Entries about tourist sites

Maie: Seekord on hommikusöök erinevalt senisest suhteliselt rikkalikust täielikult kontinentaalne - mahl, kohv, sai, moos, või. Kohtume Valteriga keskväljakul 6.00. Macchu Picchut külastab põhihooajal maist septembrini 2000 inimest päevas, väljaspool põhihooaega 1000 ringis. Seetõttu ka meie varane ekskursiooni algus.
Hommikuks on halb enesetunne enamasti taandunud, suudan isegi pisut hommikust süüa ja läheme ootusärevuses Valteriga kokku saama. Kahjuks oli juba hommikul rõdult ilma vaadates selge, et pilte ei saa, seenevihm ja udu valdasid maad ning tihenesid üha.

Maie: Väidetavalt on MP hetkel rahvale avatud inkade suurtest asulatest kõige paremini säilinud, giid Valteri sõnul on hetkel 75% originaalne, vaid veerand on parandatud ja restaureeritud.
Giidi sõnul oli inkade ideoloogias 3 taset, kelle heaks tuli töötada ja annetada, siis alles võis neljandana endale mõelda. 1. jumalale, 2. inkapealikule, 3. kogukonnale ja perekonnale. Ja jumalaid oli palju - Päike, Kuu, Emake Maa, Viljakusejumal jne. Seega oli inkade asulas ka palju templeid ja altareid, mis asusid eelistatult kõrgendikel. Madamal, terassidele lähemal olid elumajad , kus elasid lihtsad inkad, kes põllutöid tegid ja laod, kus varusid hoiti.
Asulate vahel liiguti mööda mäekülgedele ehitatud sillutatud radasid, koormaid veeti hobustega. Kuidas küll veeti ja paigutati müüridesse suuri, kuni 20 tonni kaaluvaid kiviplokke pole päris selge siiani, kuigi selle kohta on mitmeid teooriaid. Altarid ja astmed on sageli välja tahutud ühest suurest kaljumürakast.

Macchu Picchul oli üllatavalt vähe rahvast, nii 10 inimest lisaks meile, sõitsime üles peaaegu tühjas bussis. Enamik meie ekskursioonist möödub vaid giid Valteri hääle ja meie üksikute täpsustavate küsimuste taustal. Jagatav info on suhteliselt pinnapealne minu jaoks, kuna olin kodus eeltööna lugenud mitmeid inkade riiki ja ajalugu, ühiskonnakorraldust, usku jne. puudutavaid kirjutisi siis päris uusi asju oli vaid üksikuid. Eelnev teadmine ei sundinud kogu aeg pingsalt giidi jälgima, sain ühe kõrvaga teda kuulates ise ringi käia, uurida, pilte teha, oma mõtteid mõlgutada. Pisut segas kogu muidu toredat olemist (isegi seenevihm jäi järele) vaid aina tugevnev kõhuvalu koos ähvardava kõhulahtisusega.

Maie: Tseremooniad ja ohverdamised leidsid aset iga suurema ettevõtmise eel, näiteks enne jahikäiku, enne sõjakäiku, enne külvamist jne. Usuti järgmistesse eludesse. Seetõttu olid tugevalt esindatud nii esivanemate kultus kui suurejoonelised matused. Hauda pandi kaasa nii tarbeesemeid kui rituaalseid nukke ning kullast ja hõbedast esemeid. Sageli asetati surnukeha looteasendisse.
Kogu Macchu Picchu on ehitatud mäeküljele ja osaliselt mäe sisse. Meelde jäi Päikesetempel, mille aknad on ehitatud ida suunas nii, et sealt paistva valguse järgi sai paika panna päikesekalendri. 22. juuni hommikul langes päike kindlaksmääratud kohale, ülejäänud kalender lähtus sellest.

Giidiga olime kõik rahul, teised olid varem vähem lugenud ja Valter rääkis väga head ja rahuliku tempoga inglise keelt ning oskas peaaegu alati ka küsimustele vastata. Tundus, et talle meeldis turistide siiras huvi nende ajaloo ja arheoloogia vastu. Isegi Ats, kellel on alati eelarvamused igasugu paikade ja eriti giidide suhtes jäi selle ekskursiooniga rahule. Mina muidugi oleksin tahtnud veel rohkemat ja aeglasema tempoga, kuid kõhuvalu kõrvalt oli täitsa paras.

