A Travellerspoint blog

Entries about automotive

Nazcast Cuzcosse peatusega Abancays

sunny 19 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Meie Atsiga magasime hästi, tänu õhtusele veinile meid koduloomad ega laest langev krohv ei seganud. Varahommik algas pettumusega, basseinis oli vaid põlvejagu vett. Üritasin siis kergelt räpases vannitoas dušši alla minna, kuid vett ei tulnud. Ats läks asja uurima ning selgus, et vesi tuleb vaid ühest kohast, hetkel oli voolikuots basseinis. Selleks korraks basseini täitmine lõpetati ja sain siiski dušši kasutada.
Hommikusöögilaud nägi pehmelt öeldes kasin välja, kuid lohutasime end sellega, et peremees oli lubanud teise hommikusöögi peale lendu.
Maie: hommikusöögilaual on pisut viilustatud puuvilja ja 4 lõiku juustu. Kui küsime „pan’i” (leiba) jookseb teenindajaneiu poodi ja toob meile kakukesi. Sööme vaid ühe võileiva, sest enne lendu palju süüa ei soovitata.
Collectivo korjab huvilised hotellidest kokku ja sõidame lennuväljale. Nagu Mati ütleb on lennukid 4- ja 6-kohalised tšehhi Cessnad. Meile antakse kaardid, kuhu on märgitud lennutrajektoor ja kujutised kõrbes. Tõuseme õhku ja võtame suuna kiltmaale. Iga kujutise juures kallutab piloot lennukit, et alguses paistab kujutis parempoolsetest akendest, siis pöörab ümber ja nüüd on vasakpoolsete kord vaadata. Kujutised on väga hästi nähtavad. Nende kujundite loomise kohta on hulk teooriaid, kuid ükski neist ei ole ammendav. Lend on mõnus, ei mingit iiveldamist ega oksendamist. Lõpuks saame veel piloodi allkirja oma kaardile-sertifikaadile.

IMG_4631_v_ike.jpg
371_Kondor_v_ike.jpg376_Koolibri_v_ike.jpg
Õnneks oli hotelli peremees, kellelt lennu tellisime pidanud meeles, et soovisime võimalikult vara lennata, sest meil on veel pikk sõit ees. Kõigest tund peale hotellist lahkumist olime juba õhus. Lend oli üliturvaline, ei tekkinud kahtlustki, et süda võiks pahaks minna, piloot lendas ülisujuvalt, nägime kõiki kujundeid selgelt, korduvalt ja ka pildistamiseks oli piisavalt aega.
Õnneks pidas peremees ka hommikusöögi suhtes sõna ja pärast lendu me tänu vahepeal poes käinud neiukestele nälga ei jäänud, kuigi maitsvuse ja hügieeni koha pealt oleks saanud sõna võtta. Kuna me ei teadnud kas ja kuidas meil päeva jooksul üldse söömisvõimalusi tekib otsustasime leiba, juustu, puuvilja ja jooki kaasa võtta.
Maie: peale täiendavat hommikusööki asume kiirelt teele Cuzco suunas, kuhu on 660km. Juba peaaegu linnast väljas meenub, et pidime ostma saia kõrvale juustu kaasa ja ka bensiini. Mõnusa soolaka kitsejuustu saame turult, aga bensiini jaoks raha vahetada õnnestub Matil vaid asula ainukeses pangakontoris. Tänase tee pikkuseks oleme planeerinud 465km, siis jõuame ööbima Abancay linnakesse mägedes.
Ats oli andnud enamiku kaasasolnud rahast hosteli seifi hoiule nagu eelmisteski ööbimiskohtades. Kuna seni oli kõik hästi olnud ei vaevunud ta seekord raha kätte saades üle lugema. Nüüd hakates bensiini jaoks raha vahetama oli 85 eurot puudu. Võtsime seda kui õppetundi, et odavates kohtades ei tohi kedagi usaldada, kõige vähem veel Euroopast pärit sisserändajaid ning võtsime vastu otsuse, et edaspidi ööbime oma rahakoti ja turvalisuse huvides vaid hotellides.
Maie: pöörame autonina sisemaale ja hakkame mägedesse tõusma. Siin on mägedes pisut rohelust. Tee ääres on päris palju karjuste asulaid ja suuri lamba- ning alpakakarju. Samuti on näha päris palju lehmi ning isegi hobuseid. Ja see kõik toimib 3000-3800m kõrgusel, mäekülgedel on hoolikalt kiviaedadega piiratud põllulapid – siin on näha kuidas kulgeb tavalise peruulase-maamehe elu. Meie mõistes peaaegu lagunevates sarades elatakse.
Nazcast ei ole kahju lahkuda, mulle jättis selles paigas hea mulje vaid lend ja õhtune noorte esinemine, muidu on see paik üks turistiurgas ja inetu ja räpane veel sealjuures.

