaalmajandus.
Maie: teel räägib giid Titicacast - 190km pikk ja 80km lai kõige laiemast kohast, 8300ruutkm, keskmiselt 140-180m sügav. Vee temperatuur 11-14 kraadi Celsiuse järgi. Titicaca järvega on seotud legend, et siit tulid inkade eelkäijad Manco Capac ja Mama Ocllo, Päikese lapsed, et luua impeerium. Nad liikusid mööda maad ja kus kuldne sau maasse kinni jäi, sinna tuli luua impeeriumi keskus - praegune Cuzco.
Järve ääres sõites nägime suuri müüriga piiratud turuplatse, kus käis kauplemine, eriti ILaves ja Julis, giidi sõnul vahetatakse seal kaupa kauba vastu ja raha ei kasutata ka tänapäeval.
Võrreldes Peruuga on Boliivia veel palju vaesem ja korrumpeerunum. Elanikkonnast on üle 60% indiaanlased, segunenuid on vähem kui Peruus ja elatustase on väga madal. Ei ole väga paljusid meile enesestmõistetavaid asju nagu tasuta arstiabi, koolikohustus, sotsiaalabi, kindlustused, ühistransport jne.
Juli asulas oli väike vahepeatus, soovijad käisid kirikut uudistamas või vetsus. Kohalikel on vist arvamus, et turistid tuleb iga tunni aja tagant vetsu juurde viia, muidu hakkavad mässama. Sõit jätkus ja varsti olimegi piiril. Seal tuli täita paber Boliiviasse sissesõidu kohta, anda ära oma Peruu sissesõidu paber, näidata passi ja saimegi jalutada üle piiri. Piiriks oli lehmakett üle maantee, mis lasti lõdvalt maha, kui sõidukid üle läksid. Meie pidime üle piiri jalutama, sest meie mugavustega buss jäi Peruu poolele. Boliivia giidi sõnul võtab piiriületamine bussil mõttetult kaua aega, seega oli ta meile tellinud vastu kohaliku sõiduvahendi collectivo (ka Peruus olid sellised), mis oli üks tõeliselt logu toyota hiace. Kahjuks pidime teiselpool piiri veel pool tundi passima, sest peruulaste pojakesel ei olnud isikut tõendavat dokumenti. Kõik lahenes dollarite abil siiski poole tunni jooksul ja jätkasime teed Copacabanasse.
Copacabanas ootas meid bussist väljudes õige kummaline vaatepilt, kiriku ees väljakul olid järjest autod ja bussid, ehitus kirevate paberist vanikute ja lilledega, pidulikult riietatud perekonnad sees ja auto ümber. Esimene mõte oli, et tegemist pulmadega, aga pruutpaari ei olnud näha ning kellel ikka kastiga jeep või minibuss pulmaautoks on. Giid Rodrigo seletas, et Boliivias ei ole sellist asja nagu autokindlustus, kuid inimesed soovivad ikka mingisugust kindlust, et autoga midagi ei juhtuks. Siis kogunetaksegi laupäeva hommikupoolikutel kaunistatud vastostetud autodega, kogu pidulikult riietatud suguvõsa peal, kirikute juurde, et auto preestri poolt õnnistatud saaks. Maiel õnnestus ka preestrid pildile saada.

Sealsamas lettide peal müüakse siis kõiki neid vidinaid ja kaunistusi, mis auto jaoks vaja. Lisaks autokaunistustele nägime seal ka muud huvitavat – automudelid, väikesed majad, rahakohvrid erinevate kupüüridega, nukud – milleks need? Unistuste müük – ostad selle asja pisikese jäljenduse mida soovid, viid selle kirikusse altari ette ja palvetad, boliivlased usuvad, et nii võid saada mida iganes – last, maja, oma äri, autot, naist, müügil on ka mees koos kõige vajaminevaga, maksa ainult vajalik summa ja palu jumalat. Kahtlustasime, et küllap see nänn käib ikka mitu ringi altari eest läbi enne kui maha kantakse.

Kirikus sees oli parajasti teenistus. Rodrigo kõneles, et teenistus tänapäeval on katoliku usu ja kohalike usundite segu, rahvale igatahes tundus peale minevat, kirik oli nagu ühistransport tipptunnil. Laulud olid väga ilusad, kõik laulsid kaasa.