Maie: Kohe MP kohal kõrgub teine mäetipp iidsete terassidega Wayna Picchu, millelt avanevad selge ilmaga suurepärased vaated MP-le. Giidi sõnul võtab selle tippu tõusmine 45 min. Kuigi ilm oli udune ja pilves otsustame siiski sinna ronida. Läbi karmi kontrollpunkti lastakse sinna iga päev vaid 400 inimest, tavaliselt on u. 9.30 limiit täis. Seega lõpetab Valter 9.00 meie ekskursiooni ja suundume tippu võtma.
Olin juba kodus plaaninud MP naabruses kuhugi ronida, seoses valude ja halva ilmaga jäi ära ühe tripilase soovitatud Huayana Picchu, mis kõrgus kohe Aquas Calientese kohal. Ei ole ka kindel kuidas ma oleks saanud teised nõusse kohati mööda mäekülge nöörredelitel turnima. Lepin siis tema MP kohal kõrguva väiksema vennaga.
Maie: Rada on tõsine, kitsas, astmed aeg-ajalt 60-70 cm kõrged, kivinukid igal pool püsti. Päris tõsine ronimine, higi voolab ojadena, pluus on läbimärg, aga tipus on päris tore olla. Aga mida ei ole on vaated. Vaid aeg-ajalt näitab MP ennast läbi udus olevate aukude. Laskumine on tükati veel raskem kui tõusmine. Marsime uduvihmas bussile ja sõidame alla.

Tõusmine on paras füüsiline koormus, teeme Atsiga head tempot ja võtab veidi hingeldama ning viib mõtted kõhuvalult ära. Muidu on nägu pidevalt naerul, aga teekonna jooksul tuli siiski kahel korral kiirelt ümber kivinukkide põõsaste taha ronida, õnneks oli rajal rahvast vähe, sest varuriided lähevad käiku, kõhulahtisus on totaalne ja hommikune söömine muidugi viga. Üles jõudes on enesetunne paranenud, ei tea küll tänu millele ja tekkinud isu veel mõni mägi õnneks võtta, kuid teiste jaoks aitab. Ats päris tippu ei tulnud, jäi paarkümmend meetrit allpool ühele terassile magama, mõned teised noormehed järgisid hejlem tema eeskuju.
Meie Maie ja Matiga läheme tippu, just enne lõppu tuleb ühest kitsast käigust läbi ronida, jaman oma seljakoti ja fotoka sealt läbi toppimisega tükk aega, maapind oli libe ja kaldus. Lõpuks pääsesin varustust lõhkumata üles. Pärast tipu vallutamist oli mõnda aega vägav tunne, aga kui ka peale 20-minutilist ootamist udu vahelt midagi näha ei olnud hakkasime laskuma jättes kannatlikumad jaapanlased mäe otsa valvesse.Laskumise järgselt enesetunne halveneb järsku ning tekib lausa nõrkus, püstiseismine muutub tõsiseks pingutuseks. Nõrkusega koos tuleb külmatunne. Komberdan bussini ja talun kuidagimoodi bussi 20-minutilist serpnttini mööda alla keerutamist.
Maie: Ats püüab vahetada rongipileteid varasemaks, meie rong läheb 15.00, esimene rong 15.30, kuid see ei õnnestu. Sööme lõuna restoranis sooja ahju kõrval. Peaaegu igas restoranis on suur lahtine küpsetusahi, kus põleb pidevalt nõrk tuli. Nägime kuidas sellise ahju põhjas pitsapõhja küpsetati ja pärast koos kattega lõpuni. Mina tellin reisi lõpetuseks kokteili "Macchu Picchu", mis vastu ootusi koosneb väga magusast liköörist ja laimimahlast. Saalele teeb kõht endiselt valu. Nad lähevad keskväljakule, kus Ats hakkab lugema ja Saale katsub magada. Meie Matiga vaatame müügiks pakutavat ja teeme mõned ostud, istume korraks kohvi jooma ja ongi ärasõit. Päev on pärastlõunaks muutunud päikseliseks.
Tänu vappekülmale, mis mind pidevalt piinab valime einestamiseks restorani, kus saama istuda kohe küdeva ahju ääres. Meile sobib aeglane teenindamine ülihästi, seega sööme ja tukume seal soojas paar tundi. Kuna vahepeal on päike välja tulnud ja pargipingid jälle kuivaks ja soojaks paistnud veedan ülejäänud päeva ilusaid unenägusid nähes. Pikk rongisõit õhtul on tüütu, kuid ikkagi kõige kiirem viis Cuzcosse tagasi jõudmiseks. Pool tundi enne lõppjaama istume ümber kohalikule bussile, sest see viib meid 10 minutiga hotelli ette, lisa 60 kroonist näo kohta selle eest küll kahju ei ole. Õhtul on veidi kurb tunne võrreldes eilse võrratu matkapäevaga, udu ja haigus lahjendasid kõvasti minu jaoks Macchu Picchu elamust.