385_M_gite..l_v_ike.jpgIMG_4686_v_ike.jpg
Naudin autosõitu ja möödalibisevaid vaateid täiel rinnal, muidugi on mul mõnus, sest ei pea roolis olema. Atsil ja Matil, kes kordamööda juhivad nii tore ei ole. Peatume korraks mitmetes loodukaunites paikades, pildistan vikunjasid, kuid Ats kiirustab meid edasi. Arusaadav ka, tema tahab oma pika sõidupäevaga ühele poole saada.
393__ks_j_..l_v_ike.jpg
Maie: teel Nazcast Abancaysse on umbes 90-ndal kilomeetril vikunjade reservaat – nägime neid kauneid punakaspruune alpakade metsikuid sugulasi päris suurte karjadena. Mäekülgedele on istutatud suuri metsasalusid (osalt toestamiseks), ühes kohas 3400m kõrgusel ka mände. Külades on aeg-ajalt pika ridva otsas punane rätt või riidetükk, see pidi tähendama, et seal majas on hetkel valmis koduõlu – chicha.
Tee on hea, ainult lõputud serpentiinid ja 180-kraadised tagasipöörded võtavad kiiruse alla ja ajavad isegi iiveldama. Kella kuueks õhtul oleme juba Abancays ja leiame üsna lihtsalt linna parima hotelli „Hotel Turistas”. Sõitsime seda ilusat, aga üsna rasket mägiteed 7t ja 15min. Hotell on endises mõisahoones ja vajaks küll pisut restaureerimist, kuid on puhas ja ruumikas (kaheses toas on jälle kaks laia voodit). Sööme õhtust hotelli restoranis ja vajume kiirelt unne.

