April 2008

Hommikusöök on 3-tärnilisega võrreldes ainuke eelis. Nautisime Atsiga mõnusalt ligi tund oma hommikusööki – sealsamas valmistatud enda valitud täidistega omlett, erinevad jogurtid, singid, lihalõigud, juustud, magusad ja soolased küpsetised, puuviljad nii salatina koos erinevate kastmega kui naturaalsel kujul, suurepärased puuviljamahlad ja värskelt valmistatud limonaad. Mulle meeldib kaua ja põhjalikult hommikust süüa, seega nagu rusikas silmauku. Ainuke asi, mis mujal parem oli kohv,mis lihtsalt liiga lahja. Peruus valmistati kohvi ka restoranides väga ürgsel moel, lasti kohvipuru koos veega keeda ja siis kurnati läbi mingi filtri, et puru kätte saada. Seejuures pandi seda va puru enamasti vähevõitu (vähemasti meie jaoks, kes armastavad kohvi ohtra sooja vahustatud piimaga).
Maie: hommikusöök on rikkalikum kui odavamates hotellides - omlett erinevate täidistega (täidiseid on valida 10-12), on ülihea, kohv aga lahja. Ats jääb hotelli puhkama ja ülejäänud suunduvad Cuzco lähistele Pühasse Orgu.
Esimesega hooga tekitab linnast õiges suunas välja saamine probleeme, sest juba kolmas tänav, mis kaardil õigesse piirkonda suundub lõppeb treppidega. Neljandaga on rohkem õnne ja auto hakkab ähkides mööda mäekülge üles ronima. Veel paar tagasipööret, tunnike sõitu ja hakkavadki õiged paigad paistma. Kuna Püha Oru jaoks jäi meil vaid üks päev, olime sunnitud tegema mingisuguse valiku kõigi nende paikade, mälestiste ja varemete vahel, mida orul pakkuda on. Valisime Pisaqi ja Ollantaytambo ja kui jõuame siis veel Sacsayhuman, mis kõrgub kohe Cuzco linna kohal.

Maie:lõpuks jõuame siiski Pisaq’sse. Läbi asula sõites tõuseme 3250m kõrgusele parklasse, kust pääseb jalgsi edasi inkade varemete juurde. Tõusime mööda treppe 3600-3700m kõrgusele. Kõige kaunimad olid terrassid, korrapärased, viimistletud, astmetega järgmisele terrassile pääsemiseks. Tõus on päris tõsine, võtab südame kloppima. Üsna tipus, peatemplist kõrgemal tuleb ronimiseks käsi ja kivinukke appi võtta. Siiski käime tipus ära – on päris uhke tunne. Allatulek on südamele kergem, aga põlvedele väsitavam. Siin on palju restaureeritud, vaid põhiplaan ja alusmüürid on ilmselt autentsed.

Enne asulasse jõudmist on mäekülgedele vaatega orule rajatud mitmeid parklaid, kust vaateid imetleda. Ka meie peatume ühel sellisel, loomulikult on ka kaubitsejad platsis. Mati ostab paar väikest savist vilepilli, mida saab nööriga kaela riputada.
Meie matk üles varemetele ja tagasi on lõõskavast päikesest hoolimata mõnus, võttes loomulikult planeeritust rohkem aega. Lisaks varemetele ronime edasi ka kõrgemale ühe kohaliku tipu otsa. Viimase paarikümne meetri juures tuleb pisut ka ronida, muidu käime lihtsalt mööda päris laia ja korraliku kattega rada. See pidev treppidest üles-alla astumine on meile võõras ja harjumatu, esialgu veel põlvedes tunda ei anna. Kogu aeg tuleb jalge ette vaadata, rada läheb tihtipeale üsna järsaku serva pealt, niisiis komistada ei tasu. Ülevalt avanevad suurepärased vaated alla orule, Pisaqi asulast näeb siiski vaid – mägi on vahel, kuid Urubamba paistab. Kogu ronimine koos vahepeatustega võtab oma 3 tundi, seega hakkab lõuna kätte jõudma.