Maie: Järgmisel hommikul sööme oma viimase maitsva, kuid ühetaolisusega juba tüütavaks muutuva hommikusöögi Peruus ja asume koduteele. 5.45 sõidame taksoga lennujaama, kuid meile ebameeldivaks üllatuseks on lend lükatud 12.15 peale. Meie plaan päev Limas veeta (edasilend läheb alles 19.20) luhtus, sest lennujaam asub päris palju linnast väljas. Kuna Limas ei õnnestu ennast kohe uuele lennule registreerida sööme restoranis viimase Peruu lõuna, küll itaalia toidu ja tšiili veiniga.
Kulutame oma viimase kohaliku raha ja jätame mõttes selle kauni ja vastuolulise maaga hüvasti. Edasine on kahjuks lõpmatu transport kuni koduni.

Hommikusöök on 3-tärnilisega võrreldes ainuke eelis. Nautisime Atsiga mõnusalt ligi tund oma hommikusööki – sealsamas valmistatud enda valitud täidistega omlett, erinevad jogurtid, singid, lihalõigud, juustud, magusad ja soolased küpsetised, puuviljad nii salatina koos erinevate kastmega kui naturaalsel kujul, suurepärased puuviljamahlad ja värskelt valmistatud limonaad. Mulle meeldib kaua ja põhjalikult hommikust süüa, seega nagu rusikas silmauku. Ainuke asi, mis mujal parem oli kohv,mis lihtsalt liiga lahja. Peruus valmistati kohvi ka restoranides väga ürgsel moel, lasti kohvipuru koos veega keeda ja siis kurnati läbi mingi filtri, et puru kätte saada. Seejuures pandi seda va puru enamasti vähevõitu (vähemasti meie jaoks, kes armastavad kohvi ohtra sooja vahustatud piimaga).
Maie: hommikusöök on rikkalikum kui odavamates hotellides - omlett erinevate täidistega (täidiseid on valida 10-12), on ülihea, kohv aga lahja. Ats jääb hotelli puhkama ja ülejäänud suunduvad Cuzco lähistele Pühasse Orgu.
Esimesega hooga tekitab linnast õiges suunas välja saamine probleeme, sest juba kolmas tänav, mis kaardil õigesse piirkonda suundub lõppeb treppidega. Neljandaga on rohkem õnne ja auto hakkab ähkides mööda mäekülge üles ronima. Veel paar tagasipööret, tunnike sõitu ja hakkavadki õiged paigad paistma. Kuna Püha Oru jaoks jäi meil vaid üks päev, olime sunnitud tegema mingisuguse valiku kõigi nende paikade, mälestiste ja varemete vahel, mida orul pakkuda on. Valisime Pisaqi ja Ollantaytambo ja kui jõuame siis veel Sacsayhuman, mis kõrgub kohe Cuzco linna kohal.

Maie:lõpuks jõuame siiski Pisaq’sse. Läbi asula sõites tõuseme 3250m kõrgusele parklasse, kust pääseb jalgsi edasi inkade varemete juurde. Tõusime mööda treppe 3600-3700m kõrgusele. Kõige kaunimad olid terrassid, korrapärased, viimistletud, astmetega järgmisele terrassile pääsemiseks. Tõus on päris tõsine, võtab südame kloppima. Üsna tipus, peatemplist kõrgemal tuleb ronimiseks käsi ja kivinukke appi võtta. Siiski käime tipus ära – on päris uhke tunne. Allatulek on südamele kergem, aga põlvedele väsitavam. Siin on palju restaureeritud, vaid põhiplaan ja alusmüürid on ilmselt autentsed.