Hotell on suur ja väärikas kolmekorruseline hoone suures kaunis müüriga ümbritsetud aias, kuigi selle paremad päevad on juba möödas. Juba fuajee on ruumikas, marmorsammastega ning restaureeritud vanaaegse mööbliga. Personal veab meie rasked kohvrid kõrgeimale korrusele ning olen meeldivalt üllatunud, et tuba on ruumikas, üsna maitsekalt sisustatud ning vannituba lausa kuninglik oma umbes 12 ruutmeetri, ehtsast portselanist garnituuri ning aknaga. Kõik on lausa piinlikult puhas.
Lubame endale väikese uinaku ning laiskvorstidena veedame ülejäänud õhtu hotelli restoranis, mis on täitsa korralik keskmine nii toidu, veini kui hinna poolest.
Maie: järgmisel hommikul on tüüpsöök – praetud muna, kakuke, mahl, kohv, moos. Teeme väikese jalutuskäigu Abancays. 112 tuhande elanikuga linn on selle piirkonna suurim. On palju kauplusi ja teeninduspunkte, kauplused põllumeestele ja karjakasvatajatele. Müügil on pasta ja riis 30-kilostes kottides, samuti muud kuivained, köögiviljad. Kõik see teeb linnast ühe suure, inetu ja lärmaka turu.
396_Abanca..v_v_ike.jpg
Hommikusöögiks on restorani siseõuele avanevad klaasuksed avatud, ning saame oma kohvi nautida hommikupäikese paistel. Naudime Atsiga kahekesi aia privaatsust, sest Mati ja Maie söövad alles restoranis oma hommikusööki ja millegi pärast pole teised külastajad selle aia võlusid veel avastanud.
Kolame linnakeses, mis on näeb välja nagu meie väikesed alevid laadapäevadel, kui lisada sinna igapäevane toidukaup hiiglaslikes pakendites. Nii palju veterinaaride vastuvõtte, väetiste ja muu põllutööks vajalike asjade poekesi pole a seni oma elu jooksul näinud. Vast iga kümnes pood oli mingi muu kauba jaoks. Olin oma kammi Arequipasse unustanud ning nüüd sain ühe tänavakaubitseja käest uue. Tänavatel käisid lillemüüjad – naised, kellel oli suur kuhi lõikelilli selga seotud, sealt siis müüsid soovijatele. Lilled olid imeilusad ja lõhnasid hästi, kuid pika tee peale polnud neid kahjuks mõtet kaasa osta.
401_Vaade_..t_v_ike.jpg
Maie: sõidame ära Cuzcosse, on jäänud 220km, millele kulub 3,5t., sest tee on käänuline ja tõusime 2500m pealt ligi 4000m-le ja siis laskusime uuesti 2000m peale, et Cuzcos tõusta jälle 3400m juurde. Cuzcos selgub, et meie hotell on ülebroneeritud ning meid saadetakse sama keti kvartali kaugusel asuvasse neljatärnihotelli.
Uus hotell on ilus, kuid kõik käib kohutavalt aeglaselt. Peame kaminaga puhketoas üle poole tunni teed juues ootama kuni meile toad valmis pannakse ja meie pagas kohale toimetatakse. Tuba on ilus, vaikne, ainult tekk on mingist elektrit täis sünteetilisest materjalist. Naudime lihtsalt puhkust ja jälle selles ilusas linnas olemist.
Maie: sööme linnas maitsva ja mõõduka turisti einekomplekti, kolistame mööda poode ning ostame kodustele meeneid.

IMG_4708_v_ike.jpg406_V_ljak..s_v_ike.jpg
Õhtul välja minna ei viitsi, ostame Atsiga toidupoest eineks jogurtit, mahla ja šokolaadi ning koju kaasa kokalehti.

Posted by Saale 05:51 Archived in Peru Tagged automotive Comments (0)

Arequipast Nazscasse

sunny 27 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Maie: järgmisel hommikul asume varakult teele Nazca poole, ees on 506km sõitu. Linnast aitab meid välja politseinik sõites mootorrattaga ees, et näidata õiget pööramise kohta. 30-40 km sõitnud leiame end külakesest, kuhu me mitte kuidagi ei oleks pidanud sattuma. Viitasid kuskil ei ole, kuid õnneks on põhiline liikumissuund õiges ilmakaares ja paarikümne km pärast oleme kindlalt „Pan-American” kiirteel. Kiirtee on tavaline üherealine sõidutee, aga korralikult asfalteeritud ja märgistatud.
See teekond, just ümbritseva looduse mõttes on täiesti ebatavaline. Laskume 2300m pealt päris merepinnani. Pruuni-valgekirjud mäed ja liivakõrb kohtuvad siin Vaikse ookeaniga, sadade kilomeetrite viisi tegelikult kogu selle 500 km ulatuses, ainult jõeorgudes asuvates asulates on puid ja rohelisi põllulappe. Osa põldudest on isegi vee all, Mati arvab, et seal kasvatatakse riisi. Paljudel põldudel on kaktused – rahvasuus ämmakeeled. See kõrbe ja ookeani kooslus on nii kummaline, et ei jõua ära imetleda. Mäed on mõnikord pruunikad, pehmed, lainjad, kaetud valge peene liivaga nagu lumega. Teises kohas on teravad sakilised kaljurünkad, siis laiub kõikjal kõrbeplatoo – ei ainsatki rohelist liblet.