Turistide teenindamise tipp oli see, et laevale minejad, keda oli toodud Copacabanasse mitme transpordiga saadeti kõik ühte suurde bussi, mis mahtus selles väikeses linnas vaevu liikuma ja veeti napilt poole kilomeetri kaugusele sadamasillale, kus ootas laev. Ju see tundus optimaalseim viis seltskond koos hoida.
Meie sõiduvahendiks oli hüdrofoil, minu meelest oli see väike tiibur. Seltskonnas olid prantsuse ja kanada linnuvaatlejad ning meie koos Peruu perekonnaga. Kuusaarel vaatasime üle Päikeseneitsite templi Iñak Uyu. Hoopis lummavam oli vaade üle Titicaca lumistele Kordiljeeridele Boliivia poolel. Kahjuks said pildid ülevalgustatud, püüdsin parandada, kuid osa pildist oli kõrbenud.

Maie: Kuusaarel tõuseme väikesele platsile, kus on säilinud inkade poolt laotud müüri. Rodrigo räägib, et oleme kohas, kus on üheaegselt näha kolme tsivilisatsiooni, kogu mäekülge katvad terassid on inimeste poolt loodud umbes 2000 aastat enne kristust, pisut kõrgemal oleva templi jäänused on pärit inkadeeelsest ajast 600-800 aastat peale kristust ja inkade müür võib olla aastatest 1100-1400 peale kristust. Templit oli inkade ajal kasutatud neidude hoidmiseks (toodi sinna 8-10 aastastena), kes läksid kas inkade ülikutele naisteks (60%), ohverdamiseks (20%) ja ülejäänud töötasid mõnda aega saarel ning läksid siis oma koduküladesse tagasi.
Maie Päikesesaare esimestest muljetest: kuna inkad pidasid Päikesesaart oma päriskoduks oli ülikutel kombeks ial aastal vähemalt üks kord seda saart külastada. Sadamast mööda rada tõusma hakates jõudsime inkade templisse, kus peeti tseremoniaalseid rituaale. Tõus mööda terasse on päris raske, teejuhiks naine laamaga. Vaated muutuvad üha kaunimaks. Ilm on päikeseline, taevas helesinine, Titicaca tumesinine, väike saareke puude ja kõrgepingeliini postiga otse ees (puud on istutatud!), teised saared kaugemal, taamal Boliivia kõrgemate (u. 6800m) mägede lumised tipud. Kõige uskumatumad tunduvad terassid, 2-20m laiad. Väga paljud on muidugi kasutamata, sest saarel elab praegu ainult 5000 elanikku. Aga mitmetel põldudel on 10-15cm kõrguste oataimede read. Täiesti olematut rohtu närivad lambad ja suursugused laamad ning siit-sealt kostub eesli üürgamist. Pikakarvalised sead on tavaliselt köides.
Päikesesaarel ootas meid väike matk laama ja tema perenaise kannul ülesmäge. Tunda hakkas andma nii kõrgus kui jahe ilm ja samas väga tugev päikesevalgus, matk oli ootamatult väsitav, täitsa mõnus oli lõpuks hotelli jõuda.

Olime broneerinud ööbimise saare ainsas viietärnihotellis seetõttu, et olen väga külmakartlik ning ilma sooja veeta ööbimispaik rikub raudselt puhkusepäeva, eriti Titicaca jaheduses ja Ats on raudselt sama meelt. Meie hotell osutus väga hubase varjulise aiakesega sõnnikust majakeseks, kus ööjaheduse puhuks oli elektriline voodisoojendus.
Soovitan soojalt Boliivia turismifirmat, kellelt retke koos ööbimise ja toitlustamise ning personaalse giidiga tellisime. Firma nimi on Crillon Tours, koduleht www.titicaca.com.
