August 2008

Maie: Seekord on hommikusöök erinevalt senisest suhteliselt rikkalikust täielikult kontinentaalne - mahl, kohv, sai, moos, või. Kohtume Valteriga keskväljakul 6.00. Macchu Picchut külastab põhihooajal maist septembrini 2000 inimest päevas, väljaspool põhihooaega 1000 ringis. Seetõttu ka meie varane ekskursiooni algus.
Hommikuks on halb enesetunne enamasti taandunud, suudan isegi pisut hommikust süüa ja läheme ootusärevuses Valteriga kokku saama. Kahjuks oli juba hommikul rõdult ilma vaadates selge, et pilte ei saa, seenevihm ja udu valdasid maad ning tihenesid üha.

Maie: Väidetavalt on MP hetkel rahvale avatud inkade suurtest asulatest kõige paremini säilinud, giid Valteri sõnul on hetkel 75% originaalne, vaid veerand on parandatud ja restaureeritud.
Giidi sõnul oli inkade ideoloogias 3 taset, kelle heaks tuli töötada ja annetada, siis alles võis neljandana endale mõelda. 1. jumalale, 2. inkapealikule, 3. kogukonnale ja perekonnale. Ja jumalaid oli palju - Päike, Kuu, Emake Maa, Viljakusejumal jne. Seega oli inkade asulas ka palju templeid ja altareid, mis asusid eelistatult kõrgendikel. Madamal, terassidele lähemal olid elumajad , kus elasid lihtsad inkad, kes põllutöid tegid ja laod, kus varusid hoiti.
Asulate vahel liiguti mööda mäekülgedele ehitatud sillutatud radasid, koormaid veeti hobustega. Kuidas küll veeti ja paigutati müüridesse suuri, kuni 20 tonni kaaluvaid kiviplokke pole päris selge siiani, kuigi selle kohta on mitmeid teooriaid. Altarid ja astmed on sageli välja tahutud ühest suurest kaljumürakast.

Macchu Picchul oli üllatavalt vähe rahvast, nii 10 inimest lisaks meile, sõitsime üles peaaegu tühjas bussis. Enamik meie ekskursioonist möödub vaid giid Valteri hääle ja meie üksikute täpsustavate küsimuste taustal. Jagatav info on suhteliselt pinnapealne minu jaoks, kuna olin kodus eeltööna lugenud mitmeid inkade riiki ja ajalugu, ühiskonnakorraldust, usku jne. puudutavaid kirjutisi siis päris uusi asju oli vaid üksikuid. Eelnev teadmine ei sundinud kogu aeg pingsalt giidi jälgima, sain ühe kõrvaga teda kuulates ise ringi käia, uurida, pilte teha, oma mõtteid mõlgutada. Pisut segas kogu muidu toredat olemist (isegi seenevihm jäi järele) vaid aina tugevnev kõhuvalu koos ähvardava kõhulahtisusega.

Maie: Tseremooniad ja ohverdamised leidsid aset iga suurema ettevõtmise eel, näiteks enne jahikäiku, enne sõjakäiku, enne külvamist jne. Usuti järgmistesse eludesse. Seetõttu olid tugevalt esindatud nii esivanemate kultus kui suurejoonelised matused. Hauda pandi kaasa nii tarbeesemeid kui rituaalseid nukke ning kullast ja hõbedast esemeid. Sageli asetati surnukeha looteasendisse.
Kogu Macchu Picchu on ehitatud mäeküljele ja osaliselt mäe sisse. Meelde jäi Päikesetempel, mille aknad on ehitatud ida suunas nii, et sealt paistva valguse järgi sai paika panna päikesekalendri. 22. juuni hommikul langes päike kindlaksmääratud kohale, ülejäänud kalender lähtus sellest.

Giidiga olime kõik rahul, teised olid varem vähem lugenud ja Valter rääkis väga head ja rahuliku tempoga inglise keelt ning oskas peaaegu alati ka küsimustele vastata. Tundus, et talle meeldis turistide siiras huvi nende ajaloo ja arheoloogia vastu. Isegi Ats, kellel on alati eelarvamused igasugu paikade ja eriti giidide suhtes jäi selle ekskursiooniga rahule. Mina muidugi oleksin tahtnud veel rohkemat ja aeglasema tempoga, kuid kõhuvalu kõrvalt oli täitsa paras.