346_Ookean..a_v_ike.jpg347_K_rb_v_ike.jpg
Võrreldes muude paikadega Peruus jättis rannikukõrb ühe eredama muljelaigu. Seal oli liiva ja mägesid kõikvõimalikes toonides valgest mustani, sealjuures nii külmi kui sooje toone, nagu ka Puno-Arequipa teel, kuid kontrastid olid siin suuremad ning ka kogu maastik pakkus kõike hiiglaslikus mastaabis. Olid siledad silmapiirini ulatuvad heledad liivaväljad, kus tuul keerutas keeristena liiva ja prahti üles, olid suured järsud mäed, kuhu otsa tuli autoga veerand tundi ronida ja siis teiselt poolt jälle alla, olid väiksemad mäed ja kivirünkad vaheldumisi liivaväljadega jne., seda kõike ei suuda kirjeldada. Asulad olid kõik rajatud mägedest ranniku suunas laskuvate jõesängide deltadesse, need olid ainukesed maaviljeluseks võimalikud paigad nagu oaasid keset kõrbe. Osades jõgedes oli ka nüüd kevadel vesi, osa olid veel kuivanud. Tänu maastiku vaheldusrikkusele ja ilule ei olnudki nii tüütu sõitu, välja arvatud muidugi autojuhil, sest 500-st km-st oli 200 raudselt mägiteed, kus sai sõita 40-60 km tunnis.
IMG_4559_v_ike.jpg
Maie: umbes poolel teel olles kastame end vaiksesse ookeani. Vesi on jahe, 14-15 kraadi, aga lained suured ja elamus võimas. Krabid jooksevad meie eest mööda randa peitu ja kuum liiv peaaegu kõrvetab meie jalatallad.
Sööme kohalikus, pisut haisvas söögimajas koos külaelanikega kanasuppi, milles kana küll ei õnnestu tuvastada, aga selle eest maitsvaid krabikoivakesi. Päris ehtne elamus peruu külamehe toidulauast.
Teeäärsed asulad on armetud, nagu Cuzco-Puno ümbruseski, kas lagunevad või lõpuni ehitamata ühekordsed majakesed, tellistest või sõnniku-saviplonnidest. Nende hulgas on aeg-ajalt täiesti arvestatava arhitektuuriga krohvitud ja säravalt värvitud maju.