Maie: viietärnihotell on eksootiline, toad on jahedad ja niisked, aga voodid on elektrisoojendusega! Elekter on saarel 3 aastat, internet 2 kuud. Lõuna on väikeses söögisaalis koos koos Kanada linnuvaatlajatega. Söögisaali seintel on piltvaibad aimaraa indiaanlaste piltidega ning rahvuslike mustritega. Valgel laudlinal on rahvariidekangast punasekirjud taldrikualused. Toit on väga maitsev, kõrvale joome Boliivia punast veini, mis ei ole küll midagi erilist. Kohv kahjuks ei kannatanud jälle kriitikat.
Pärast väikest puhkust viis Rodrigo meid saareelanike surnuaiale, kus pidi toimuma surnute austamise pidu.
Istusime platsi serva maha ja vaatasime ringi. Rahva reageeringuid meile oli peamiselt kolme sorti, enamik ei teinud meist kuigivõrd välja, lapsed vahtisid uudishimulikult, mõned tulid ligemale uudistama, mõned naised ja lapsed viipasid möödudes või laususid aimarakeelse tervituse, mõned hispaania- või isegi inglisekeelse „hello”. Osad naised pöörasid meie sisenedes pea ära, pöörasid oma istumisasendit nii, et jäid meie poole seljaga, läksid isegi kaugemale, õnneks oli neid kõige vähem.

Mis platsil toimus? Rahvas istus perekondade kaupa maas, toitud ja joogid olid kaasa võetud, hauad kaunistatud, kaasavõetul lasti hea maitsta, lapsed jooksid ringi. Värava taga kogunes punt mehi, kes ühel hetkel tulid pille mängides platsi keskele ja mängisid seal mõned lood – eriti musikaalsed nad küll ei olnud. Siis astus sisse konkureeriv punt ja nüüd mängisid nad korraga, kuid mitte sama lugu vaid erinevaid ja üritasid sealjuures teineteist üle mängida. Õnneks katkes muusika varsti sama järsku kui oli alanud.

Juba enne olime märganud, et mõned naised ja suuremad tüdrukud ja üksikud väiksemad lapsed läksid kuhugi kandes kandikuid toidu ja jookidega, nüüd muutus see tegevus massiliseks. Praktiliselt iga perekond viis mitmetele teistele peredele sööki ja jooki. Kui enne oli toit olnud enamasti lahti lõigatud ja jooki viidi klaasides siis nüüd tassiti ringi terveid saiapätse, kringleid, puuvilju, limonaadipudeleid jne. Saajad panid need kohe suurtesse kottidesse hoiule. Küsisime Rodrigolt, et milles asi. Ta ütles, et viiakse andameid surnute peredele, rohkem neile, kelle peres on hiljuti keegi surnud ja vähem sinna, kus viimasest surmast on juba kaua aega möödunud. Rohkem viiakse ka vaesematele peredele, see on nende viis oma kogukonnakaaslasi aidata. Rodrigo näitas üht peret, kus oli surnud isa mõned kuud tagasi, neile viisid andameid kõik teised, ikka kaks pätsi saia või korvitäis puuvilju või kott kartuleid, või mitu pudelit jooki korraga.
Maie: surnuaed on kivimüüriga piiratud. Inimesed on ennast perekonniti murule sättinud ja vaagnatega, millel on kakukesed, puuviljalõigud ja joogid viiakse üksteisele külakosti. Seda tehti tõsiselt ja korduvalt ning ilmselt mingi süsteemi järgi. Enamikul juhtudel valati toit vaagnalt suurde kotti, kohapeal söödi vähe.
Mängis kaks orkestrit, suur trumm ja taldrikud täiesti kaasaegsed, vilepillid - üks väljast kandiline kohaliku iseloomuga toru. Noored vallalised neiud (mitte kõik) kandsid seljal traditsioonilise rahvariidekanga sees suuri nukke, ka väikestel tüdrukutel olid sageli nukud kotiga seljas. Üldmulje oli omapärane, pisut pidulik ja vaoshoitud, lapsed hullasid, ei lauldud ega tantsitud.

Nii Peruus kui Boliivias on pered suured, 6-10 last keskmiselt, Boliivias pisut rohkem, Peruus vähem, kuid üles kasvas neist Peruus pisut rohkem, Boliivias vaid 4-8. Paljud lapsed surevad meie mõistes lihtsatesse külmetushaigustesse, sest maal arste ei ole ja vanematel ei ole vara linna arsti juurde minekuks.