Maie: Kohe MP kohal kõrgub teine mäetipp iidsete terassidega Wayna Picchu, millelt avanevad selge ilmaga suurepärased vaated MP-le. Giidi sõnul võtab selle tippu tõusmine 45 min. Kuigi ilm oli udune ja pilves otsustame siiski sinna ronida. Läbi karmi kontrollpunkti lastakse sinna iga päev vaid 400 inimest, tavaliselt on u. 9.30 limiit täis. Seega lõpetab Valter 9.00 meie ekskursiooni ja suundume tippu võtma.
Olin juba kodus plaaninud MP naabruses kuhugi ronida, seoses valude ja halva ilmaga jäi ära ühe tripilase soovitatud Huayana Picchu, mis kõrgus kohe Aquas Calientese kohal. Ei ole ka kindel kuidas ma oleks saanud teised nõusse kohati mööda mäekülge nöörredelitel turnima. Lepin siis tema MP kohal kõrguva väiksema vennaga.
Maie: Rada on tõsine, kitsas, astmed aeg-ajalt 60-70 cm kõrged, kivinukid igal pool püsti. Päris tõsine ronimine, higi voolab ojadena, pluus on läbimärg, aga tipus on päris tore olla. Aga mida ei ole on vaated. Vaid aeg-ajalt näitab MP ennast läbi udus olevate aukude. Laskumine on tükati veel raskem kui tõusmine. Marsime uduvihmas bussile ja sõidame alla.

Tõusmine on paras füüsiline koormus, teeme Atsiga head tempot ja võtab veidi hingeldama ning viib mõtted kõhuvalult ära. Muidu on nägu pidevalt naerul, aga teekonna jooksul tuli siiski kahel korral kiirelt ümber kivinukkide põõsaste taha ronida, õnneks oli rajal rahvast vähe, sest varuriided lähevad käiku, kõhulahtisus on totaalne ja hommikune söömine muidugi viga. Üles jõudes on enesetunne paranenud, ei tea küll tänu millele ja tekkinud isu veel mõni mägi õnneks võtta, kuid teiste jaoks aitab. Ats päris tippu ei tulnud, jäi paarkümmend meetrit allpool ühele terassile magama, mõned teised noormehed järgisid hejlem tema eeskuju.
Meie Maie ja Matiga läheme tippu, just enne lõppu tuleb ühest kitsast käigust läbi ronida, jaman oma seljakoti ja fotoka sealt läbi toppimisega tükk aega, maapind oli libe ja kaldus. Lõpuks pääsesin varustust lõhkumata üles. Pärast tipu vallutamist oli mõnda aega vägav tunne, aga kui ka peale 20-minutilist ootamist udu vahelt midagi näha ei olnud hakkasime laskuma jättes kannatlikumad jaapanlased mäe otsa valvesse.Laskumise järgselt enesetunne halveneb järsku ning tekib lausa nõrkus, püstiseismine muutub tõsiseks pingutuseks. Nõrkusega koos tuleb külmatunne. Komberdan bussini ja talun kuidagimoodi bussi 20-minutilist serpnttini mööda alla keerutamist.
Maie: Ats püüab vahetada rongipileteid varasemaks, meie rong läheb 15.00, esimene rong 15.30, kuid see ei õnnestu. Sööme lõuna restoranis sooja ahju kõrval. Peaaegu igas restoranis on suur lahtine küpsetusahi, kus põleb pidevalt nõrk tuli. Nägime kuidas sellise ahju põhjas pitsapõhja küpsetati ja pärast koos kattega lõpuni. Mina tellin reisi lõpetuseks kokteili "Macchu Picchu", mis vastu ootusi koosneb väga magusast liköörist ja laimimahlast. Saalele teeb kõht endiselt valu. Nad lähevad keskväljakule, kus Ats hakkab lugema ja Saale katsub magada. Meie Matiga vaatame müügiks pakutavat ja teeme mõned ostud, istume korraks kohvi jooma ja ongi ärasõit. Päev on pärastlõunaks muutunud päikseliseks.
Tänu vappekülmale, mis mind pidevalt piinab valime einestamiseks restorani, kus saama istuda kohe küdeva ahju ääres. Meile sobib aeglane teenindamine ülihästi, seega sööme ja tukume seal soojas paar tundi. Kuna vahepeal on päike välja tulnud ja pargipingid jälle kuivaks ja soojaks paistnud veedan ülejäänud päeva ilusaid unenägusid nähes. Pikk rongisõit õhtul on tüütu, kuid ikkagi kõige kiirem viis Cuzcosse tagasi jõudmiseks. Pool tundi enne lõppjaama istume ümber kohalikule bussile, sest see viib meid 10 minutiga hotelli ette, lisa 60 kroonist näo kohta selle eest küll kahju ei ole. Õhtul on veidi kurb tunne võrreldes eilse võrratu matkapäevaga, udu ja haigus lahjendasid kõvasti minu jaoks Macchu Picchu elamust.