Enne asulasse jõudmist on mäekülgedele vaatega orule rajatud mitmeid parklaid, kust vaateid imetleda. Ka meie peatume ühel sellisel, loomulikult on ka kaubitsejad platsis. Mati ostab paar väikest savist vilepilli, mida saab nööriga kaela riputada.
Meie matk üles varemetele ja tagasi on lõõskavast päikesest hoolimata mõnus, võttes loomulikult planeeritust rohkem aega. Lisaks varemetele ronime edasi ka kõrgemale ühe kohaliku tipu otsa. Viimase paarikümne meetri juures tuleb pisut ka ronida, muidu käime lihtsalt mööda päris laia ja korraliku kattega rada. See pidev treppidest üles-alla astumine on meile võõras ja harjumatu, esialgu veel põlvedes tunda ei anna. Kogu aeg tuleb jalge ette vaadata, rada läheb tihtipeale üsna järsaku serva pealt, niisiis komistada ei tasu. Ülevalt avanevad suurepärased vaated alla orule, Pisaqi asulast näeb siiski vaid – mägi on vahel, kuid Urubamba paistab. Kogu ronimine koos vahepeatustega võtab oma 3 tundi, seega hakkab lõuna kätte jõudma.


Maie: edasi liigume Urubamba jõe orgu mööda teise inkade hästi säilinud kindlusesse-templisse Ollantaytambos. Urubamba jõe org on ilus. Jõgi on lai ja tugeva vooluga, külad järgnevad teineteisele ja näha on päris palju ilusaid-korralikke maju, mida ei saa võrrelda mägedes asuvate karjusehüttidega. Rohelust, puid ja põlde on palju.
Kui Pisaqisse viis käänuline mägitee, siis edasi lookleb teelint otse Urubamba kõrval piisavalt laia ja siledana, poole tunni pärast oleme vaid kümnekonna km kaugusel Ollantaytambost ning julgeme teha lõunapausi. Tee ääres näeme mitmeid söömaajale viitavaid sildikesi ning peatume ühe tagasihoidlikuma juures. Astume madalasse majakesse sisse. Seest sarnaneb see meie rehealusega, väikesed rohmakad puust lauad ja baarilett, tagaküljes osaliselt seina ei ole, paistab tagahoov koduloomade, juurviljapeenarde, mängivate räpaste laste ja igal pool vedeleva prahiga. Kuna mingisugune toit ja külm õlu on saabumas jääme ootele. Sööme sees, sest väljas valitseb keskpäevapalavus.
Maie: Ollantaytambos on alles 13. sajandi munakivitee ja tänavate ning majade põhiasetus on ka praeguses asulas inkadeaegne. Tõeline turistide meka, paljude pisikeste poekeste ja hotellidega ning imepäraste säravate värvidega vaipadega, mis on igal pool poekeste ees välja pandud. Asula kohal on hästi säilinud inkade kindluse varemed. Peamise templi ohverdamiskoha juures on sein hiiglaslikest kiviplokkidest (4x1,5m).
Teeme kindlusele täisringi peale, üles leidmata jääb vaid printsessi kivisse raiutud vann. Kuue paiku õhtul alustame tagasisõitu ja jõuame Cuzcosse pimedas.

Ollantaytambo jättis teistsuguse mulje kui Pisaq, palju rohkem turiste (Pisaqisse sattusime keskpäeval, seetõttu vist vähem külastajaid), varemed ja loodus on teistsugused, kuna Ollantaytambos oli kindlus, Pisaqis templid ja põllumajanduseks vajalikud terassid. Ollantaytambos asus kindlus üsna järsul mäenõlval kohe asula kohal, sinna saamiseks tuli kõigepealt paarikümnest paarimeetrisest terrassist üles ronida. Vaade asulale oli see-eest vägev, inkadeaegne planeering, millest enne lugenud olin paistis selgelt silma.

Maie: õhtusöök oli asja eest, kõvasti sai ronitud ja higistatud. Pisco Sour ja spagetid maitsevad hästi.
Minu jaoks oli üks päev selles orus vähe, oleksin tahtnud veel rohkem matkata kui need 5-6 tundi, jõekaldal istuda ja lamada. Paiga tunnetamiseks Ollantaytambos kahjuks pikalt aega ei olnud, sest hakkas juba kergelt hämarduma. Kuna pelgasime pimedas mägiteedel sõitmist kiirustasime tagasi, pimedus tuli loomulikult oodatust varem ja saime enamiku teest käsikaudu sõita. Mul oli küll mitmel korral hirm nahavahel.