Rodrigo sõnul on Päikesesaare elanikud keskmisest boliivlasest oluliselt rikkamad ja seda just viimase 4-5 aasta jooksul, kui turistid on hakanud saart rohkem külastama. Rahvas müüb oma käsitööd ja saab tööd hotellis ja hostelites ning paaris restoranis ning sadamas. Saarel on kool ja oma velsker.
Kohalike suhtumistest veel üks näide, istusime lähestikku ning vestlesime aeg-ajalt omavahel või giidiga, peale meie oli seal veel 4-5 valgenahalist turisti, ülejäänud kohalikud. Enamik ilmutas positiivset uudishimu, meie lähedal mähkisid õde ja vend hoolega nukku, tegime kumbki Maiega neist pildi, lapsed naeratasid ja poiss lehvitas. Selle peale tõusis nende sõbrannadega lobisenud ema, ütles neile midagi kurja häälega, haaras tüdruku sülle ja asetas kaugemale maha ning sättis meie poole seljaga istuma. Tema jaoks oli see pildistamine liig, siis oli küll kahju, et kohalikku aimara keelt ei oska, vähemalt vabandaks, ehk leebub.
Giidi sõnul oskavad lapsed sellel saarel pisut inglise keelt, koolis õpetatakse küll hispaania keelt, kuid neil on saarel televiisor ja internet ja turistid ning lapsed õpivad kähku, soovijatel on võimalik ka kohalikus koolis inglise keelt õppida. Vanemad oskavad peamiselt vaid ketšua keelt, vähesed hispaania keelt.
Veidi ka sellest kuidas sellel saarel maad müüakse. Niisama igaüks seda osta ei saa, kogukond ehk community peab tegema inimesele, kes on oma tegudega tõestanud, et on selle vääriline, tegema ettepaneku maa ostmiseks ja muidugi määrab hinna. Inimene siis kasutab seda võimalust või mitte. Selliseid pakkumisi tehakse neile, kes teevad saare asukatega mingit laadi koostööd, annavad neile tööd, on sugulased jne. Ka meie giid Rodrigole olevat sel aastal maatükki pakutud, pärast seda kui ta on ligi kümmekond aastat siia giidina turiste toonud, kohalikele hotellis ja restoranis tööd andnud ning nende lastele inglise keelt õpetanud.
Nende kahe päeva jooksul einestasime alati koos Rodrigoga ja tal jätkus lõputult lugusid Boliiviast, Copacabanast ja sellest saarest. Rodrigo ise on Boliivias sündinud, osaliselt indiaani päritolu, kuid tema vanemad kolisid Saksamaale kui ta oli 5-aastane. Ta kasvas üles Saksamaal, õppis prantsusmaal lisaks saksa, inglise ja hispaania keelele veel mõningaid keeli ja tuli tagasi Boliiviasse, et töötada giidi ja reisijuhina ühes Boliivia esimestest turismifirmadest, samas Crillon Toursis, see firma tähistas just oma 50-ndat juubelit, Boliivia kontekstis tohutu vanus turismifirma jaoks.
Maie: Rodrigo räägib meile Boliiviast kui Lõuna-Ameerika kõige vaesemast maast, kus on palju maavarasid, 8,5milj. elanikku tohutul maaalal, aga praktiliselt puudub riiklik sotsiaalsüsteem, haridussüsteem ja meditsiin. 60% elanikest on aimaraad, kes ei valda hispaania keelt. Alles mõned aastad tagasi kehtestatihispaania keele kõrvale riigikeeleks aimaraa ja veel üks keel, mida räägib suur inimrühm Uruguai, Brasiilia ja Boliivia piiril. Hiljuti kehtestati koolikohustus, kuid oma 8-10 lapsest suudab perekond kooli saata 1-2 last ja tõsist vajadust paljud vanemad selleks ei tunneta. Rodrigo paneb suuri lootusi hiljuti valitud presidendile, kes on aimaraa päritolu.
Pea edenedes lahkusime, kuna rahvas oli juba üsna joogine, pidu kippus läbuks muutuma ning me ei tahtnud päikeseloojangut maha magada.
