Punost Arequipasse

Maie: tõuseme varakult, sööme hommikust ja umbes kolmveerand üheksa hommikul asume teele Arequipa poole. Arequipa asub 2350m kõrgusel ja sinna on 300 km. Kaardi järgi peaks kohe Puno külje alt minema üks suur tee Arequipa suunas, kuid me ei leia seda. Neiu bensiinijaamast juhatab meid Juliaca kaudu, et siis on kogu aeg asfalttee. Ats on alguses roolis. Esialgu kahtleme, kas oleme ikka õigel teel, kuid teest paremale ilmub raudtee, nagu kaart ette näeb.
Sõit on imeilus, võrratud vaated mägedele vahelduvad pidevalt. Esialgu tõuseme veel, kõige kõrgema koha silt mida nägime oli 4528m. Mägede ilu on raske kirjeldada, kord kõrguvad nad otse auto külje äärest, kord kaugenevad taamale. Mägede vahel on kaunis Laguna Lagunilla. Teeme peatusi ja pildistame. Sõidame läbi vastasutatud vikunjade reservaadi, sinna alale on paigutatud maanteele nn. lamavad politseinikud. Näeme ka üht vikunjat.

Ma ei salli pikki auto- ja bussisõite ning sellest vaatevinklist on Arequipasse sõit eelmisest Cuzco-Puno vahemaast hulga parem. Tee on hea, kuigi viimane 50km enne linna on ainult allamäge spiraalid, mis panevad autojuhi tähelepanu proovile ning ajavad mul veidi südame pahaks. Aga just enne spiraale olid võrratud vaated vulkaanidele, arvan nende hulgas ära tundvat ka El Misti, mis kõrgub Arequipa kohal. Laguna Lagunillal elutsesid flamingod, kahjuks olid nad järve teises otsas, teest ja meist päris kaugel, aga ikka minu elus esimesed flamingod vabas looduses. Kohe peale flamingosid tuli müügiplats, kus mutid ja ätid kauplesid alpaka- ja laamanahkade ning nendest valmistatud toodetega. Seal jooksis ringi imearmas väike kutsikas, just selline, kes alles peopessa mahub. Ta ei tahtnud meist kuidagi lahkuda, pidime ta peremehe kätte tagasi viima, et saaksime edasi sõita.

Maastik oli tõesti vahelduv, mäestiku iseloom muutus pidevalt, kord oli mäestik terav, sakiline, nagu murtud, siis nagu lõigatud, vahepeal pehme ja murenenud. Kivide toonid varieerusid valgest, elevandiluust ja heleroosast, tumepruuni, tumepunaseni, vahepeal palju erinevaid beeže, pruune, halle, rohelisi ja siniseid toone, isegi oranže ja lillasid paiku oli. Kuna meie kaart ei olnud kuigi täpne, mägedes keerutades muutus sõidusuund pidevalt ja teeviitu praktiliselt polnud olime poole teest siiski ärevuses ja kahtlesime, ega me Arequipa asemel Tšiili suunas ei sõida.

Lõunaks oleme juba kohal ning leiame üllatavalt kiiresti hotelli, mis oli interneti järgi meie esimene valik. La Maison d’Elise jätab esmapilgul väga meeldiva mulje ning vabad toad kaheks päevaks on olemas.
Maie: Hotell on kena siseõuega ja majablokkidega mitmel kõrgusel. Avar tuba ja tohutu laiad voodid – hommikusöök buffet lauas päris maitsva kohviga.
Pealelõunal teeme jalutuskäigu kesklinnas, mis on kohati üsna must ja ropp ning kollastest taksodest ja bensiinihaisust üleküllastatud. Keskväljaku Plaza de Armase ääres külastame peakirikut (La Cathedral) ja Santo Domingo kirikut. Viimases kohtusime ka eestlaste grupiga, kes Albioni grupiga just Nazca suunast tulnud olid.
Lugesin enne reisi ülistavaid kirjeldusi Arequipast kui „valgest linnast”, kui imeilusast linnast. Kivim (sillar), millest Arequipa kesklinnas enamik ehitisi valmistatud on kunagi tõepoolest imeilus valge ja särav olnud. Seda võis näha üksikutest puhastatud ehitistest, enamik kesklinna majadest nägid välja määrdunud ja hallid. Peaväljaku äärne oli muidugi pestud ja kaunis. Plaza de Armast kaunistasid kahekorruselised ümarkaartega vahekäigud, kus alumistel korrustel olid poekesed ja reisibürood ning mööda kitsaid treppe üles minnes teisel korrusel restoranid, mõni isegi katusel. Katedraal oli suur ja võimas, kahe sihvaka valge torniga.