Maie: edasi liigume Urubamba jõe orgu mööda teise inkade hästi säilinud kindlusesse-templisse Ollantaytambos. Urubamba jõe org on ilus. Jõgi on lai ja tugeva vooluga, külad järgnevad teineteisele ja näha on päris palju ilusaid-korralikke maju, mida ei saa võrrelda mägedes asuvate karjusehüttidega. Rohelust, puid ja põlde on palju.
Kui Pisaqisse viis käänuline mägitee, siis edasi lookleb teelint otse Urubamba kõrval piisavalt laia ja siledana, poole tunni pärast oleme vaid kümnekonna km kaugusel Ollantaytambost ning julgeme teha lõunapausi. Tee ääres näeme mitmeid söömaajale viitavaid sildikesi ning peatume ühe tagasihoidlikuma juures. Astume madalasse majakesse sisse. Seest sarnaneb see meie rehealusega, väikesed rohmakad puust lauad ja baarilett, tagaküljes osaliselt seina ei ole, paistab tagahoov koduloomade, juurviljapeenarde, mängivate räpaste laste ja igal pool vedeleva prahiga. Kuna mingisugune toit ja külm õlu on saabumas jääme ootele. Sööme sees, sest väljas valitseb keskpäevapalavus.
Maie: Ollantaytambos on alles 13. sajandi munakivitee ja tänavate ning majade põhiasetus on ka praeguses asulas inkadeaegne. Tõeline turistide meka, paljude pisikeste poekeste ja hotellidega ning imepäraste säravate värvidega vaipadega, mis on igal pool poekeste ees välja pandud. Asula kohal on hästi säilinud inkade kindluse varemed. Peamise templi ohverdamiskoha juures on sein hiiglaslikest kiviplokkidest (4x1,5m).
Teeme kindlusele täisringi peale, üles leidmata jääb vaid printsessi kivisse raiutud vann. Kuue paiku õhtul alustame tagasisõitu ja jõuame Cuzcosse pimedas.

Ollantaytambo jättis teistsuguse mulje kui Pisaq, palju rohkem turiste (Pisaqisse sattusime keskpäeval, seetõttu vist vähem külastajaid), varemed ja loodus on teistsugused, kuna Ollantaytambos oli kindlus, Pisaqis templid ja põllumajanduseks vajalikud terassid. Ollantaytambos asus kindlus üsna järsul mäenõlval kohe asula kohal, sinna saamiseks tuli kõigepealt paarikümnest paarimeetrisest terrassist üles ronida. Vaade asulale oli see-eest vägev, inkadeaegne planeering, millest enne lugenud olin paistis selgelt silma.

Maie: õhtusöök oli asja eest, kõvasti sai ronitud ja higistatud. Pisco Sour ja spagetid maitsevad hästi.
Minu jaoks oli üks päev selles orus vähe, oleksin tahtnud veel rohkem matkata kui need 5-6 tundi, jõekaldal istuda ja lamada. Paiga tunnetamiseks Ollantaytambos kahjuks pikalt aega ei olnud, sest hakkas juba kergelt hämarduma. Kuna pelgasime pimedas mägiteedel sõitmist kiirustasime tagasi, pimedus tuli loomulikult oodatust varem ja saime enamiku teest käsikaudu sõita. Mul oli küll mitmel korral hirm nahavahel.

Meie Atsiga magasime hästi, tänu õhtusele veinile meid koduloomad ega laest langev krohv ei seganud. Varahommik algas pettumusega, basseinis oli vaid põlvejagu vett. Üritasin siis kergelt räpases vannitoas dušši alla minna, kuid vett ei tulnud. Ats läks asja uurima ning selgus, et vesi tuleb vaid ühest kohast, hetkel oli voolikuots basseinis. Selleks korraks basseini täitmine lõpetati ja sain siiski dušši kasutada.
Hommikusöögilaud nägi pehmelt öeldes kasin välja, kuid lohutasime end sellega, et peremees oli lubanud teise hommikusöögi peale lendu.
Maie: hommikusöögilaual on pisut viilustatud puuvilja ja 4 lõiku juustu. Kui küsime „pan’i” (leiba) jookseb teenindajaneiu poodi ja toob meile kakukesi. Sööme vaid ühe võileiva, sest enne lendu palju süüa ei soovitata.
Collectivo korjab huvilised hotellidest kokku ja sõidame lennuväljale. Nagu Mati ütleb on lennukid 4- ja 6-kohalised tšehhi Cessnad. Meile antakse kaardid, kuhu on märgitud lennutrajektoor ja kujutised kõrbes. Tõuseme õhku ja võtame suuna kiltmaale. Iga kujutise juures kallutab piloot lennukit, et alguses paistab kujutis parempoolsetest akendest, siis pöörab ümber ja nüüd on vasakpoolsete kord vaadata. Kujutised on väga hästi nähtavad. Nende kujundite loomise kohta on hulk teooriaid, kuid ükski neist ei ole ammendav. Lend on mõnus, ei mingit iiveldamist ega oksendamist. Lõpuks saame veel piloodi allkirja oma kaardile-sertifikaadile.