Ats ja Mati ronisid mäe tippu, kust olid võrratud vaated, Ats õnneks võttis fotoka kaasa. Meil Maiega oli kõige ebasobivamal hetkel põiekas ja pidime ühe hosteli vetsust läbi minema ning mäe otsa ei jõudnud. Loojang oli sellegipoolest võrratu. Titicaca ääres on hoolimata päikesepaistest taevas alati ka pilved, pilvedelt peegelduv päike tegigi taeva nii vaheldusrikkaks ja teistsuguseks.
Maie: sellist värvideküllust ja -mängu näeb ainult lõunapoolkeral - helekollasest kollaseni, oranžist roosani. Mäed ja pilved peegeldavad vastu erinevates värvides - samasugune lõõm ka nende piltides ja maalides.

Pärast loojangut jalutasime hotelli ja järgnes rikkalik õhtusöök Rodrigo põnevate lugudega. Olime tihedast päevast üksjagu väsinud ning nii õues kui ruumides läks hirmus jahedaks (umbes 10 kraadi), pugesime ruttu oma elektrisoojendusega vooditesse.
Maie: magada on pisut naljakas, alumine külg on elektrisoojandusest päris kuum, pealolevad 2 tekki on rasked, aga jahedus pealmisel küljel on tuntav.

Järgmisel hommikul oli Ats esimesena kella 6 paiku üleval, päikesetõusu magasime kahjuks maha, nii külmas ei suutnud end voodist välja vedada. See nii külm oli nii 10-12 soojakraadi. Hommikusöök ja 10-ks juba päris kuumaks läinud päike parandas külmast tekkinud nukrat enesetunnet ning olime hakkamas, et minna matkale mööda saart. Mingisugust kiirest tempot me arendama ei hakanud, võtsime asja mõnuga ja hõre õhk ning alailma üles-alla liikumine võttis kohati ikkagi korraks hingeldama.
Maie: Hommikul teeme 2-tunnise jalutuskäigu saarel. Ilm on jälle säravalt päikeseline.Õhtul oli 2 tundi tugevat tuult, samuti varahommikul, kui Ats üksi jalutamas käis. Lauskmaa inimesele on mägedes elavate inimeste eluviis midagi müstilist. Enamikul tuleb kogu vesi tassida saarel asuvatest 3-4 allikast. Ainult kahel hotellil on pumpadega kaevud ja päikesepatareidega vee soojendamise süsteemid. Jõuame oma jalutuskäigul nn. kaevule, mäe sees olev allikate süsteem tuleb selles kohas maapinnale. Noor poiss joodab eesleid, seejärel täidab kanistrid ja seob need eesli selga meie Rodrigo abiga ja asub kitsast terassi mööda küla poole teele. Need terassid ongi saare ainukesed teed, saarel mootorsõidukeid ei ole, liigutakse kas jalgsi või paadiga.
Saarel on keskkool (5+5 klassi). Saare elu juhib viiest valitud mehest nõukogu. Iga täiskasvanud mees on elu jooksul vähemalt ühe korra nõukogus. Saarel on oma kommuun, kus kehtivad oma seadused. Makse ei maksta ja rahast puudust ei tunta. Turism annab sissetuleku ja põhiline toidukraam saadakse kohapealt.

Kohalikud elasid oma mõnusat peajärgset elu, mõned olid juba perega põllulu jõudnud, mõned lapsed hulkusid küla peal, naistel oli suveniirimüük käsil, kuid enamik põõnas veel. Eilne peoplats ja selle ümbrus oli rämpsuga kaetud, ka terassidel, mida mööda kõndisime vedeles üht-teist.