Maie: juba lennukist vaadates on Andid muljetavaldavad. Cuzco võtab meid vastu ilusa ilmaga, võibolla 17-20 kraadi Celsiust, päeval on päikese käes päris palav.
Cuzco on 320 000 elanikuga linn linn orus, mille elamurajoonid tõusevad mägadesse - inkade iidne pealinn. Inkade suur impeerium mis kestis 1438-1532 ulatus tublisti üle praeguse Peruu piiride.
Cuzco lennujaam oli umbes sama suur kui Tallinna vana jaam, ainult lagunenum. Oli üksainumas pagasilint ning selle kõrval kohaliku rahvamuusika esindajad. Kõrvulukustav ühe fraasi kääksutamine ajas juba 10 minuti möödudes tagajalgadele, kuigi oli esimeste minutite jooksul olnud rõõmus üllatus. Rahvarõivastes seltskond pakkus muidugi huvitavat vaatepilti. Õnneks saime tavatult ruttu oma pagasiga jälle kokku ning välja taksot püüdma. Rohelised nagu me olime ründasid meid juba uksel kõiksugu takso- ja majutusteenuse pakkujad.
Võtsin korraldajana vastutuse enda peale ning püüdes pakkujatest üle röökida, karjusin, ärge neile vastake, otsime mõne suurema auto, kuhu sisse mahume. Silmasin pisut eemal lennujaama parkimisplatsil sellist keskmise suurusega universaalkerega taksot ning astusin ligi. Sain hinnapakkumise 30 dollarile. Pöörasin minekule teatades, et liiga palju. Kauplesime mõne hetke ning jäid nõusse 20 dollariga, mis nagu pärast selgus oli ikka veel pisut palju, selle veidi suurema takso eest oleks õiglane turistihind olnud 15 dollarit (kohalikele kehtisid nii poes taksos kui teenuste ostmisel kokkuleppehinnad, mida kuskil kirjas ei olnud, poes siltidel olevad hinnad olid turistidele).

Maie: Cuzco keskväljak Plaza de Armas on samas kohas inkade pealinna rajamisest saadik. Meie hotell Casa Andina Cuzco Plaza (Casa Andina keti hoteelis olime ka Punos) asub kohe kõrvaltänavas. Meid võetakse vastu meeldivalt coca-lehtede teega. Toad ei ole suured, aga vajalikud mugavused on olemas.
Hotelli ette jõudes oli esimene mulje väga meeldiv. Asukoht peaväljaku kõrval, kogu elu keskmes. Ukse kõrval livrees uksehoidja, kenasti sisustatud fuajee, kuigi põhjamaalase silmale veidi tumedate värvidega sisustatud. Meil pakuti hetk oodata, istusime diivanitele kokateed maitsma.

Ootamatult kähku toodi meile toavõtmed (enne olime siiski täitnud ühe paberi ja andnud oma passid koopiate tegemiseks, meenutas kangesti nõukogude aega).
Maie: läheme linna jalutama. Põhiliselt on linn 2-3 korruseline, väikeste puupitsiga kaunistatud rõdudega, ühel niisugusel rõdul sööme hommikust - maitvalt ja mõnusalt, kes praetud mune, kes pannkooke banaanide ja meega.
Kohe Plaza de Armase kõrval oli calle Plateros mõlemalt poolt täis kohaliku menüüga söögikohti, mis asusid enamalt jaolt teisel korrusel ja kust avanesid tänavale ka pisikesed rõdud laudadega. Valisime päikesepoolses küljes ühe paiga. Sisustus oli lihtne, palju puitu ja mulle meenutas pisut meie pubisid, nõud oli pruunist keraamikast, väga peruupärased.

