Püha Org

Hommikusöök on 3-tärnilisega võrreldes ainuke eelis. Nautisime Atsiga mõnusalt ligi tund oma hommikusööki – sealsamas valmistatud enda valitud täidistega omlett, erinevad jogurtid, singid, lihalõigud, juustud, magusad ja soolased küpsetised, puuviljad nii salatina koos erinevate kastmega kui naturaalsel kujul, suurepärased puuviljamahlad ja värskelt valmistatud limonaad. Mulle meeldib kaua ja põhjalikult hommikust süüa, seega nagu rusikas silmauku. Ainuke asi, mis mujal parem oli kohv,mis lihtsalt liiga lahja. Peruus valmistati kohvi ka restoranides väga ürgsel moel, lasti kohvipuru koos veega keeda ja siis kurnati läbi mingi filtri, et puru kätte saada. Seejuures pandi seda va puru enamasti vähevõitu (vähemasti meie jaoks, kes armastavad kohvi ohtra sooja vahustatud piimaga).
Maie: hommikusöök on rikkalikum kui odavamates hotellides - omlett erinevate täidistega (täidiseid on valida 10-12), on ülihea, kohv aga lahja. Ats jääb hotelli puhkama ja ülejäänud suunduvad Cuzco lähistele Pühasse Orgu.
Esimesega hooga tekitab linnast õiges suunas välja saamine probleeme, sest juba kolmas tänav, mis kaardil õigesse piirkonda suundub lõppeb treppidega. Neljandaga on rohkem õnne ja auto hakkab ähkides mööda mäekülge üles ronima. Veel paar tagasipööret, tunnike sõitu ja hakkavadki õiged paigad paistma. Kuna Püha Oru jaoks jäi meil vaid üks päev, olime sunnitud tegema mingisuguse valiku kõigi nende paikade, mälestiste ja varemete vahel, mida orul pakkuda on. Valisime Pisaqi ja Ollantaytambo ja kui jõuame siis veel Sacsayhuman, mis kõrgub kohe Cuzco linna kohal.

Maie:lõpuks jõuame siiski Pisaq’sse. Läbi asula sõites tõuseme 3250m kõrgusele parklasse, kust pääseb jalgsi edasi inkade varemete juurde. Tõusime mööda treppe 3600-3700m kõrgusele. Kõige kaunimad olid terrassid, korrapärased, viimistletud, astmetega järgmisele terrassile pääsemiseks. Tõus on päris tõsine, võtab südame kloppima. Üsna tipus, peatemplist kõrgemal tuleb ronimiseks käsi ja kivinukke appi võtta. Siiski käime tipus ära – on päris uhke tunne. Allatulek on südamele kergem, aga põlvedele väsitavam. Siin on palju restaureeritud, vaid põhiplaan ja alusmüürid on ilmselt autentsed.

Enne asulasse jõudmist on mäekülgedele vaatega orule rajatud mitmeid parklaid, kust vaateid imetleda. Ka meie peatume ühel sellisel, loomulikult on ka kaubitsejad platsis. Mati ostab paar väikest savist vilepilli, mida saab nööriga kaela riputada.
Meie matk üles varemetele ja tagasi on lõõskavast päikesest hoolimata mõnus, võttes loomulikult planeeritust rohkem aega. Lisaks varemetele ronime edasi ka kõrgemale ühe kohaliku tipu otsa. Viimase paarikümne meetri juures tuleb pisut ka ronida, muidu käime lihtsalt mööda päris laia ja korraliku kattega rada. See pidev treppidest üles-alla astumine on meile võõras ja harjumatu, esialgu veel põlvedes tunda ei anna. Kogu aeg tuleb jalge ette vaadata, rada läheb tihtipeale üsna järsaku serva pealt, niisiis komistada ei tasu. Ülevalt avanevad suurepärased vaated alla orule, Pisaqi asulast näeb siiski vaid – mägi on vahel, kuid Urubamba paistab. Kogu ronimine koos vahepeatustega võtab oma 3 tundi, seega hakkab lõuna kätte jõudma.


Maie: edasi liigume Urubamba jõe orgu mööda teise inkade hästi säilinud kindlusesse-templisse Ollantaytambos. Urubamba jõe org on ilus. Jõgi on lai ja tugeva vooluga, külad järgnevad teineteisele ja näha on päris palju ilusaid-korralikke maju, mida ei saa võrrelda mägedes asuvate karjusehüttidega. Rohelust, puid ja põlde on palju.
Kui Pisaqisse viis käänuline mägitee, siis edasi lookleb teelint otse Urubamba kõrval piisavalt laia ja siledana, poole tunni pärast oleme vaid kümnekonna km kaugusel Ollantaytambost ning julgeme teha lõunapausi. Tee ääres näeme mitmeid söömaajale viitavaid sildikesi ning peatume ühe tagasihoidlikuma juures. Astume madalasse majakesse sisse. Seest sarnaneb see meie rehealusega, väikesed rohmakad puust lauad ja baarilett, tagaküljes osaliselt seina ei ole, paistab tagahoov koduloomade, juurviljapeenarde, mängivate räpaste laste ja igal pool vedeleva prahiga. Kuna mingisugune toit ja külm õlu on saabumas jääme ootele. Sööme sees, sest väljas valitseb keskpäevapalavus.
Maie: Ollantaytambos on alles 13. sajandi munakivitee ja tänavate ning majade põhiasetus on ka praeguses asulas inkadeaegne. Tõeline turistide meka, paljude pisikeste poekeste ja hotellidega ning imepäraste säravate värvidega vaipadega, mis on igal pool poekeste ees välja pandud. Asula kohal on hästi säilinud inkade kindluse varemed. Peamise templi ohverdamiskoha juures on sein hiiglaslikest kiviplokkidest (4x1,5m).
Teeme kindlusele täisringi peale, üles leidmata jääb vaid printsessi kivisse raiutud vann. Kuue paiku õhtul alustame tagasisõitu ja jõuame Cuzcosse pimedas.

Ollantaytambo jättis teistsuguse mulje kui Pisaq, palju rohkem turiste (Pisaqisse sattusime keskpäeval, seetõttu vist vähem külastajaid), varemed ja loodus on teistsugused, kuna Ollantaytambos oli kindlus, Pisaqis templid ja põllumajanduseks vajalikud terassid. Ollantaytambos asus kindlus üsna järsul mäenõlval kohe asula kohal, sinna saamiseks tuli kõigepealt paarikümnest paarimeetrisest terrassist üles ronida. Vaade asulale oli see-eest vägev, inkadeaegne planeering, millest enne lugenud olin paistis selgelt silma.

Maie: õhtusöök oli asja eest, kõvasti sai ronitud ja higistatud. Pisco Sour ja spagetid maitsevad hästi.
Minu jaoks oli üks päev selles orus vähe, oleksin tahtnud veel rohkem matkata kui need 5-6 tundi, jõekaldal istuda ja lamada. Paiga tunnetamiseks Ollantaytambos kahjuks pikalt aega ei olnud, sest hakkas juba kergelt hämarduma. Kuna pelgasime pimedas mägiteedel sõitmist kiirustasime tagasi, pimedus tuli loomulikult oodatust varem ja saime enamiku teest käsikaudu sõita. Mul oli küll mitmel korral hirm nahavahel.