Prahi kohta rääkis Rodrigo sellise loo, et paar aastat tagasi pakkus nende firma saare naistele välja, et nad võiksid hakata ülekasutatavaid teid/terasse prahist puhastama. Neile maksti korralik N-summa ette ja naised tegid esimese ringi ära, veel umbes kuu aja jooksul püsis saar enam-vähem samas korras, siis hakkas praht jälle kogunema. Kui uurima hakati, et mis toimub, ütlesid naised, et võivad raha tagasi anda, kuid koristama ei hakka, sest nad ei näe sellel tegevusel mingisugust mõtet, see praht ei sega ju elamist. Ja nii see vedeleb ja koguneb seal…
Ärge võtke seda minu poolt nende hukka mõistmisena, see lihtsalt paistab neile nende kultuuritaustast ja elukogemusest lähtuvalt nii, meile veidi teisiti. Järgmine põlvkond on mõlemal pool juba veidi teistsugune ning loodetavasti mõistavad teineteist paremini. Selliste saarte elanikud on tegelikult päris pikalt isolatsioonis elanud, vaid oma hõimukaaslaste ja kommete keskel. Nende lapsed suhtlevad juba praegu turistidega, õpivad koolis palju sellist, millest nende vanemad kuulnudki ei ole ja on täiskasvanuna hoopis teistsugused. Mingis mõttes on sellest ka kahju, sest nende kultuuri omapära kindlasti väheneb, põhjaameerikalik valgete mõistes tsiviliseeritus tungib peale.
Aga aitab heietustest, tagasi saarele. Enamik majapidamistest olid sõnnikust ja põhust tellistest, nagu meie hotellgi. Kuna viimastel aastatel oli tänu turismile saabunud saarele jõukus, siis oli näha ka väikeplokkidest ja fibo-taolisest materjalist pooleliolevaid ehitisi. Eraldi teid saarel ei ole, käiakse mööda mäekülgedele kunagi indiaanlaste poolt rajatud terasse. Kõndimiseks jäetud terasse eraldavad majapidamistest müürid (samast materjalist nagu majadki), teistel terassidel toimub põllumajandus. Sellisel kõrgusel (üle 3500 meetri merepinnast) kasvavad peamiselt mais, quinoa (kiinua, kuidagi nii nad seda hääldasid), mingid oad ja üks teravili oli veel. Sead, lambad, kitsed ja kanad kasvavad ka, kahte liiki kala saab järvest ka. Sinna on viidud forell ja kingfish (see on inglisekeelne nimetus, eetikeelset ei tea), mis on kohalikud väiksemad kalad välja suretanud. Muu toiduks vajalik tuleb kõik sisse vedada, kasvuhooneid neil millegi pärast pole, seal saaks ju veel hulka külmakartlikumat kraami kasvatada. Võib ju öelda, et võrreldes meie talvega neil korralikku külma ei ole, paar miinust on väga harva, kuid neil ei ole suvel sooja ka, see +17-18 keskpäeval on maksimum ja kogu aeg lõõtsub metsik tuul.
Jalutasime allikani, kus Rodrigo aitas vett tooma tulnud tuttaval noormehel koormat eesli selga siduda. Teel pildistasime jälle lapsi ja koduloomi, nautisime rahulikku unist külavaadet. Saare kaugemas osas paistis kaunis laguun, seal pidi olema madalam ja soojem vesi, saavat mõnikord suvel isegi ujuda, muidu on järve temperatuur nii 4-10 kraadi, mitte just kutsuv.

Matk-jalutuskäik lõppes lõunaga turismifirmale kuuluvas restoranis, loomulikult vabas õhus. Aiast avanes vaade all laiuvale sadamale ja hiigelpikale trepile (jälle inkade rajatud), mis sinna viis. Õnneks liikusid meie seljakotid koos kandjatega hotellist laevale, tuli vaid ise kohale saada. Veidi enne päris alla jõudmist sai juua allikast püha vett, mis legendi järgi peaks andma igavese nooruse ja õnne. Tegelikult oli seal 3 niret, juua tuli kõigist kordamööda ja anda aimaraa keeles 3 lubadust. Nende täpse sõnastus lisandub koos kaaslaste kommentaaridega, kahjuks ei märkinud üles.
Meile juba tuttavasse kiirlaeva astudes tabas meid seekord üllatus, olime ainsad reisijad. Rodrigo andis meile pidulikult tunnistused saarte külastamise kohta, pakkus kohaliku retsepti järgi tehtud jooki ja kinkis igale mälestuseks väikese kõrkjatest punutud paadi. Andsime omakorda üle peaaegu uhiuue Eesti 100-kroonise koos jootrahaga dollarites, vahetasime vastastikku viimased viisakused ja olimegi jälle Copacabanas. Muide Brasiilia kuulus Copacabana on oma nime saanud selle väikese linna järgi, mitte vastupidi.