Tellisime komplekthommikusöögi ning see osutus maitsvaks ning ülimalt toitvaks, võileivad peruu moodi, munaroog samuti peruupäraselt koos praekartulitega, pannkoogid, veel midagi magusat. Kohvi ja värskelt pressitud mahl muidugi ka. Mis puudutab esimest elamust Peruu köögist, siis see on toitev, kartul kuulub mingisugusel moel peaaegu iga toidu juurde, minu jaoks ebameeldivalt palju kasutatakse maisi. Kohv oli vilets, kuid koos rohke piimaga läks alla küll, värskelpressitud mahl oli karge ja maitsev.
Kuna enesetunne oli hoolimata kõrgusest hea läksime linna peale, jalutasime, vahtisime maju ja inimesi, otsisime üles Qoricancha varemed. Tegime varemetele ringi peale, siis seda puudutav muuseum, veel mõned kirikud, kaasa arvatud katedraal peaväljakul, pilk peale suveniirilettidele ja meile Atsiga selleks päevaks aitas.
Maie: külastasime suurimat kirikut keskväljaku ääres - La Cathedral, mis oli ehitatud 100 aasta jooksul alates 1559-ndast aastast. Kaks kõrvallöövi ja tohutu suur peasaal on väga rikkalikult kaunistatud kullatud altari ja pühakutega, maalide ja erakordselt peenekoeliste puunikerdustega. Kõrvalolev Jesus Maria kirik (1733) on hoopis tagasihoidlikuma kujundusega. Keskväljakult mööda kitsast Loreto tänavat minnes jäävad kahele poole nn. Inka müürid - suurtest kivitahukatest seinad ilmselt 11-12 sajandist - meie jaoks müüriladumise ime - suuremad ja väiksemad neljakandilised tahukad on laotud müüriks ilma mingi seguta ja nii püsinud sajandeid ning on pidanud vastu maavärinaid.
Käime hotellist läbi, võtame kergemad riided ja mütsid - päike võtab päris hästi. Läheme vaatama Qoricanchat koos Santo Domingo kirikuga. Qoricancha ehk Päikesetempel oli inkade riigi suurim ja tähtsaim tempel, millest on säilinud osaliselt vanu müüre. Ühele osale nendest müüridest ehitati koloniaalajastul Santo Domingo kirik. Qoricancha, mis ketšua keeles tähendab "kullatud siseõu" oli inkade ajal kaetud kuldlehtedega, umbes 700 lehte, igaüks kaaluga 2 kg. Seal olid kullast esemed - altarid, laama ja päikesekujutis. Esimesed vallutajad - hispaanlased röövisid kogu selle kulla ja sulatasid. Praegu on säilinud ja restaureeritud templi üldine struktuur, üksikud spetsiaalselt töödeldud kivid aukude ja kanalitega nii vee juhtimiseks kui templis toimunud rituaalide kuuldavaks tegemiseks välja olevale rahvale. Korduvad maavärinad (1950,1986) on lõhkunud enamiku koloniaalajastu ehitisi. Püsima on jäänud ainult kuni 6m kõrgused inkade templi varemed.


Üks morjendav vahejuhtum oleks ka peaaegu aset leidnud: istusime keset linna ühel väikesele platsile asetatud suurel kivil, vaatasime möödujaid, nautisime keskpäevast laiska päikesesooja ilma ning lobisesime niisama. Fotokas lebas minu kõrval kivil. Järsku märkan, et üks naispolitseinik meie läheduses nihkub meile vaikselt ligemale ning jälgib midagi minu selja taga. Vaatsin üle õla ning tabasin ühe meile üsna ligidal seisva teismelise neiu pilgu, mille peale see kähku vehkat tegi. Minu pikkadesse juhtmetesse jõudis alles siis, et ju ta minu laokile jäetud fotokat himustas. Kuna edaspidi enam euroopalikult lohakas ei olnud siis jäid pahandused tulemata.
Teine omapärane juhtum leidis aset kohe kui hakkasime nälga tundes söögipaika otsima. Suundusime hommikusöögi ajast tuttava tänava suunas, kuid teel pildistasime rahvariietes kolme naisterahvast. Kuna oli tegemist tasulise teenusega ulatasin 6-se ühiku kohalikku raha (Nuevo Sol). Ühe pildi eest oli OK maksta 1-2 soli, kuna neid oli 3 ja mul hetkel peenemat raha ei olnud ning pildistanud olime kahekesi tundus see mõistlik summa. Aga alles siis läks jama lahti, olin andnud raha ühe neiu kätte, nüüd sirutasid ka teised käed välja. Proovisin inglise keeles seletada, et nad peavad seda omavahel jagama, kuid sain vastuseks vaid hispaaniakeelse sõnavalingu kahest suust korraga. Pärast mitut ebaõnnestunud katset asja selgitada ei jäänud muud üle kui lihtsalt minekule pöörduda, sajatused kannul kuni järgmise tänavanurgani. Järjekordne õppetund kohalikest kommetest, et igale osalisele oma münt. Sellise pildi saingi.