Õnneks oli hotelli peremees, kellelt lennu tellisime pidanud meeles, et soovisime võimalikult vara lennata, sest meil on veel pikk sõit ees. Kõigest tund peale hotellist lahkumist olime juba õhus. Lend oli üliturvaline, ei tekkinud kahtlustki, et süda võiks pahaks minna, piloot lendas ülisujuvalt, nägime kõiki kujundeid selgelt, korduvalt ja ka pildistamiseks oli piisavalt aega.
Õnneks pidas peremees ka hommikusöögi suhtes sõna ja pärast lendu me tänu vahepeal poes käinud neiukestele nälga ei jäänud, kuigi maitsvuse ja hügieeni koha pealt oleks saanud sõna võtta. Kuna me ei teadnud kas ja kuidas meil päeva jooksul üldse söömisvõimalusi tekib otsustasime leiba, juustu, puuvilja ja jooki kaasa võtta.
Maie: peale täiendavat hommikusööki asume kiirelt teele Cuzco suunas, kuhu on 660km. Juba peaaegu linnast väljas meenub, et pidime ostma saia kõrvale juustu kaasa ja ka bensiini. Mõnusa soolaka kitsejuustu saame turult, aga bensiini jaoks raha vahetada õnnestub Matil vaid asula ainukeses pangakontoris. Tänase tee pikkuseks oleme planeerinud 465km, siis jõuame ööbima Abancay linnakesse mägedes.
Ats oli andnud enamiku kaasasolnud rahast hosteli seifi hoiule nagu eelmisteski ööbimiskohtades. Kuna seni oli kõik hästi olnud ei vaevunud ta seekord raha kätte saades üle lugema. Nüüd hakates bensiini jaoks raha vahetama oli 85 eurot puudu. Võtsime seda kui õppetundi, et odavates kohtades ei tohi kedagi usaldada, kõige vähem veel Euroopast pärit sisserändajaid ning võtsime vastu otsuse, et edaspidi ööbime oma rahakoti ja turvalisuse huvides vaid hotellides.
Maie: pöörame autonina sisemaale ja hakkame mägedesse tõusma. Siin on mägedes pisut rohelust. Tee ääres on päris palju karjuste asulaid ja suuri lamba- ning alpakakarju. Samuti on näha päris palju lehmi ning isegi hobuseid. Ja see kõik toimib 3000-3800m kõrgusel, mäekülgedel on hoolikalt kiviaedadega piiratud põllulapid – siin on näha kuidas kulgeb tavalise peruulase-maamehe elu. Meie mõistes peaaegu lagunevates sarades elatakse.
Nazcast ei ole kahju lahkuda, mulle jättis selles paigas hea mulje vaid lend ja õhtune noorte esinemine, muidu on see paik üks turistiurgas ja inetu ja räpane veel sealjuures.

Naudin autosõitu ja möödalibisevaid vaateid täiel rinnal, muidugi on mul mõnus, sest ei pea roolis olema. Atsil ja Matil, kes kordamööda juhivad nii tore ei ole. Peatume korraks mitmetes loodukaunites paikades, pildistan vikunjasid, kuid Ats kiirustab meid edasi. Arusaadav ka, tema tahab oma pika sõidupäevaga ühele poole saada.