Jõlkusime niisama ringi, uudistasime rahvast, tänavaid ja kirikuid. Esimesi eestlasi kohtasime peaväljaku ääres, suurem osa grupist oli kirikus. Vestlesime veidi kiriku jaheduses, vahetades vastastikku kogemusi Titicaca ja kõrgusehaiguse ning Nazca ja lendamise kohta. Siis suundume oma hiigelvooditesse (igal isiklik 160 lai voodi) lõunauinakule.

Maie: õhtul saab pisut nalja! Saale on internetist välja valinud lähedalasuva restorani „Sol de Mayo”, kus pidi olema ka elav muusika. Kahjuks kaart täpset asukohta ei näita, vaid minekusuunda. Marsime mööda pimedavõitu tänavaid hulga aega, lõpuks hakkame kohalike käest juhatust küsima. Üks neiu lubab meid kohale viia. Sammume koos temaga veel oma 15-20 minutit ja kohale jõudes ilmneb, et restoran on suletud! Marsime pettunult oma hotelli tagasi ja võtame seal kerge eine. Ats on õige karvases tujus. Esimest ööd magame peaaegu 7 tundi järjest, suu ei kuiva, Matil on lõpuks peavalu üle läinud.
Hotelli aias elas suur aara. Kuni keskhommikuni oli tema puur linaga kaetud, et kliente mitte häirida, pärastlõunal oli ta aga puurist väljas ja käis tähtsalt ringi. Söötsime teda tänavalt ostetud porgandipiruka jääkidega. Pärast pirukatäidise hävitamist oli ta koguni nii julge ja uudishimulik, et tuli meile tuppa ning hakkas lahtiolevate kohvrite sisu uurima. Aarad ronivad väga lahedalt toolikorjule – haaravad jalgadega toolijalast, siis kõrgemalt tugevalt nokaga ning nihutavad jalad kõrgemale, siis veel kõrgemalt nokaga ja jälle jalad kõrgemale. Meie oma ronis igatahes toolikorjuni välja. Kutsusime Maie ja Mati ka vaatama ning sokutasime eluka nende tuppa. Siis märkasid meelelahutust ka just meie kohale teisel korrusele kolinud taani perekonna lapsed ja meie lõunauni oli selleks korraks magatud.
Õhtune matk restorani leidmiseta ajas Atsil harja kohutavalt punaseks, tülitsesime veel tükk aega tagantjärgi. Hotelli toit oli üsna vilets ja suhteliselt kallis, vaid Maie oli õige roa valinud – salatiga täidetud avokaadot oskavad nad tõesti hästi valmistada. Minu waldorfi salatis puudusid näiteks mõlemad põhikomponendid – seller ja õunad.
Öö hiigelvoodis möödus suurepäraselt. Hommikusöök oli hea valikuga ja õnneks veidi teistsugune kui Titicaca ääres – rohkem puuvilju, teistsugused juustud, tunduvalt parem kohv ja minu lemmik – midagi magusat kohvi kõrvale. Päikesepaisteline ilm on ka Atsil tuju rõõmsaks teinud ning ta on nõus kohe peale hommikusööki linna tulema.
Maie: hommik Arequipas on särav. Hommikusöök ja siis Santa Catalina – tohutu suur ja paksude müüridega ümbritsetud nunnaklooster. Klooster rajati 16. saj. keskel ja avati alles 1970 turistidele. Praegu töötab kloostrina vaid väike osa, seal on umbes 30 nunna, ülejäänud on muuseum. Klooster on arhitektuuriliselt väga huvitav, köögid, eluruumid, palvelad moodustavad eraldi blokke, mille vahel on kitsad tänavad. Seinad on värvitud peamiselt roostekarva punase ja sinisega. Kõikjal on puid ja palju lilli, jätab väärika ning ilusa mulje.
Santa Catalina on minu lemmikpaik Arequipas. Milline vaikus seal valitses. Ainuke suurem grupp sisenes pisut enne meid ja liikus kiiresti giidi järel, meie lonkisime kahekaupa varjulistes tubades ning päikeselistes õuedes üle kahe tunni, viimaks ronisime ka ainukesele katusele, kuhu pääs oli vabaks jäetud (varem olid astmed viinud peaaegu kõikidele katustele kloostris). Nunnakongid olid meie praeguste mugavustega võrreldes küll lihtsad, kuid eelnevatel sajanditel pääses siis vaid nunnade koorekiht, igal nunnal oli üks või mitu teenijannat, oma tuba, teenijaruum, köök, osadel ka privaatne kemps. Pesemiseks oli suur ühine ruum, kus oli päris korralikku mõõtu bassein, pesu pesti hiiglaslikes pikuti poolitatud savianumates. Eksponeeritud oli ka päris hulgaliselt mööblit, rõivaid, ilusat käsitööd, nõusid, raamatuid. Aga kõige vaimustavam oli see ilu, rahu ja vaikus, üksindus keset suurlinna.