Maie: Järgmisel hommikul sööme oma viimase maitsva, kuid ühetaolisusega juba tüütavaks muutuva hommikusöögi Peruus ja asume koduteele. 5.45 sõidame taksoga lennujaama, kuid meile ebameeldivaks üllatuseks on lend lükatud 12.15 peale. Meie plaan päev Limas veeta (edasilend läheb alles 19.20) luhtus, sest lennujaam asub päris palju linnast väljas. Kuna Limas ei õnnestu ennast kohe uuele lennule registreerida sööme restoranis viimase Peruu lõuna, küll itaalia toidu ja tšiili veiniga.
Kulutame oma viimase kohaliku raha ja jätame mõttes selle kauni ja vastuolulise maaga hüvasti. Edasine on kahjuks lõpmatu transport kuni koduni.

Nagu ikka traditsiooniliselt lähenesime ka meie Macchu Picchule rongiga, on ka teisi alternatiive busside näol, kuid rong andis meie jaoks olulise ajavõidu. Olime võtnud kohalikust reisibüroost ühepäevase matka, seega pandi meid Cuzcos rongile ja manitseti vist 6km. enne lõppjaama väljuma, sealt siis pidi meie matk alguse saama.

Maie: Cuzco oru serval tegi rong kolm traaversit, et mäeküljest üles tõusta. Aquas Calientesesse, mis on Macchu Picchu külje alla tekkinud turistiteeninduslinnakese nimi, on Cuzcost 110 km. Rong läbib selle u. 4 tunniga. Need, kes matkavad Picchule 4 päeva väljuvad 82. kilomeetril, meie matk algas 104-ndal, Chachabambas.
Oma matka jooksul kõndisime vaid 8km, alustasime 2650m kõrguselt, tõuseme vahepeal u. 500m ja siis laskume Macchu Picchuni (2400m).

Enne kõndimahakkamist pistame vähemalt meie Atsiga suurema osa kaasapakitud lõunast pintslisse, et oleks vähem tassida. Meie giid Valter tundub olevat rahulik ja lõbus. Peale meie oli matka alguspuntis veel paarkümmend inimest.
Maie: Ilm on kuum, paneme mütsid pähe ning seljakotid selga ja teele. Algus on päris mõnus. Ats ja Saale panevad hoogsalt ees. Tee kulgeb mööda mäekülge kohati üsna kitsa teerajana. Urubamba jõgi ja raudtee kaugenevad meist üha enam.Aeg-ajalt on päris olulised tõusud mööda astmeid, võtab hingeldama. Teel on paar varjualust, kus kohtame eesminevaid gruppe ja reeglina möödume neist.
Meie rajale jäävad kaunis kosk ja inkade asula Winay-Wayna oma tohutu hulga terassidega. Eriti võimsa mulje jättis see kaugelt vaadates. Valter teeb meist Matiga seal pilti. Mõne aja pärast jäävad põlved pisut valusaks ja selg läheb märjaks. Väike puhkus laagri juures, kus 4-päeva matkajad viimast korda ööbivad kulub ära.

Kuna alustasime matka oma söögipausi tõttu viimastena ja armastame mõõdukalt kiiret tempot peame kahjuks kogu seltskonnast rajal mööduma. Juba väga varsti peale matka algust näeme esimesei inkade varemeid, ei mäleta kahjuks selle koha nime, kuid kauselt meenutasid varemed ehtsat krokut.