Maie: teel Nazcast Abancaysse on umbes 90-ndal kilomeetril vikunjade reservaat – nägime neid kauneid punakaspruune alpakade metsikuid sugulasi päris suurte karjadena. Mäekülgedele on istutatud suuri metsasalusid (osalt toestamiseks), ühes kohas 3400m kõrgusel ka mände. Külades on aeg-ajalt pika ridva otsas punane rätt või riidetükk, see pidi tähendama, et seal majas on hetkel valmis koduõlu – chicha.
Tee on hea, ainult lõputud serpentiinid ja 180-kraadised tagasipöörded võtavad kiiruse alla ja ajavad isegi iiveldama. Kella kuueks õhtul oleme juba Abancays ja leiame üsna lihtsalt linna parima hotelli „Hotel Turistas”. Sõitsime seda ilusat, aga üsna rasket mägiteed 7t ja 15min. Hotell on endises mõisahoones ja vajaks küll pisut restaureerimist, kuid on puhas ja ruumikas (kaheses toas on jälle kaks laia voodit). Sööme õhtust hotelli restoranis ja vajume kiirelt unne.
Hotell on suur ja väärikas kolmekorruseline hoone suures kaunis müüriga ümbritsetud aias, kuigi selle paremad päevad on juba möödas. Juba fuajee on ruumikas, marmorsammastega ning restaureeritud vanaaegse mööbliga. Personal veab meie rasked kohvrid kõrgeimale korrusele ning olen meeldivalt üllatunud, et tuba on ruumikas, üsna maitsekalt sisustatud ning vannituba lausa kuninglik oma umbes 12 ruutmeetri, ehtsast portselanist garnituuri ning aknaga. Kõik on lausa piinlikult puhas.
Lubame endale väikese uinaku ning laiskvorstidena veedame ülejäänud õhtu hotelli restoranis, mis on täitsa korralik keskmine nii toidu, veini kui hinna poolest.
Maie: järgmisel hommikul on tüüpsöök – praetud muna, kakuke, mahl, kohv, moos. Teeme väikese jalutuskäigu Abancays. 112 tuhande elanikuga linn on selle piirkonna suurim. On palju kauplusi ja teeninduspunkte, kauplused põllumeestele ja karjakasvatajatele. Müügil on pasta ja riis 30-kilostes kottides, samuti muud kuivained, köögiviljad. Kõik see teeb linnast ühe suure, inetu ja lärmaka turu.

Hommikusöögiks on restorani siseõuele avanevad klaasuksed avatud, ning saame oma kohvi nautida hommikupäikese paistel. Naudime Atsiga kahekesi aia privaatsust, sest Mati ja Maie söövad alles restoranis oma hommikusööki ja millegi pärast pole teised külastajad selle aia võlusid veel avastanud.
Kolame linnakeses, mis on näeb välja nagu meie väikesed alevid laadapäevadel, kui lisada sinna igapäevane toidukaup hiiglaslikes pakendites. Nii palju veterinaaride vastuvõtte, väetiste ja muu põllutööks vajalike asjade poekesi pole a seni oma elu jooksul näinud. Vast iga kümnes pood oli mingi muu kauba jaoks. Olin oma kammi Arequipasse unustanud ning nüüd sain ühe tänavakaubitseja käest uue. Tänavatel käisid lillemüüjad – naised, kellel oli suur kuhi lõikelilli selga seotud, sealt siis müüsid soovijatele. Lilled olid imeilusad ja lõhnasid hästi, kuid pika tee peale polnud neid kahjuks mõtet kaasa osta.

Maie: sõidame ära Cuzcosse, on jäänud 220km, millele kulub 3,5t., sest tee on käänuline ja tõusime 2500m pealt ligi 4000m-le ja siis laskusime uuesti 2000m peale, et Cuzcos tõusta jälle 3400m juurde. Cuzcos selgub, et meie hotell on ülebroneeritud ning meid saadetakse sama keti kvartali kaugusel asuvasse neljatärnihotelli.
Uus hotell on ilus, kuid kõik käib kohutavalt aeglaselt. Peame kaminaga puhketoas üle poole tunni teed juues ootama kuni meile toad valmis pannakse ja meie pagas kohale toimetatakse. Tuba on ilus, vaikne, ainult tekk on mingist elektrit täis sünteetilisest materjalist. Naudime lihtsalt puhkust ja jälle selles ilusas linnas olemist.
Maie: sööme linnas maitsva ja mõõduka turisti einekomplekti, kolistame mööda poode ning ostame kodustele meeneid.

Õhtul välja minna ei viitsi, ostame Atsiga toidupoest eineks jogurtit, mahla ja šokolaadi ning koju kaasa kokalehti.