342_Ats_k_rbes_v_ike.jpg
Umbes poolel teel Arequipa ja Nazca vahel oli tõeliselt ilus pikk liivarand, umbes 15km laia erinevates toonides liivariba kohe tee ääres. Liivale palja jalaga astudes oli see kuum (peaaegu keskpäev oli), kuid mitte kõrvetavalt, saime rahulikult ookeanini jalutada. Liiva sees olid kõikjal veest mõne kuni kümne meetri kaugusel väikesed augukesed – krabide urud. Krabid ise panid meid nähes urgude suunas punuma, kuid üks suur isend oli nii ehmunud, et tardus paigale. Mati sai ta näppu võtta ja lähemaks uurimiseks meie juurde tuua.
IMG_4586_v_ike.jpgIMG_4588_v_ike.jpg
IMG_4592_v_ike.jpg
Tänane söögipaik on väga eriline. Sööme ühes teeäärses külas, kus maantee on ainsaks tänavaks. Külas on esmapilgul näha 3-4 söögikohta, kuid kõik paistavad üsna jubedad. Lepime mõttes kõhuhaiguse ja haisuga ning astume ühte neist sisse. Lähemal vaatlusel see nii jubedaks ei osutugi. Kuna tee pooles uksi ees ei ole siis hais häirib veidi, kuid ei takista veel söömist, kui teenindaja lükkab vakstuga kaetud laua kloorise lapiga üle muutub elamus veidi teravamaks. Tellime kanasupi, seda lubatakse ruttu ja vigases hispaaniakeelses menüüs tundub see kõige turvalisem. Supp tuuakse lauale suurtes taldrikutes, ettekandjal pöial sügavalt sees. Kana ei leidu, aga selles supis on minu elu värskeimad ja parimad krevetid ning krabijalad, kahetsen, et ei suuda menüüst mingisugust krevettidega rooga tuvastada ja aegki hakkab otsa saama, pool teest on veel läbida, kuid juba on pärastlõuna.
Õnneks on viimane 150km sirge, saame arendada kiirust 120km tunnis ja jõuame poole seitsmeks Nazcasse. Oleme endale hosteli juba broneerinud, alustame kahtlaseid otsinguid, sest olen aadressi maha unustanud, mäletan vaid, et kiriku taga, kaks tänavat edasi. Kui uurime kiriku taga ühe mehe käest soovitud hosteli kohta noogutab ta ja viib meid ühe maja juurde. Olles juba peaaegu sisse kolinud märkan ma nii värava juures kui sees hoopis teist nime. Arupärimise käigus tuleb välja, et see on selle mehe hostel, ta lihtsalt lootis meid enda poole meelitada. Pärast kindlat „ei-d” näitab ta meile nukralt kõrvaltänavas õiget kohta.
351__htune..a_v_ike.jpgIMG_4609_v_ike.jpg
Maie: siin on peremeheks valgetverd hispaania päritolu mees, kes juhatab meile ka paar head restorani. Saame hea õhtusöögi ja showprogrammi pealekauba. Kõigepealt laulis 3-meheline ansambel. Pärast tantsivad trummide saatel 2 õige noorukest tüdrukut ja 2 poissi. Tants tundub küll segu ladina-aafrika rütmidest, aga on väga meeleolukas.
Öö kujuneb õige piinarikkaks. Kirjutasin kuni 11-ni ja siis ei tulnud kuidagi und. Kella kahest hakkasid koerad haukuma, neljast kuked kirema, olime Matiga mõlemad peaaegu magamata.
Nasca hostelit teistele ei soovita, meie toa uks ei käinud korralikult lukku, maja oli vana ja räämas, logisev ja minimaalse hommikusöögiga, lubatud basseinis oli hommikuks vaid põlvini vesi.

IMG_4610_v_ike.jpgIMG_4625_v_ike.jpg356_Peruu_..a_v_ike.jpg
Ööbimispaik on meie senise reisi odavaim ja viletsaim, toad on üliväikesed, laest pudeneb krohvi, vannituba hallitab, basseinis pole vett, laiskusest siiski ei viitsi uut kohta otsida ja läheme linna õhtust sööma. Peremehe soovitatud restoranis on täitsa lahe esinemisprogramm, normaalne toit ja veedame seal mõnusa õhtu, jalutame veel linnas ning vajume siis kägisevasse voodisse. Noored aafrika päritolu tantsijad on tõesti hoogsad ja kaasakiskuvad, enne neid mänginud ansambel selline lääne versioon peruu muusikast, ilus, kuid igav.

Posted by Saale 04:52 Archived in Peru Tagged automotive Comments (0)

Cuzcost Punosse

Kahe ja poole tuhande pealt läbi peaaegu nelja ja poole umbes nelja tuhande meetri kõrgusele

sunny 18 °C
View Lõuna-Peruu ringreis on Saale's travel map.