Ootame veidi matkajate laagri juures, nagu kokku lepitud. Kohutav hais, mis tuleb nii telkidest, duširuumist, wc-st kui prügikastide juurest sunnib meid siiski oma teekonda jätkama. Rada on enamasti kenasti kividega sillutatud, üsna sile, varjuline ja piisavalt lai, sellel on lust käia, füüsilist koormust pakuvad tõusudele raiutud trepid. Kui olime lõpuks kõigist möödunud oli tore sammuda peaaegu ihuüksi keset seda fantastilist loodust ja vaateid, mis mäekülgedest ootamatult avanesid, vaadata alla peenikese lindina looklevale jõele, kust paistsid kullapesemisbasseinid ja taamal hüdroelektrijaam. Mida edasi seda kitsamaks ja kinnikasvanumaks tee muutus, see oli tõeline džungel mäeküljel. Päike oli lagipähe paistnud vaid esimesel tunnil.


Suutsime ennast ilma giidita kontrollpunktist läbi rääkida, kuid neil tekkis siiski mingi kahtlus ja üks vaene noormees oli sunnitud meile järele jooksma (ikka õige mitu kilomeetrit üles-alla), et veenda meid naasma. Pärast kurnavat inglise-hispaania-käte- jalgade- näoilmete vestlust lubasime oodata oma kaaslasi sealsamas ning tegime väikese mõnusa peatuse. Väga suured, kaunid, mitmevärvilised liblikad külastesid meid ootamise ajal. Kuid kahjuks istusid nad minu mütsile alati siis kui fotokas minu käes oli, nii ei saanudki neid pildile. Poole tunni pärast saabusid Maie ja Mati koos giidiga ning edasi liikusime juba koos.

Maie: Varsti jõudsime Inti Puncu ehk Päikesevärava juurde, kust avanes esimene vaade Macchu Pichhule. Oli jäänud vaid 45m laskumist, et jõuda bussini, mis meid alla Aquas Calientesesse viiks. Selleks ajaks olid põlved juba väga valused ja kõrgemaid astmeid oli raske võtta. Nüüd tegi Valter meist klassikalise turismigrupipildi Macchu Picchu taustal.
Terve päeva on olnud palav ilm, kuid Päikeseväravani jõudes hakkab sadama sooja vihma ning päike särab korraks endisest veel eredamalt. Saangi oma esimesed pildid kohale jõudes teha vikerkaarest. Kahjuks oli vikerkaar mitte Macchu Picchule taustaks vaid rohkem läänes. Tegin ka Macchu Picchus enne bussipeatusse laskumist posu pilte ja hea, et tegin, järgmisel päeval oli kogu paik udus ning pildistamisest ei tulnud midagi välja.


Maie: Busside jaoks tehtud serpentiin oli ülevalt vaadates päris võimas. Aquas Calientes on üdini ja ainult turistide teenindamiseks, aina hotellid, hostelid, restoranid, turud ja poed, sekka vaid kuumaveeallikad ja raudteejaam. Plaza de Armas on minimõõdus ja pronksist inkaga. Meie majutuspaik Rupa Wasi on keskväljaku läheduses, kuid, kuid sinna viib 87 trepiastet. See on ökomajutus, lihtne puitehitis normaalse vannitoa, 2m laiuse voodi ja rõdukesega. Väsimus on päris paras, kuid peale dušši ja kuiva särki võib marssida linnakese teise otsa kuumaveeallikatesse.
Basseinis on päris mõnus vedeleda, valusad lihased annavad järele.

Basseine on kuumemaid ja kõlmemaid, proovime enamiku neist ka järele. Vesi ei haise just, aga on sogane ning ei jäta mitte just kõige puhtamat muljet. Juba päeval vaikselt alanud kõhuvalu hakkab tugevnema. Jõuame just restoranis toidu ära tellida, kui enesetunne läheb lõplikult jamaks. Jätame teised sööma ja läheme Atsiga koju, kus topin end valuvaigisteid ja söetablette täis ning jään paremat homset ootama.
Maie: Kuumaveeallikate juurest laskub keskväljaku suunas kiviparketiga tänav, kahel pool restoranid ning kelnerid ja ettekandjad teineteise võidu meelitamas sind enda poole. Uurime menüüsid, Mati jättis juba üles tulles meelde ühe restorani, kust sai kohalikku maisiõlut - chihat.
Mitte, et me sellest midagi kuigi maitsvat loodaks, vaid see on veel proovimata.
Maie: Chiha maitseb magusalt ja maisi järele - maisimõdu.