Maie: Allika juures õpetab Rodrigo meile 3 iidset aimaraakeelset vannet - ama suna (ära varasta), ama quella (ära valeta), ama ilulla (ära laiskle). Laevas õnnistab Rodrigo meid Boliivia rahvuslille trompetlillega ja jagab meile sertifikaadid, et oleme Titicacal käinud ja iidse vande lausunud.
Seekord linnas ei peatunud, mugavustega väikebuss ootas meid sadamas ning põrutasime kohe piiri suunas. Peale piiril paberite kordaajamist jätsime Rodrigoga hüvasti ning jätkasime koos peruupoolse giidiga teed Puno suunas.
Hea ärimehena uuris ta kohe kus käinud oleme ja kus veel ei ole. Ta pakkus sadamahinnast pisut odavamalt Urose kõrkjasaarte külastust ja kuna oli alles varane pärastlõuna otsustasime ka seal ära käia.
Võrreldes Boliivia saartega oli muidugi jama. Selles suhtes ka, et ehtsat pole enam üldse säilinud. Viimane Urose rahva liige suri 70-ndatel. Need, kes kõrkjasaartel nüüd elavad, elasid enne Titicaca kaldal ning olid väga vaesed, nendele on selline eluviis, kus turistid neid vaatamas käivad, töö, mis on mingiks ajaks saanud elustiiliks. Muide, ka õiged „uroslased” ei elanud kõrkjasaartel, vaid järvekaldal olevas soos. Seega on kogu see kõrkjasaarte värk läbini võlts, kuid meelelahutuseks täitsa hea vaadata, sõitsime ka kõrkjatest punutud kahekorruselise taksopaadiga naabersaarele. Kaks kohalikku meest sõudsid, meie mehed said ka pärast proovida. Lapsed tulid ka paati, kõigepealt püüdsid teineteist atraktsiooni pakkumiseks üle ääre riputada, siis hakkasid laulma. Laulsid hästi, kuigi kahjuks mitte oma laule, vaid turistide jaoks õpitud põhja-ameerika päritolu laule. Jäime oma pärastlõunaga rahule. Jõudsime hämaras sadamasse ning meid viidi bussiga hotelli tagasi.
Maie: uskumatu vaatepilt, mitte kaugel Punost roostikku tekkinud lahes elavad rooparvedel u. 2000 inimest. Roojuurikatest lõigatakse 1 kuupmeetrised plokid, mille sisse lüüakse vaiad ja seotakse siis suurteks parvedeks, peale laotakse risti olevate kihtidena roog paksusega 1m. Parvele astudes vajusime kergelt kuivanud pilliroogu. Meile näidati läbi spetsiaalse augu kiviga nööri otsas, et sügavus lahes on 10m. Sellestsamast pilliroost olid ehitatud majakesed parvedele ja piroogid, millega nad sõidavad. Meiegi tegime sõidu katamaraan-tüüpi piroogiga. Ats ja Mati lasti isegi sõudma. Paljasjalgsed ja üsna tatised lapsed tulid koos meiega, laulsid päris ilusa häälega ja küsisid muidugi selle eest raha.
Parvede kommuunil on oma kool, laupäeviti sõidetakse piroogidega lähima poolsaareni, kus asub uus suur lumivalge lukshotell ja sealt velotaksodega Punosse turule. Põhiliseks elatusallikaks on turistid, ka meie tegime mõned ostud.


Maie: õhtust sööme giidi soovitatud restoranis "Utamaru Jutma" ainsa laudkonnana ja koos kahe pudeli tšiili veiniga tuleb päris lõbus tuju.
Toit oli hoolimata klientide puudumisest väga maitsev ja interjöör väga peruupärane, hubane ja kena. Hind oli peruu kohta vist keskmisest pisut kõrgem, eks see vist põhjustaski rahva vähesuse. Oligi meie esimene lõuna-ameerika seiklus läbi ning järgmisel päeval Arequipa meid ootamas.