Lõunat sõime samal tänaval ühes hubases kohakeses, kus oli poolkuukujuline ahi, kus küpsetati meile saiu ja liha. Üks sisekujunduse erinäide oli veel, külmkappa oli kaetud eri toonides vineeritükkidest mustriga, midagi intarsiataolist, kuid jämedakoelisem. Kohalikud supid viisid keele alla, olime tripist uza soovitusel võtnud komplektlõuna, mis maitses hästi, oli liigagi rammus ning hinnalt tõeliselt soodne. Mõned kannud sangriat peale ning hea pärastlõunauni oli tagatud.

Maie ja Mati käisid veel kunstimuuseumis.
Esimene mulje Cuzcost oli täielikuks kontrastiks muljele Limast, tänavad olid puhtad, kõikjal kesklinnas kaunis restaureeritud koloniaalarhitektuur, munakividega kaetud tänavad, iidsed võimsad inka müürid mitmetel tänavatel. Kohalikud olid täiesti indiaanlaste nägu, hispaania verd ei paistnud kuigivõrd välja, tundusid ka rahulikuma temperamendiga olevat, võrreldes hispaanlastega. Turiste oli muidugi meeletult, silma järgi oli kohalikke umbes pooled neist, kes tänavatel kolasid, see oli ka ainuke häiri asjaolu, minu jaoks jäigi see reisi lõpuni kaunimaks paigaks Peruus.
Õhtul hotellist väljudes sattusime halloweeni pidustuste keskpunkti .Plaza de Armasele liikus rongkäik kostümeeritud tegelasi, kes jäid seisma otse jesuiitide kiriku vastas.

[i]Maie: Maskidega rongkäik koos trummide ja paari hobusega liikus ümber keskväljaku ja jäi seisma ja meelt avaldama Jesus Maria kiriku ette. Osa rahvast oli roninud kõrgele kiriku katusele ja loopis sealt alla, vett, mune ja puuvilja. Massid polnud suured, aga tegevus oli päris värvikas.
Ei saanud alguses sotti mida nad seal teevad, kuid lähemale minnes märkasime teist seltskonda kiriku katusel, kes pildusid allolijaid munade, tomatite ja veepommidega. Allolijatel oli samuti vastav varustus kaasas ning loomulikult vastasid nad samaga. Kogu värk kestis hirmsa vastastikuse röökimise saatel kümmekond minutit ja siis jätkas rongkäik teed San Blas suunas. Üks näomaalingutega ratsutav tegelane võeti ratsapolitseiniku poolt rajalt maha, temast õnnestus möödudes päris lähedalt mõned pildid teha.

Igal pool sibas ringi kostümeeritud lapsi, plastmassist kõrvitsakujulised anumad peos hüüdes, halloween, halloween ning sirutades meie poole kõrvitsat, et me sinna midagi pistaks. Mõned esimesed said, järgmise tosina puhul tundsime oma kitsiduse üle piinlikkust, järgmise paarikümne juures harjusime ära ja ignoreerisime edaspidi rahaküsimist edukalt.
Maie: õhtul 20.00 kui uuesti välja läksime oli väljas tõeline "halloween". Maskid-lõustad beebidest täiskasvanuteni, lapsed nuiavad raha karpidesse, kotikestesse. Võtame suuna San Blas kirikule, mille ümbrus on tuntud kui kunstnike-galeriide ja paljude väikeste kohvikute-pubide koht. Tänav viib mäkke ja on nii kitsas, et 50 cm kõnniteel seistes peab pöörama näoga tee poole, et möödasõitev takso mööda lasta.
Ülalt mäelt on väga ilus vaade valgustatud linnale - tulede read tõusevad kesklinnastmägede külgedele. Maandume väikesesse restorani ja maitseme kohaliku alkoholi baasil valmistatud kokteili "Pisco Sour" - väga maitsev laimiga maitsestatud jook. Hakkab soe ja õdus, väljas on õhtul üsna jahe.