Maie: edasi läheme „Juanita” muuseumi (Museo Sanctuarios Andinos), kus hoitakse ja eksponeeritakse väljakaevamistel leidud ohvrihaudade aardeid. Nende hulgas ka 1995 aastal leitud eriti hästi säilinud 12-aastase neiu Ampato vulkaanilt leitud säilmed. Ampato on reeglina kaetud jää ja lumega, kuid see sulab kui kõrvalolev Sabancayo aktiivseks muutub. Nii juhtus ka 500 aastat tagasi, et inkadel oli võimalus seal ohvritalitust korraldada. 1994 oli samuti Ampato jäävaba ja sealt leiti 4 ohvrihauda. Veel on mujalt leitud 3 poisi ja 3 tüdruku hauda. Eksponeeritud olid haudadest leitud rituaalsed nõud, ohvritel seljas olnud rõivad, kullast ja hõbedast väikesed laamade ja alpakade kujud ning nukusarnased ohverdatud lastega sarnaselt riietatud kujukesed. Juanita on poolistuvas asendis üsna pimedas ruumis kolmekordsest klaasist kapis väga madalal temperatuuril – pea, juuksed ja käed on selgelt näha! Väga huvitav näitus!
See muumiate muuseum oli päris lahe, giid oli noor tüdruk, kes rääkis tempokalt, väga selge hääldusega ning oskas meie vähestele küsimustele kiirelt vastata – inkade ohverdamiskommetest ja nende uurimisest saime täiesti piisava ja põneva ülevaate.
Maie: lõuna sööme Plaza de Armase ääres kõige kõrgemal , ühel katusel asuvas restoranis. Meie Saalega tõmbame peruu värvides pontšod peale, sest on küll päikeseline, aga tuuline. Lambaribi minul ja Matil ning merisiga (Guinea pig) Saalel-Atsil on üsna eksootilised, aga toitvad.

Kolmekesi (Ats jääb lugema) läheme pärastlõunal Yanahuara vaateplatvormi otsima. Tee viib päris kõrgele mäkke, ilusad ja uhked eramud tee ääres on sepisvõredega ja okastraatidega aedade taga. Õigesse kohta tükk maad allpool viib meid üks peruu neiu. Alla tulles näeme üht kohalikku söögikohta – picanterat, kuhu mõtleme õhtust sööma tulla. Õhtul on picantera suletud ja pärast teravat sõnelust Atsi ja Saale vahel võtame takso ja sõidame Santa Catalina kloostri juurde ja sööme õhtust kloostri restoranis. Erinevad risottod+magustoit+vein on jälle väga maitsvad ning toitvad. Uni samuti suurepärane.
Kloostri restoran oli küll meie jaoks pisut kallis, kuid tegi selle kuhjaga tasa. Sisekujundus rahvuslik, kloostriteemast inspireeritud, kuid samas väikeste viidetega vahemerele, laudadel värvilised ja valged linad, riidest salvrätid. Suurepärane sobitamisoskus, mul oli tõeliselt kahju, et sel õhtul fotoka maha unustasin. Tegemist oli itaalia köögiga, nii vein kui toit oli parim, mida seni Peruus söönud.