Ka järgmisel hommikul tõustes oli enesetunne veel päris kobe. Hommikusöögilaud oli normaalse valikuga (munaroog, singid, juustud, puuviljad, jogurt, helbed, kohv, tee, mahlad, leivad-saiad, mingi magus sai või keeks), puukisime kõhu täis, sest ees ootas peaaegu 400 km mägiteid Titicaca äärde Punosse. 10-minutilise hilinemisega saabus meie autot tooma rendifirma omanik isiklikult, tegemist oli tõeliselt turske ja rõugearmilise afroindiaanlasega. Veerand tunniga said asjad aetud, kuigi pabereid täita tuli Euroopa maadega võrreldes topelt. Ju me paistsime talle nii usaldusväärsed, et esialgselt väljakäidud 150 lisatasuta kilomeetrist päeva kohta sai 300. Peruus autot rentides kuulub rendihinna sisse vaid teatud hulk kilomeetreid päeva kohta, limiiti ületavate kilomeetrite eest tuleb lisa maksta. Miks meil üldse nii uhket autot vaja oli? Autosse pidime mahtuma neljakesi ja meie 4 kohvrit ning 4 väiksemat seljakotti. Meil oli vaja mägedes sõita ning teeoludest oli aimu ainult nii palju kui netist blogidest ja kommentaaridest lugesid. Seega oli valida suuremat sorti jeebi ja bussi vahel. Korralik buss, mis meid teele ei jäta ja jeep olid peaaegu samas hinnas, jeep tundus mugavam, ka parkimise ja ohutuse mõttes. Ühistranspordist loobusime suurema vabaduse ja soovimatuse pärast oma pagasit valvata ning ka lihtsalt mugavuse tõttu.
Ronisime oma värskeltpestud Jeepi ja asusime kaarti uurima, kuidas saab linnast välja. Lonely Planeti linnakaart lõppes koos kesklinnaga, meil oli vaid riigi kaart ja ühtegi teistele linnadele näitavat viita polnud. Üritasime sõita lihtsalt suunataju järgi, kuid pärast kolmandat tagasikeeramist loobusime ning küsisime kohalike käest juhatust. Kõigest kaks juhatust veel ja olimegi linnast väljas.
Maie: Punosse on 389km, linnake on 3827m kõrgusel 91900 elanikuga. Tee on üllatavalt hea, alfalteeritud, lõputud kurvid korralikult tähistatud. Tee ääres mõned maalilised järved, tõuseme pidevalt.
Tee äärde jäid väikesed asulad, raudtee ilmus kohati välja, põllud ja lage rohumaa, varsti jõudsime Huacarpay laguuni äärde, kena vaade oli, meieni kostsid suplevate poisikeste hõiked, mis tekitasid ka tahtmise ujuma minna. Kuid pidime edasi sõitma, sest ei olnud aimugi milliseks kõrgemal mägedes tee kujuneb ja kuidas meie tervis õhtuni vastu peab.
68_Huacarp..l_vahel.jpg
Kõrgemale jõudes muutusid asulad üha väiksemaks ja harvemaks, enne kõrgplatoole jõudmist tegime peatuse Viracocha templi juures, mille ehitas Inka Pachacutec inkade kultuuri kõrgajal. Tempel on ehitatud 15 saj. ja on ajaloolaste arvates üks autentseid inkade konstruktsioone. See on 100 meetrit pikk ja 20 meetrit lai, ehitatud adoobist kiviplokkidest vulkaanilisest kivist alusele. Kompleksi juurde kuulub ka inkade eliidi elamispiirkond ja seda ümbritsevad tosinad laod toidu hoidmiseks.
Maie: Viracocha tempel asub umbes 117 km Cuzcost Puno suunas, Raqci linnakese lähedal. See on Inka Pachacuteci poolt loodud esimene suur tempel. Väga suurel alal, ligi 50ha on säilinud varemed templist, eluruumidest, hoidlatest-ladudest. Osa ehitistest on tihedalt üksteise kõrval olevad ümartornid 5-6m läbimõõduga ja kõrgusega 7-8m, väikese kitsa ukseavaga ja kahe aknaavaga ukse vastas. Palju oli lihtsalt kivihunnikuteks varisenud, kuid templimüüride alumised osad, mis olid laotud inkade viisi tahutud kiviplokkidest, olid kindlalt alles. Iidse templi varemetest jäi vägev ja suursugune mulje. Eesõues müüdi hulgaliselt peruu meeneid, mis olid erakordselt värvikad - puidust, kivist, savist. Ats ja Saale ostsid Väikese laama pisipojale Thorvaldile, mis lõpuks ikkagi rändas suure venna Caiuse lauale - talle meeldis see rohkem.
IMG_4191_v_ike.jpgIMG_4193_v_ike.jpg
IMG_4194_v_ike.jpgIMG_4195_v_ike.jpg
Seal läks kenasti aega ja alles lõuna paiku jätkasime teed.
Kõrgplatoo on midagi täiesti erilist. Kui enne oli tee tõusnud tasapisi mäkke siis nüüd oli pikki sirgeid lõike, mis olid teinekord lausa kümmekond kilomeetrit, mõlemal pool teed laiumas mõõtmatud rohuväljad ja taamal kauguses mäed. Mäed ei olnud sellised paljad ka kõrbenud nagu näeme suvel Lõuna-Euroopas, vaid kaugelt vaadates nagu oleksid kaetud maherohelise sametiga. Mõni üksik karjasehütike aeg-ajalt. Sellisel kõrgusel ei kasvatata enam midagi, siin on vaid alpakad ja laamad.
92_K_rgplatoo_v_ike.jpg
Maie: ilm ilus, sõidame edasi, ees on meie reisipäeva kõrgeim koht La Raya mäekuru 4319m kõrgusel merepinnast. Kuru lähistel peaks olema üks söögikoht, kuid kohtame seal ainult rahvariides mutikesi oma kampsuneid ja vaipu müümas, söögikoht jäi ilmselt pisut ettepoole, kuumaveeallikate juurde. Kõht on tühi ja otsustame lõunat süüa Ayaviri linnas, mis on Collao kõrgplatoo (3700-3800m kõrgust) suurim linn. Ayaviri jättis äärmiselt troostitu ja vaese mulje, nagu teisedki teeäärsed asulad. Mõned poed on näha ja pisike turg.
Ayaviri koosnes peamiselt ühest pikast tänavast. Kuna nälg hakkas näpistama sai ostetud kartulipirukaid tänavalt ühe perekonna käest, kes küpsetas ja müüs neid jalgratta taha pandud kärust. Pirukas ise oli nagu kartulipuder, kuhu oli sisse pandud sibulatükke ja porgandikuubikuid ja seejärel rasvas küpsetatud.
IMG_4197_v_ike.jpg
Sama ainukese tänava ääres olevalt turult võtsime veel imepisikesi banaane ja suure pudeli kohalikku limonaadi, vett ega mahla ei õnnestunud leida, õnneks olime Cuzcost pisut vett kaasa võtnud.
Selle pildi peal on Peruu tüüpiline liiklusvahend kohalike jaoks. Taksosid oli linnades palju, kuid mujal ja väiksemates kohtades raudselt selline collectivo nimeline buss. Ühistranspordist olid olemas suured linnadevahelised liinid, see sõitis enamasti lühemaid otsi ja ei olnud riiklik ega ka ametlik. Mingi vend ostis endale bussi, hakkas sõitma seal kus tahtjaid oli ja võttis sõidu eest raha. Buss näeb välja nagu meie vene aja marsa, kuid tagumine istmerida on välja võetud ning selle asemel on kaks pikka pinki. Seisjaid võetakse samuti peale. Peruus mahutab selline sõiduriist mitte 9 ega 11, vaid 20 inimest. Asjad pannakse redelist katusele pakiraamile. Seal veeti absoluutselt kõike, meie nägime näiteks taarat, köögivilju, kotte, kohvreid, elusaid ja surnud lambaid ning kanu, elusaid põrsaid, ehitusmaterjale jne.
90_Colleqt..s_v_ike.jpg
Külast välja ja leidsime maanteele ligidal ühe mahajäetud sõnnikust karjasehurtsiku, mille kõrvale seadsime end laagrisse. Üks koer märkas meid kaugelt eemalt üle rohumaa ja jooksis meie juurde lootuses meiega einet jagada. Viisakas peni oli, ootas maja nurga taga, aeg-ajalt pani pea ümber nurga ning vaatas kaugele me söömisega jõudnud oleme.
Teised pugisid isuga pirukaid, kodust kaasavõetud musta leiba, juustu, banaane, loputades neid limonaadiga alla, aga mul hakkas sees keerama. Osutusin meie seltskonnast kõrgusehaigusele ehk sorochele kõige tundlikumaks. Ei suutnud midagi süüa, jõin vett ja isa soovitas konjakit. Teistel oli paganama lõbus, veidi parandas see enesetunnet. Panin lonksu konjakit hinge alla ja kannatasin edasi. Punoni oli jäänud veel üle 70 kilomeetri.
IMG_4201_v_ike.jpg
Maie: kõrgplatoo on tegelikult nähtus omaette, taamal mäed, mõnikord isegi lumised. Puid-põõsaid praktiliselt ei ole, kogu maa on kaetud hallikas-kollakate rohupuhmastega. siiski on igal pool näha lehma- ja lambakarju ning savi/sõnnikuplonnidest laotud majakesi/hurtsikuid. On kevad ja vihmaperioodi algus, ilmselt on kuu aja pärast siin palju rohelisem. Tohutul hulgal liigub üsna kõhna ja karvase moega koeri, sageli lamavad nad soojal asfaldil. Vaated on seejuures vapustavad - mõned mäed on kui korrastatud mänguasjad - nagu Ats märgib.
Kõrgplatool sai tegelikult päris kiiresti sõita, pikk sirge tee, nähtavus hea. Jama oli see, et nende linnad ja külad seal platool on enamasti koondunud ümber peatänava, mis ongi seesama maantee, sellist asja nagu ringtee ümber linna ei tunta, seega tuligi kõigist asulatest läbi põrutada. Tavaline oli see, et peale kahte tänavavahet muutus tee järsku ühesuunaliseks ja loomulikult oli meie sõidusuund see, mis ära lõppes. Siis tuli keerata kõrvaltänavatele ja hakata otsima väljapääsu teisest otsast. Juliaca nimelises linnas (asub 40 kilomeetrit enne Punot) sõitsime läbi linna tund aega, sest linna oli venitatud ülipikaks piki maanteed ja enamik tänavaid olid ühesuunalised. Samuti olid kohalikud kohutavad ettekeerajad, jalakäijad ja velotaksod ning mototaksod siblisid pidevalt jalus. Pääsesime sellest hirmsast räämas hiigelsuurest agulist vaid tänu politseinike rohkusele ja lahkusele. Asi käis nii, lasin autoaknal klaasi alla, hüüdsin politseinikule linna nime kuhu jõuda tahtsime ning ta näitas suuna kätte, siis paar tänavavahet edasi ning operatsioon läks kordamisele kuni lõpuks olime väljas. Kogu see kaks tundi kohutava iivelduse ja peavaluga kaarti lugeda oli hirmus.
Maie: Juliaca tekkis selleks, et sinna rajati lennuväli. Niisugust segadust tänavatest, autodest, lõputust turust ja tricycle-taxidest, mis autodele igal hetkel jalgu jäävad ei ole varem kohanud.
Kui olime Punos oma hotelli kolmandal katsel lõpuks avastanud vajusin fuajee tugitooli lääbakile täiesti kontaktivõimetuna. Teised õnneks regasid mind ka sisse ja vedisid minu kraami üles. Olin oma arust mõne hetke lösutanud, kui hakkas äkki kohutavalt kiire vetsu. Õnneks asus too ruum sealsamas kõrval ning jõudsin enne mao tühjendamist õigesse paika. Kahjuks minu jaoks see õhtu lõppes, lohistasin end voodisse, ibuprofeenid sisse ja kustusin, teised läksid linna peale.
Maie: sõime väikeses restoranis (koos kahe turistidest seltskonnaga) õhtusöögi ja võtame juurde kohaliku Peruu punase veini. Mehed arvavad, et veinil pole vigagi, minu jaoks pisut liiga äkiline.

Posted by Saale 04:48 Archived in Peru Tagged automotive Comments (0)

(Entries 1 - 3 of 3) Page [1]